:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
/nginx/o/2022/08/03/14736913t1h66aa.jpg)
Täna sünnib Belgias Bevereni väikelinnas Fääri saarte võrkpalliajalugu, kui 48865 elanikuga saareriik peab oma ajaloo esimese valikmängu. Miks me sellest kirjutame? Sest järgmisel kolmapäeval astuvad fäärlastele palliplatsil vastu juba meie sinilõvid.
Kui Eesti meeste koondise abitreenerilt Alar Rikbergilt küsida, mida nad Fääride kohta teavad, kostab ta kergelt ettevaatlikult: «Ei taha kõlada nüüd üleolevalt, kuid tegelikult pole me nende videosid isegi veel vaadanud.»
See ei tähenda, et Eesti koondis Taani koosseisu kuuluvat, ent 1948. aastast laialdast autonoomiat omavaid Fääre kuidagi alahindaks. Lihtsalt treeneritega on omavahel kokku lepitud, et esmajoones keskendutakse 100-protsendiliselt pühapäeval toimuvale Belgia duellile.
/nginx/o/2020/11/16/13479888t1hbcdd.jpg)
«Meie terve nädal ja kogu treeningsüsteem on üles ehitatud selle peale, kuidas Belgia vastu mängida. Kui tavaliselt vaatame vastaseid kaks-kolm korda, siis sel korral on plaanis viis videokoosolekut. Belgia tuleb meil üksipulgi selgeks õppida. Läheme selle variandi peale, kuna see kohtumine võib kohe otsustada alagrupi võidu,» viitab juhendaja EMi otsepääsmele.
Pärast seda hakatakse vaikselt pusima Fääridega, mis – kui nüüd ükskõik millise nurga alt asjale otsa vaadata – peaks olema eestlaste jaoks kolmapäevaõhtune jalutuskäik pargis. Samas hakkab seal rolli mängima teistsugune pinge.
«Sa pead iga hinna eest 3:0 võitma,» ei salga Rikberg. «See ei tohiks meile küll raskusi valmistada, kuid tegemist on selgelt mänguga, kus tuleb hoolimata eeldatavast üleolekust iga punkti eest võidelda. Sest alagrupis teiseks jäädes võidaks neid hakata lugema.»
Nimelt pääsevad otse EM-finaalturniirile ainult seitsme valikgrupi võitjad. Seejärel pannakse omavahel joonele teiste kohtade omanikud, kellest neli samuti EMile saavad. Või viis. Jah, seegi pole veel selge, sest vastav otsus – mis saab Venemaast, kes muidu omanuks EMile otsepääset – tehakse alles septembris, kui valikmängud juba läbi.
«Sellepärast ei tohigi Fääride vastu vääratada, kuna ühel hetkel võidakse hakata geime ja punkte lugema,» manitseb Rikberg, kuid lõpetab siiski positiivsel noodil. «Samas, kui Belgia vastu ühe ära võtame, siis oleme tõenäoliselt EMil.»
President tuli appi
Kuna Tartu Bigbanki juhendaja jättis meid Fääri saarte võrkpalli osas tühjade pihkudega, sai ette võetud ise väike uurimistöö. Ütleme ausalt, internet selle koha pealt väga palju ei aita, kuid see-eest on väga vastutulelik sealse alaliidu president Peter Holm, kes meelsasti Postimehe telefonikõnele vastas ning saareriigis väikese võrkpallituuri tegi.
/nginx/o/2022/08/03/14736769t1hc7e2.png)
Kuigi tänane valikmäng Belgiaga on tõesti Fääride esimene, on vollepisikut seal riigis levitatud juba 44 aastat. Ning kuigi tehtud tööd on raske mõõta, võib väita, et seda on tehtud edukalt. «Võrkpalliga tegeleb meil ligikaudu 1500 inimest, millega hoiame jalgpalli ja käsipalli järel kolmandat kohta,» sõnab Holm ning lisab, et neile kahele polegi võimalik praktiliselt vastu saada.
Jalgpalli on ette aidanud UEFAst laekuvad toetusrahad, käsipalli aga reaalselt adekvaatne tase. Parimad fääri käsipallurid on kanda kinnitanud korralikes Skandinaavia liigades ning nende noortekoondised jõuavad aeg-ajalt ka finaalturniiridele. «Sealne tase on päris hea,» kinnitab Holm.
