E, 3.10.2022

KOLUMN ⟩ Jaanus Kriisk: sport kui diktaatorite viigileht ehk ainult Ukraina ütleb, millal Venemaa pääseb tagasi spordiareenile

Jaanus Kriisk
, kolumnist
Jaanus Kriisk: sport kui diktaatorite viigileht ehk ainult Ukraina ütleb, millal Venemaa pääseb tagasi spordiareenile
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Jaanus Kriisk.
Jaanus Kriisk. Foto: Sille Annuk

Kus on kõige parem elada? Ikka Nõukogude Liidus, sest me saatsime esimesena kosmosesse tehiskaaslase, esimesena inimese, meie sportlased on maailma parimad ja me võitsime fašismi Suures Isamaasõjas.

Need ja samalaadsed ideoloogilised väljaütlemised kõlasid selles ajaloohämarusse vajunud monstrumriigis hommikust õhtuni. Elasin seal, mäletan selgelt. Kuigi kõigest inimväärsest oli puudus. Aga oli kõrgem eesmärk ning selle tõttu pidi tõeline nõukogude inimene kannatama. Ja kannatasime.

Sama kordub sealpool Peipsi järve praegugi. Taas kõrgemad ideed ja suuremad eesmärgid ning kindlasti hunnik välisvaenlasi, kes iga sekund on valmis vallutama, anastama ja hävitama sellise suurepärase maa, kus aukohal püsivad endiselt 20. sajandi ühed suuremad massimõrvarid Lenin ja Stalin.

Pärast veebruarikuist sissetungi naaberriiki Ukrainasse eemaldati Venemaa ja tema sateliitriigi Valgevene sportlased maailma spordiareenidelt enamikul aladel. Tekkis elav arvamustevahetus, kas see on õige või vale, kas sport on poliitika, kas sportlased peavad kannatama?

Mitmeid selle riigi sportlasi ja treenereid tundes on inimlikult nendest isegi kahju. N Liidus elanuna tean, et üksikisikul ei ole mingit võimalust protsesse pidurdada või muuta. Isegi adekvaatse info kättesaamine on tugevalt raskendatud ja kas me igapäevaselt nii väga selle vastu huvi tundsimegi. Kõik muu mattus igapäevamurede ja olmeprobleemide alla.

Samas maailma sport seekord teistmoodi käituda ei saanud. Seda väga lihtsal põhjusel: diktaatoritele on sport ja ka kultuur ning teadussaavutused nagu viigileht, katmaks seda, mida ei peaks nägema väljapoole ning veel vähem sissepoole. Sellega võeti diktaatorilt ära oma rahva kannatuste põhjendamiseks mõeldud abivahend. Tuntud lausejupp – kuningas on alasti – sobib siinkohal hästi.

Lääne maailmapildi jätkuvalt kõige suurem viga on näha sellistes riigikorraldustes midagi inimlikku ning leida mingi kaastundeklausel, et mõista, vastu tulla, andestada. Diktaatoreid ei ole ajaloos iial huvitanud, mida arvab temast maailm. Ta teab isegi, et on diktaator. Ta teab, et tema rahvas elab kordades kehvemini kui vabas maailmas või et tema riigis pole ei inimõigusi ega sõnavabadust.

Ta on sellest absoluutselt teadlik ning selleks tal ongi selle kõige varjutamiseks vaja oma rahvale suuri asju ja suurtulemusi. Suur sport kõlbab selleks suurepäraselt. Olgu või suurvõistluste korraldamise kaudu. Selleks kulutatakse astronoomilisi summasid näitamaks just põhiliselt oma rahvale, mille nimel me igapäevaselt elame ja kui suur au on elada niisugusel maal.

Saksamaa füürer Adolf Hitler (keskel) 1936. aastal Berliini olümpiastaadionil.
Saksamaa füürer Adolf Hitler (keskel) 1936. aastal Berliini olümpiastaadionil. Foto: AP Photo/Scanpix

Alates Adolf Hitlerist 1936. aasta Berliini olümpiamängudel kuni siiani, Putini Venemaani välja.

