KOLUMN ⟩ Meenutagem Fred Kudu legendaarseid õpetussõnu – sportlasega tuleb alati rääkida!

Karel Tilga. Foto: Postimees/Scanpixs Baltics

Viimastel nädalatel on meedias palju juttu olnud seoses meie kergejõustikukoondise lähetamisega praegu USAs toimuvale MMile, põhiteemaks Karel Tilga vs Maicel Uibo, arvab kergejõustikutreener Enn Lääne

Esiti pidi sinna sõitma Tilga ning Eesti meistrivõistlused võitnud, ent normi mitte täitnud Uibo oli nii nördinud, et pahvatas: «hooaeg on läinud nii, nagu viskaks sõnnikut vastu lauda seina», siis mõni päev hiljem oli meedia täis artikleid , kus oldi üllatunud, et Tilga asemel sõidab Uibo.

Koondis on USAs kenasti kohal ja juba saame õnnestumistele kaasa elada. Aga probleem jääb. Ja probleem on selles, kuidas Eesti Kergejõustikuliit (EKJL) käitus või suhtles (õigem oleks öelda ei suhelnud) Tilgaga. Küll oli ajakirjandus selle koha pealt väga usin. Mida arvas MMi koondisest välja jäetud Tilga?

«Alaliidu asjaajamine jättis halva mulje.»

«Minuga ei räägitud absoluutselt, see oli üllatav. See pole mingi suvaline võistlus, vaid maailmameistrivõistlused – aasta tippsündmus.»

«Natuke veider oli see asi ja jättis kahtlase mulje.»

Just nimelt – selline veider ja kahtlane mulje jäi pärast artiklite lugemist ka kõrvaltvaatajale. Eriti torkas silma, et EKJLi juhid vältisid Tilgaga suhtlemist. Postimehest võis lugeda, et EKJLi saavutusspordijuhi Kristel Berendseni sõnutsi polnudki plaani sportlast (Tilgat) otse teavitada?!

Halloo! Kas olete metsa ära eksinud? Kes siis veel, kui mitte saavutusspordijuht peab tegelema tippsportlastega. Ja Tilga on justnimelt tippsportlane, isiksus ja eelkõige muidugi inimene.

Berendsen: «Klubi juht (Raido Mägi – toim) osales juhatuse koosolekul. Lepiti kokku, et tema annab Tilgale kogu info edasi, kuna seal otsustati veel igasugu asju.»

Meediast võib leida ka Mägi kommentaari: «Häälteenamusega sai selline koondis kinnitatud. Oli mõistlikke põhjuseid, miks eelistada Karelit, ja oli mõistlikke põhjuseid, miks eelistada Uibot. Oli avalik hääletus. Konsensuslik see otsus ei olnud, oli ka neid kes oleks Karelit eelistanud. Aga hääletus oli aus, midagi vaielda siin ei ole.»

Kuidas sai hääletus olla aus, kui keegi ei olnud eelnevalt Tilgaga rääkinudki? Mõistlikud, mittemõistlikud põhjused, oletused, ennustused, ja siis hääletati. See jättis pigem mulje, nagu oleks tegemist selgeltnägijate tuleprooviga, aga mitte meie väikese kergejõustikukoondise lähetamisega maailmameistrivõistlustele. Et küsimuses Tilga vs Uibo said otsustavaks juhatuse hääletuse tulemused, vaatasin huvi pärast, kes kuuluvad EKJLi juhatusse. Kõik persoonid on tuntud ja asjalikud ning seda kummalisem ja üllatavam oli asjaolu, et mitte keegi neist ei tulnud selle peale, et kõigepealt oleks tulnud rääkida Tilgaga, tema treeneriga ning kindlasti konsulteerida Tilga vigastust raviva arsti või füsioterapeudiga.

Küll aga kinnitati alaliidust, et viimaste hooaegade Eesti kümnevõistluse edetabeli liider saab augustis osaleda EMil. Ka sellest ei informeerinud keegi sportlast! Tilga: «Meedia vahendusel nii lugesin. Minuga pole keegi kergejõustikuliidust sel teemal rääkinud.»

Suhtlemise probleem on üleval ja vajab lahendamist. Selle olukorra taustal meenutan aastakümneid tagasi juhtunud lugu. Vaatasime treeneritega kümnevõistlust. Käis kaheksas ala. Boriss Tolmatšovil (Ukrainast Tartu Ülikooli spordimeditsiini õppima tulnud kergejõustiklane, kümnevõistluses 7890 punkti) oli võistlus kulgenud suurepäraselt, aga nüüd tekkis tõrge, hoojooks ei klappinud kuidagi ja teivashüppes ta tulemust kirja ei saanudki – null.

Mees oli täielikult endast väljas ja masenduses, läks enda asjade juurde, võttis käterätiku, peitis pea sellesse, istus pingile ja hoidis peast kahe käega kinni. Meie ees istunud Fred Kudu tõusis, läks mõtlikult ja aeglaselt Tolmatšovi juurde ning istus tema kõrvale pingile. Algul Kudu lihtsalt istus Tolmatšovi kõrval, siis pani käe tolle õlale ja hakkas rahulikult midagi rääkima. Tolmatšov vaatas Kudule otsa, kuulas, aeg-ajalt noogutas. Silmnähtavalt oli näha, et ta hakkas rahunema.

Meie, kes seal enamuses olime siis veel noored treenerid, nägime vahetult ja lähedalt pealt, kuidas professionaal lähenes olukorrale ja seda lahendas. Ma ei mäleta mis võistlus see oli, ei mäleta, kes ja kui palju teivast hüppas, ehkki just seda vaatamas olime, aga see olukord Kudu-Tolmatšov on sööbinud mällu ja jäänud silme ette, nagu oleks juhtunud alles hiljuti.

Hiljem töötasin 17 aastat koos Kudu edukaima õpilase Rein Aunaga, algul Tallinna Kalevi Kergejõustikukoolis ja hiljem Tööjõureservides. Kord vestluse käigus tuli see teema jutuks. Ütlesin Aunale, millise sügava mulje oli Kudu tegutsemine mulle tookord jätnud. Aun lausus, et selle koha pealt tuleb Bossile (nii kutsusid Kudut kõik tema õpilased) igati au anda, see oli olnud Bossi kreedo.

Nii oli toiminud ta ise, ning oma õpilastele, kellest paljud töötasid hiljem treenerina, oli ta alati rõhutanud, et kui sportlasel midagi juhtub, kas vigastus või mõni suuremat sorti altminek, tuleb selle sportlasega kohe ja alati rääkida. Alati! Sportlast ei tohi oma probleemiga kunagi üksi jätta!

Hiljem elasin mõnda aega Soomes. Hommikuti jooksmas käies möödusin Helsingi lähedal mererannas plakatist, kuhu oli kirjutatud: «Pienet asiat ovat isoja asioita». Alati, kui sellest mööda jooksin, tuli see Kudu-Tolmatšovi lugu meelde. Kui algul võibki tunduda, et tegemist on väikese asjaga, siis tegelikult on see ikkagi SUUR ASI.

Viimastel päevadel näen vaimusilmas aga järgmist stseeni: mõnusas kohas, kena laua taga istuvad vastakuti kaks suurt meest ja vestlevad. Vestlus tundub olevat nauditav, sest mõlema mehe nägu on naerul. Need mehed on kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi ja Karel Tilga.