FOTOD ⟩ Harrastaja EMi medalinoolijatega laagris: maratonijooks kui meeskonnaala

Maratonijooks on ilmselgelt individuaalne spordiala. Sel aastal on otsustanud Eesti mehed aga EMil nutikalt jahtida meeskondlikku medalit. Kõik on välja arvestatud ja plaan on realistlik. 

Tiidrek Nurme, Roman Fosti ja Kaur Kivistik valmistuvad koos 15. augustil Münchenis algavateks tiitlivõistlusteks. Sellise projekti õnnestumine on võimalik vaid toetajate abiga. Viimast 7000 eurot koguti Hooandja abil, kus oma plaane ka selgitati:

«2018. aasta Berliini kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel võitis meeskondliku pronksmedali Austria meeskond. Kolme mehe lõpp-positsioonid olid vastavalt 7, 10 ja 41. Kuna Tiidrek ja Roman lõpetasid vastavalt 9. ja 17. positsioonil, siis piisanuks veel vaid ühest keskpärasest tulemusest, et konkureerida kolmandale kohale.»

Enne võistlust toimub ühine treeninglaager Šveitsis. Laagripaik on mitmes mõttes hea – kõrgus merepinnast, Müncheniga sarnane kliima ja suurepärased majutustingimused. Muidugi saaks ka Eestis joosta, aga sellest jääb väheks. Võistlustega sarnastes tingimustes treenimine on väga väärtuslik. Et laagrist maksimumi võtta, on abiks füsioterapeut ja treenerid. Teatud perioodil on moraalseks toeks kaasas ka perekonnaliikmed.

Lisaks tiimile ja otsestele abilistele ning perekondadele liitusid laagri seltskonnaga ka mõned harrastajad. Ka mina. Väga innustav on näha, kuidas tipud treenivad ja elavad. Pühendumine eesmärgile väljendub kõiges, mida tehakse. Erinevad treeningud erinevatel kõrgustel merepinnast, pidev tasakaalu otsimine. Ühest küljest on vaja palju harjutada, teisest küljest ei tohi end üle koormata. Ühest küljest on vaja hästi välja puhata ja kvaliteetselt toituda, aga ei tohi sellegagi liiale minna.

Kõrguse teema on minu jaoks uus ja põnev asi. Saan aru, et sellega kohanemine on mõnevõrra individuaalne, aga selgelt treenitav. Maratonitiimi liikmetele pole kõrguses treenimine esmakordne, varasema kogemuse põhjal on ka laagris viibimine ajastatud. Kõik kolm ei ole laagris täpselt samal ajal. Näiteks võitis Fosti Eestis veel Pühajärve jooksu, kui Kivistikul ja Nurmel oli juba käimas teine laagrinädal. Nurme ja Fosti sõidavad võistlustele otse laagrist, Kivistik tuleb vahepeal Eestisse.

Niisiis joostakse kõrgel hõredas õhus, kus on selle tõttu raskem, aga tulles tagasi allapoole peaks olema selle võrra kergem. Kõrgusega harjumiseks tehakse nii jooksutrenne kui ka matkatakse. Ühe jooksu tegime Kivistikuga 2500 meetri kõrgusel. Ses mõttes koos, et koos läksime ja jooksime ümber sama järve. Tempod on siiski liiga erinevad, et päriselt koos joosta. Tegelikult on hästi põnev vaadata kõrvalt, kui kerge näib jooks tippsportlaste puhul. Kui aga ise sama tempoga püüda joosta, tekib reaalne arusaam tasemest.

Suur osa jooksudest ja üldkehaline ettevalmistus toimub laagris 1800 meetri kõrgusel, kus ka elatakse. Minu isiklik laager oli lühem kui maratonitiimil, kõik trennid toimusid kõrgel. Treenimise ajal ise mingit erinevust tavapärasest ma ei märganud.

Aklimatiseerumise kohta on küllaltki detailselt, kuid piisavalt mõistetavalt kirjutanud Vahur Ööpik. Internetiotsinguga on see õppematerjal lihtsasti leitav.