Jõudes otsapidi tagasi Fääri vollekoondise juurde, siis lõviosa on neist amatöörid ja pallivad kodumaal. Tróndur H. Hansen on siinkohal erand, kuid seda ainult kodumaa osas: tema on poolprofessionaal Taanis.
Mõistagi võiks terminit «poolprofessionaalne» kasutada ka viie võistkonnaga – seda on üks rohkem kui Eestis – Fääri liiga osas, kuid kaks hooaega saareriigi suurimas klubis Mjølniris mänginud ning mõlemal puhul riigi meistriks tulnud austraallane Philip Freere kostab, et see oleks liiga kohta «selge kompliment».
/nginx/o/2022/08/03/14736773t1h2fba.jpg)
«Alles hiljuti on osa meeskondi hakanud kohalikke võtmemängijaid rahaliselt toetama, kuid liigas on jätkuvalt klubisid, kellel selle jaoks raha lihtsalt pole,» sõnab ta ning täpsustab, et toetuse all ei pea silmas palka. Ega stipendiumit. «See ongi toetus.»
Leegionäride puhul on olukord veidi teine, kuid mitte kardinaalselt. «Võõrmängijatel on lubatud töötada kuni 20 tundi nädalas, mis tähendab, et enamik neist otsib kõrvale mõne töö, et vaba aega täita ja lisaraha teenida,» jätkab varem Prantsusmaa ja Saksamaa kõrgliigas pallinud nurgaründaja.
Freere ise tegutses täiskohaga, st 40 tundi nädalas, ehitusel ning tema argipäev Fääridel oli järgnev: 8–16 töö, 17–18 jõusaal ja 18–20 pallitrenn.
«Enamik meeskondi treenib kolm-neli korda nädalas. See tuleneb sellest, et nõudlus spordihallide järele on saarel väga suur ja ajad on õhtuti sageli täis,» jätkab viimastel aastatel ka tõsisemalt fotograafiaga tegelema hakanud Freere, kes pildistab ühtlasi järgmisel kolmapäeval Fääri–Eesti mängu.
Mis ameteid Fääri mängijad peavad?
Fääridega seoses on kõige huvitavam küsimus alati see, mis ameteid vastaseid peavad. Kui Eesti jalgpallikoondis 2011. aastal EM-valikmängus 1:2 Fääridele kaotas, palus kohapeal viibinud Õhtulehe ajakirjanik Ott Järvela sealsete ametivendade abi, et kaardistada võidumeeste igapäevaametid.
Tulemus? Platsil käisid kooliõpetaja/linnavolinik, autode müügimees, puusepast rahvuskoondise kapten, neli üliõpilast, vähemalt üks (!) profijalgpallur ning kolm meest, kelle ameteid puusalt ei teatud, kuid kellest ühe kohta lisati, et tema kuuluvat ka Fääri saarte käsipallikoondisesse.
Fääri saarte võrkpallikoondisesse ei kuulu aga ühtegi profimängijat. Küll leidub sealt palju üliõpilasi, lisaks ehitustöölisi, elektriku, müügimehi, autojuhi ja tagatipuks psühholoogi, kelleks on rahvuskoondise kapten Thorvald Danielsen.
/nginx/o/2022/08/03/14736750t1h1c85.png)
Trennidega seoses eksisteeris Fääridel aeg-ajalt ka see mure, et sa ei teadnud, kes õhtul pallisaali kohale jõuab. «Võrkpall on küll kõikide jaoks nende suurim kirg, kuid paratamatult on töö ja perekond veelgi tähtsamad,» sõnab Freere, kuid lisab, et mängudel olid kõik siiski nui neljaks olemas.
Küll ei pruugi see nii olla noorte seas, kus eksisteerib teistmoodi probleem. Nimelt harrastavad paljud Fääri noored kahte või enamat spordiala. Üldjuhul see polegi probleemiks, sest talvekuudel on võimalik ilusasti võrkpalli ning suvekuudel jalgpalli mängida. Ent kevadel ja sügisel leidub paar nädalat, kus asjad kattuvad ning seetõttu tuleb noortel valida, kuhu trenni/mängule minna.
