Tondi maneeži avarused

Tondi maneež 2019 Foto: Erakogu

Kunagi 50 aastat ja rohkem tagasi oli see liikluse ja elamurajoonide keskele surutud Tondi ratsabaas suurepärane koht oma võimalustega teha sealt pikki retki sadulas ja treenida selleaegseks ülimat vastupidavust nõudvaks kolmevõistluseks. Kaua olid peamised treeningpaigad Mustamäe suunal. Kõige tavalisemal päeval mindi mööda Tondi (siis Matrossovi) tänavat sammus umbes sinna, kus algab Rahumäe tee. Vasakule jäi peaaegu kogu aeg Vene sõjaväe kasarmute kõrge betoonaed, paremal olid väikesed vanad majad. Palju aastaid kõndis seal peaaegu alati, kui möödusime, üleni musta riietatud naine kõnniteel edasi-tagasi. Räägiti, et ta ootab ikka veel poega sõjast tagasi.

Rahumäe tee ja Tondi tänav ristusid sel ajal veidi teisiti, nii et Tondi tänav läks rohkem praeguse Põhja- Eesti regionaalhaigla suunas, Rahumäe tee keeras sellelt vasakule. Rahumäe tee ääres oli teine sõjaväeosa, meie läksime edasi nii, et selle kasarmute ja meie vahele jäid liivaluited, paremal aga avanes varsti paraja suurusega muruväljak, selle taga Harku järve poole olid mingisugused aiamaad. See väljak oli lähim koht, kuhu võis parkuuri üles seada ja kus oli ka maneežisõidu ristkülik tähistatud. Sealt edasi oli orientiiriks Mustamäe suusahüppetorn ja juba seal võis alustada galoppi. Tavaliselt olid mingid roomiksõidukid, vist tankid, pehme liiva tihedamaks pressinud. Mingit päris teed polnud. Praeguse Ehitajate teeni oli võimalusi erinevaid marsruute valida mitu, aga kõvemat rada oli vaja otsida. Teisel pool Ehitajate teed oli pinnas parem, sealses metsas ja metsa ääres oli natuke krossitakistusi, 1954. ja 1955.a. toimusid seal isegi kergemate kolmevõistluste krossisõidud. Kuskil TTÜ praeguste hoonete kohal oli mõnel aastal suhteliselt korralik takistussõidu väljak. Kes tahtis pikema maastikutreeningu teha, sõitis sealt Harku järveni, mille kaldad oli nii kõrkjatesse kasvanud, et järve igalt suunalt ei paistnudki.

Kui Mustamäe elurajooni ehitama hakati, kadusid need rajad ratsanike jaoks alatiseks. Aga võimalusi oli Tondil teisigi. Kui aega oli vähe ja hobune oli tarvis ära liigutada, võis minna Västriku tänavale, ainult paar kvartalit tallist, ja seal oli majade vahel täisehitamata krunt, natuke suurem ratsastusaiast. Et seal ratsutati, see ümbruskonna elanikele ei meeldinud, aga väga teravalt ütlema ka keegi ei tulnud. Vastupidi – korra jalutasin sealt sadulas tagasi maneeži poole ja ühe aiavärava najale nõjatunud vana mees hakkas minuga rääkima. Olevat olnud tsaariajal ratsaväes ja teeninud polkovnikuni välja. Jutustas ühe ratsaväelaste kahemõttelise anekdoodigi. Imestasin endamisi, kuidas tsaariaegne polkovnik on ellu jäetud, aga nime ei julgenudki küsida – sel ajal oleks nuhiks peetud.

Siis avastati võimalus viia takistused tühjale maale Kotka tänava ääres, kuhu ehitati hiljem kutsekooli staadion. Kuna see kippus hiljem väga tühi olema, kirjutas keegi tollal isegi ajalehes, et varem oli vähemalt huvitav ratsanikke vaadata, nüüd on lage plats. Aga tühjaks jäi see siis, kui tehti veidi korda kahe raudtee vaheline väli, kus praegu on jalgpallistaadion. See sai sõidetavaks siis, kui algul kraave ja aiamaalappe täis ala siledaks lükati ja seal ka mingite koolide lastele algeline spordiväljak tehti. Ruumi jatkus kõigile päris kauaks.

Hipodroomi kasutamine oli kord nii, kord naa. Oli aegu, kus ratsanikke seal üldse näha ei tahetud, oli jälle sedagi, et lausa nõuti, et korraldage rohkem ratsavõistlusi. Eriti tunti huvi muidugi galopivõistluste vastu. Tondilt oli sinna minna keerulisem kui Mustamäele. Liiklust oli palju rohkem. Mindi tavaliselt raudteetammi allservas jalgrada mööda Lilleküla jaamani, sealt tuli juba valida, milliste tänavate kaudu edasi.

Tondi maneeži 80. juubel 2019 aastal. Foto: Erakogu

Kui Mustamäe oli juba kinni, jäi veel mitmeks aastaks maastikul sõitmiseks Järve mets. Seal käidi küll varemgi, aga see oli rohkem selline lõbusõidu koht, kui aega vähe. Minna tuli sinna Järve jaamani raudtee ääres, siis üle raudtee ja Pärnu maantee, mis oli siis veel selles osas nagu praegune tavaline kruusatee. Ja olidki metsas, kus pikema galopi tegemiseks mindi üle veel ühe raudtee ja siis võis kummalgi pool Raudalu (Viljandi) maanteed lasta hobustel minna täies galopis kuni Raku rebasekasvanduseni ja edasigi. Ainult et seal haises.

Muide, ma ise nägin esmakordselt elus ratsanikke takistusi hüppamas sealsamas Viljandi maantee ristmiku juures. Pärast sõda oli nimelt raudtee ja Pärnu maantee vahel Viljandi maanteest paremal Liiva kõrtsi nime all tuntud vana postijaam, mis mõnda aega oli sõjaväe käes. Seal oli siis Laskurkorpuse ratsanike tall ja nende treeningplats oli teiselpool Viljandi maanteed. Bussiga Rahumäelt linna sõites võis vahel nende treeningut näha. Hilisem Eesti parim kolmevõistleja Eduard Erkman elas juba siis rohelises puumajas, mis asus praeguse Järve selveri parkla kohal.

Aga see tall ja väljak kadusid varsti, võib-olla oligi see vaid suvebaas, kuni Tondil ei olnud leitud välisväljakuks kohta või ei olnud maneežigi endale saadud. Pärast sõda olevat käinud kõva konkurents maneeži kõrval asuva autobaasiga, millele oli töökojaks ruumi vaja. Aga Eesti ratsaspordi heaks palju teinud polkovnik Evald Nõmm, hilisem veterinaariaprofessor oli siis veel mundrikandja ja tegi selgeks, et siin on mängus armee huvid. Tondi jäi ratsanikele ja on tänini Tallinna lastele tähtsaim koht. Väga kaua, kuni 1976. aastani oli see aga ainuke maneež Eestis ja andis mõnel aastal kogu Eesti koondvõistkonna. Eesti iseseisvuse alguseks oli meil 5 maneeži, nüüd on neid umbes 60. ja ükski neist ei ole väiksem kui Tondi maneež. Tondi avarusest on oleme jõudnud palju suurematesse avarustesse Eesti ratsaspordi jaoks.