Koos treenimine on üks osa plaanist, aga päris kõike ikka koos ei tehta. Väljakujunenud sportlastel on igaühel ka isiklikud eelistused ja harjumused. Lõpuks on võistlusrajal igaüks ikkagi iseenda eest väljas. Koos tehakse selliseid trenne, mida on just koos kõige kasulikum teha. Igasugused tugevamad trennid, nagu mäkkejooksud, tempokrossid ja lõigutrennid. Samuti õhtune üldkehalise ettevalmistuse ja dünaamiliste venituste osa.

Laagris toimuvat juhendab Kivistiku ja Nurme treener Mark Misch esialgu virtuaalselt, kohapeal on abitreeneriks Margus Pirksaar. Selles kontekstis on Pirksaar kui Mischi käepikendus. Paratamatult ei saa treener alati kohal olla, aga sportlane vajab kogenud kõrvaltvaataja pilku ja tuge. Näiteks tempokrossi ajal joogipudelit ulatades, staadionil ringiaegu hüüdes. Niiviisi saab sportlane keskenduda olulisimale. Hiljem liitub Misch laagrilistega ka ise. Kahe juhendaja koostöö on sujuv tänu sellele, et teatud põhimõtted on neil sarnased. Väga erineva suhtumisega ei saaks koostöö toimida.

Paar näidet treeningutest

Mäkkejooksud: St Moritz, 1900 m merepinnast; soojendus 20 min; 4 x (4 x 200 m + 400 m); lõdvestus 20 minutit. 

Lõigud: Chiavenna, 330 m merepinnast, temperatuur 26–28 kraadi; 8 x 800 m (puhkus 2 min) + 4 x 200 m (puhkus 90 sekundit). 

Oluline on hea treeningvarustus, seega laaditi Eestist auto peale vajalik inventar. Kaasa pakiti jalgrattad, massaažilaud, topispallid, vajalik arv jooksujalanõusid jne. Autojuhtideks treener Pirksaar ja mina. Auto on vajalik kohapeal erinevatesse treeningpaikadesse jõudmiseks ja lõpuks viib see ka võistlusele kohale.

Treenimise üks oluline osa on taastumine. Parim taastumisnipp on hea uni, aga lisaks on kasu massaažist, venitamisest, aktiivsest või passiivsest puhkusest, saunast ja külmast veest ning kvaliteetsest toidust.

Albana hotellis on kaks sauna ja külmaveebassein. Külm vesi aitab lihastel taastuda. Teadlased on seda asja erineva nurga alt uurinud ja külm vesi pole universaalne abivahend. Näiteks, kui eesmärk on lihaste kasv, siis vahetult pärast trenni pole külm mõistlik. See hoopis peatab arengu. Siiski, kestvusalade sportlased toimetavad kogemuse põhjal ja teavad täpselt, millal külm abiks on. Basseinis olev vesi oli muljet avaldavalt külm! Talisupluse kogemuse pealt ütleks, et lausa hämmastavalt külm.

Koos saab aega veeta trenniväliselgi ajal. Raske on hinnata selle väärtust, aga võrreldes üksi olemise ja omaette nokitsemisega on see tore vaheldus. Üksi ollakse niikuinii piisavalt palju. Näiteks korraldas Nurme meile ühel õhtul Kahooti-mängu, mis oli koostatud meie endi kohta. Söömine on regulaarne kokkusaamise aeg ja koht. Söömine oli selles laagris täitsa eraldi teema. Meie hotelli perenaine ja kokk on pärit Eestist. Tundsime end vägagi poputatuna. Toit oli ülimaitsev ja kvaliteetne. Sportlaste jaoks on see kütus, aga usutavasti mitte ainult. Toit on alati ka emotsioon ja jagamise kogemus.

Kokkuvõtteks, see kõik peab olema kasulik tulemusele. Mida vähem peab sportlane tegelema kõrvaliste praktiliste asjadega, seda paremini saab ta keskenduda oma vormi parandamisele. Ka rasketes oludes treenimine on väärtuslik ja palju Eesti rekordeid on püstitanud inimesed, kes on pidanud keerulistes oludes ja keerulistel aegadel treenima. Aga kui saab ka teisiti, siis tuleb sellest maksimum võtta.

Loodetavasti andis mu kirjeldus veidi aimu maratonitiimi ettevalmistusest ning loob hea meeleolu võistlustele kaasaelamiseks.