Kõik motivatsiooni nimel
See on ühtlasi üheks põhjuseks, miks Fääri võrkpalliliit otsustas hiljuti selle sammu teha ja EM-valikmänge mängima hakata. «Tahame anda mängijatele motivatsiooni just võrkpalliga tegeleda,» sõnab alaliidu president Peter Holm.
«Meil on piisavalt häid mängijaid, kes on oma 20ndates, kuid kodumaal juba kõik võitnud. Selleks, et neid võrkpalli juures edasi hoida, oli vaja neile midagi juurde anda. Midagi, kuhu poole püüelda. Lisaks tekitab see otsus loodetavasti noortele ambitsiooni. Selleks, et neid jalgpalli või käsipalli juurest ära meelitada, peavad sul olema eeskujud. Kui meie võrkpallurid ei mängi aga kõrgel tasemel, on need rasked tekkima. Nüüd on aga kõigil võimalik ennast kõrge tasemega koondiste vastu proovile panna ning loodetavasti toob see lapsi võrkpalli juurde,» selgitab ta otsuse tagamaid.
Tegemist pole sealjuures ainsa investeeringuga, mille Fääri alaliit võrkpalli populariseerimiseks on teinud. Hiljuti pandi paika, et 2025. aastal korraldavad nad Islandiga kahasse U16 neiude EM-finaalturniiri. «See on tehtud puhtalt spordi populariseerimiseks,» kostab Holm suure kuluallika kohta.
Koondises palka ei maksta
Fääri võrkpalliinimesed teavad, et kõik sammud, mida nad järgmistel aastatel teevad, on väga rasked, ning võimalik, et valusad. Seda arvab ka Alar Rikberg: «Kahtlustan, et see kujuneb samasuguseks nagu meie 1990ndad, kui läksime esimest korda proovima. See algus pole üldse lihtne».
Fäärid annavad aga endale aru, et kõik need sammud on vajalikud, puhumaks armastatud alale tuule veelgi paremini tiibadesse. «See U16 EM või praegu valikmängudel osalemine pole ühekordsed projektid. Tahamegi kasvada ja areneda,» lausub Holm veendunult ning lisab, et järgmisel suvel kavatsevad nad esmakordselt osa võtta ka Euroopa Hõbeliigast.
Ülejärgmisel aastal jääb see aga ilmselt vahele. «Siis ootavad ees jälle EM-valikmängud. Mõlemat on meil samal aastal keeruline teha,» viitab Holm amatööridest koosneva koondise murekohale. Nimelt pole mängijatel võimalik aastas lihtsalt nii palju puhkusepäevi võtta.
Seda eriti olukorras, kus konkreetset päevaraha või fikseeritud stipendiumit – Eesti koondises on see näiteks veidi alla 1000 euro kuus – Fääridel (veel) pole. «Nii on, kahjuks, kuid kuna mänge on praegu palju, siis vaatame, kuidas seda mängijatele kompenseerida,» lubab Holm, et ripakile nad kedagi ei jäta.
Siiani madistasid väikeriikide tšempionaadil
Kuigi tänane kohtumine Belgiaga on Fääri saarte meeste koondise jaoks ajaloo esimene valikmäng, ei tähenda see, et nad varem võistlusmänge poleks pidanud.
Nimelt kuuluvad Fäärid Euroopa Väikeste Riikide Assotsiatsiooni (SCA), mis samuti oma võistlusi peab. Selle viimane finaalturniir toimus tänavu mais, kus Fäärid kaotasid avamängus 2:3 küll hilisemale tšempionile San Marinole, ent võitsid seejärel 3:1 Šotimaad ja 3:0 Islandilt ning platseerusid lõpuks teiseks.
/nginx/o/2022/08/03/14736909t1hd0f7.jpg)
Teise kohaga tuli Fääridel leppida ka 2019. aastal, toona triumfeeris Šotimaa. Lisaks eelnimetatutele kuuluvad SCAsse veel Andorra, Gibraltar, Gröönimaa, Iirimaa, Liechtenstein, Luksemburg, Malta, Monaco, Põhja-Iirimaa ja Wales.