:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
/nginx/o/2022/08/19/14770894t1he3a2.jpg)
Eesti rannavolleduo Mart Tiisaare ja Kusti Nõlvaku teekond Müncheni EMil lõppes paraku kaheksandikfinaalis, kus tuli tunnistada austerlaste Julian Hörl – Alexander Horst 1:2 (21:18, 18:21, 8:15) paremust.
Kui vaadata otsa pelgalt EMi asetustele – eestlased olid viienda, austerlased 22. paigutusega – võib seda pidada senise turniiri üheks suuremaks üllatuseks. Ent mõistagi ei peegelda kõikvõimalikud edetabelid alati täit tõde.
Seda tõestasid 39-aastane Horst ja temast üheksa aastat noorem Hörl juba alagrupis, kus pistsid esmalt kotti 11. asetusega hollandlased Matthew Immers–Stefan Boermans ning seejärel, kodupubliku suureks kurvastuseks, ka 6. paigutusega sakslased Nils Ehlers–Clemens Wickler.
Ometi olid austerlased kihlveokontorite arvates kaheksandikfinaalduellis eestlastega kerged autsaiderid. Avageim läkski eeldatud auku, kuid siis mängu käik pöördus ning võimaluse saanuna, Hörl–Horst enam tagasi ei vaadanud.
«Mängu kulg oli selline, et oli palju kohti, kus saanuks mõne muutusega mängu enda kasuks pöörata. Ent läks teistpidi,» kostis ilmselgelt pettunud Tiisaar pärast kohtumist.
/nginx/o/2022/08/19/14770898t1h409e.jpg)
Avageimis õnnestus meie duol vastased oma blokk-kaitsega surve alla saada, kuid järgmistes geimides see enam ei õnnestunud. «Jäin tehtud asjadesse liiga kinni,» raputas 205 cm pikkune blokimees natukene tuhka enda pähe.
«Kui üritad panna vastast surve alla, aga ta libiseb ikka minema, siis järelikult survestad valet kohta ja tuleks asju teistmoodi üles ehitada. Sama oli rünnakul, kus otsustavust jäi väheks. Hakkasin mõnes kohas ootama justkui kinnitust, et kas see on ikka õige koht kuhu lüüa. Niimoodi kadus aga rütm ja agressiivsus.
Kui teisel pool võrku on nimekam vastane, siis sa ei jää ootama-kontrollima-vaatama, vaid lihtsalt lähed ja teed. Aga praegu jäime avageimi võidu järel kuidagi ootama, et tulebki ära,» analüüsis rakendusfüüsika magistrikraadiga Tiisaar.
Priitahtlikult endale tuha pähe raputamine ja vigade tunnistamine ei tähenda siiski, et rannahunt ainuisikuliselt kaotuse enda nimele kirjutaks. Mängitakse ja võidetakse ning sellest tulenevalt siis kas võidetakse või kaotatakse ikkagi tiimina.
«Kui räägin konkreetsetest olukordades, mis on ainult minu kontrolli all, siis see ongi minu vastutus. Minu küsimus, et kus ma fookust hoian ja kuhu energiat suunan. Siin pole kellegi teise suunas näpuga näidata,» jätkas Tiisaar.
«Saan väga hästi aru, et mängu võit pole kinni ühes konkreetses pallis, vaid väga-väga palju nüansse võib mängu kulgu muuta. Lihtsalt, kuigi tegemist on meeskonnamänguga, siis tiimis on kaks indiviidi, kes vastutavad just oma tegevuse ees,» sõnas neljandal EMil viimaks esimest korda 16 sekka edenenud Tiisaar.
Saavutus, mis kahvatub teisel pool võrku olnud 39-aastase Horstiga võrreldes, kellele see oli koguni 16. Vana Maailma tšempionaat ning kellel ette näidata ka EM-hõbe (2009) ja EM-pronks (2014). Seda siis lisaks 2017. aasta MM-hõbedale.
Ja nagu tagantjärele selgub, olid just kogemused need, mis aitasid Horstil, või õigemini austerlastel, selle mängu võidusadamasse tüürida. Tiisaar selgitab: «Esimeses geimis oli ta väga hästi meie serviga surve all, kuid siis manas ta oma kogemuste kilbi ette ja hakkas tuima panema. Teda ei häirinud see, et esimeses geimis olid ta meil peos, vaid pööras selle enda relvaks.»
Kuivõrd Tiisaar ja Nõlvak olid EMi eel pannud endale eesmärgiks kuldmedali – viiendat asetust omades on lati kõrgemale seadmine igati ootuspärane – tuleb kaheksandikfinaalis konkurentsist pudenemist mõistagi pettumuseks pidada.
Samas nägi Tiisaar juba praegu halvas veidike head. «Tänases mängus tuli välja asju, mida me polnud suutnud varem enda mängus esile kutsuda või ära muuta. See on aga hea, sest nüüd saab õppida,» kostis blokimees, kes tegelikult tegi esimese geimi keskel kergelt ka enda hüppeliigesele liiga.
Potentsiaalse vigastuse tõsidusest sõltub ka see, kas meie volleduo loeb oma tänvuse hooaja EMiga lõppenuks või lööb veel mõnel turniiril kaasa.