Mäletan oma reisi 2008. aastal Pekingi olümpiamängudele. Suurepäraselt korraldatud mängud, ses vallas ei saa midagi ette heita. Aga inglise keelt oskavate kohalike noortega rääkides sai teada huvitavaid asju.

Ärme unusta, et sel maal elab ligi 1,5 miljardit inimest. Kui tavaliselt müüakse olümpiavõistluste piletitest 60 protsenti riigist väljapoole ja 40 protsenti oma rahvale, siis Pekingis said hiinlased 70 protsenti piletitest. Ning neid said kohalikud tööliskollektiivides nagu preemiaks hea ja ustava töö eest.

Nõnda käiski spordiareenidel tuhandete kaupa tavalisi hiinlasi, kes ei saanud üldse aru, mis spordialaga on tegemist ja miks sportlased midagi teevad. Nad istusid kuulekalt algusest lõpuni ning plaksutasid aeg-ajalt ka päris tühjale areenile. Ent etendus kannatuste kinnikatmiseks oli edukalt läbi viidud.

Sama kordus 2014. aastal Sotši olümpiamängudega. Venemaa kulutas selle etenduse läbiviimiseks astronoomilise summa. Midagi kadus ka hämaratele kontodele, aga spordikeskus sai valmis ning selleks liigutati otseselt mägesid ja jõgesid.

Venemaa president Vladimir Putin 2014. aastal Sotši talimängudel.
Venemaa president Vladimir Putin 2014. aastal Sotši talimängudel. Foto: Alexei Nikolsky, Presidential Press Service/RIA Novosti/AP Photo/Scanpix 

Koos sellega aga pandi püsti ajaloo suurim olümpiamängude dopingupettus, milleks kaasati lausa riiklike jõustruktuuride töötajaid. Selle süsteemi üles ehitanud, kuid siis oma elu pärast kartma hakanud ning välismaale peitu läinud Grigori Rodtšenkovi elulooraamatus kirja pandu hävitas viimasedki võimalused uskuda Venemaa soovist mängida ausat mängu.

Kuid ka selle paljastuse kasutas Kremli propagandamasin oma inimeste meelsuse kontrolliks kenasti ära. Nüüd juba näidates, kuidas nende ausaid ja tublisid sportlasi kiusatakse asjata ja tõenditeta taga. Kõik läheb suure vale ja propaganda saatel oma rahva infotarbimislauale manustamiseks.

Seega pole praegu muud võimalust, kui hoida nende kahe riigi sportlased suurelt spordiareenilt eemal, et ka nende enda rahvas hakkaks esitama küsimusi ja nägema asju nii, nagu need on.

Viimaseid suurvõistlusi vaadates ei tunne nende riikide sportlastest puudust. Ka dopingujuhtumeid on jäänud kordades vähemaks. Lisaks on tribüünidelt kadunud nn Suur-Vene loosungid ja muu atribuutika ning õhkkond on spordi alusmõttele ausale mängule nihkunud jälle natuke lähemale.

Sport on üks normaalse elukeskkonna osa, ei rohkem ega vähem, parem ega halvem. Aga kui see muutub diktaatorite käes mängukanniks ning sigaduste kinnikatmise viigileheks, siis tegemist on puhta poliitilise töövahendga ning selle ilmingu vastu peab vaba maailm võitlema. Eriti kui see diktaator tapab ja sandistab oma maa sportlaste konkurente ning hävitab sporitaristut, nagu Putini Venemaa seda praegu Ukrainas teeb.

Venemaa sportlaste rahvusvahelisele areenile tagasipääsemise tingimused on ainult ja ainult Ukraina riigi ja spordirahva kätes. Ainult nemad – ei keegi muu! – tohivad öelda, millal ja millistel tingimustel nad soovivad uuesti koos agressorriigi sportlastega võistelda.

Märksõnad
Tagasi üles