/nginx/o/2022/09/10/14820566t1h12bb.jpg)
10. septembril 1972 krooniti Eesti mees olümpiavõitjaks kõrgushüppes. Meie kergejõustik saab oma esimese olümpiakulla. Pärjatuks osutub tänavu manalateele läinud Jüri Tarmak.
10. septembril 1972 krooniti Eesti mees olümpiavõitjaks kõrgushüppes. Meie kergejõustik saab oma esimese olümpiakulla. Pärjatuks osutub tänavu manalateele läinud Jüri Tarmak.
Tema võit ja kuldmedal jäid Eesti inimestele esialgu natuke kaugeks. Tarmak oli siis rohkem nagu Leningradi mees.
Aastad läksid ja Eesti sai vabaks ning meie sporditipud kolisid kodumaale, nii ka Tarmak. Aga ikka ja jälle oli ta varjus, tegeles pühendunult alpinismi ja orienteerumisega. Kergejõustikuelus ta väga ei osalenud ega sõna meedias võtnud. Hea, et vähemalt oli temast portreefilm «Tavaline hooaeg».
Kõik muutus aastal 2008. Tartus toimus üks treenerite rahvusvaheline konverents ning Tarmak oli esinejate hulgas. Tagasihoidlikust ja isegi vaiksest ning omaette hoidvast inimesest sai enesekindel ning praktikas järeleproovitud teadmiste väljaütleja.
Ja millise energia ning sisemise veendumusega Tarmak seda kõike tegi! Peast, kasutamata ühtegi abivahendit, ladus ta saalile ette üha uusi ja uusi tippspordis läbilöömiseks vajalikke põhimõtteid ja lahendusi. Jõudsin vaevu ennast kuulamise ja kirjutamise vahel jagada. Ja siis sai see esitlus samamoodi läbi kui oli alanud: kindlas kõneviisis ja konkreetse lausega. Lugesin neid Tarmaku mõtteid iga aasta mitu korda üle ja püüdsin neid endale rohkem arusaadavaks teha.
Tundus, et midagi nagu tahaks veel juurde. Oli teada, et Tarmakuga on suhteliselt keeruline kontakti saada ja veel keerulisem kokku saada. Mõned aastad hiljem võtsin julguse kokku, sain kontakti ja kohtumise. Ja neid kohtumisi oli veel mitmed korrad, kuniks leppisime kokku, et paneks midagi siis pikemalt ja põhjalikumalt kirja.
Enne koroonapandeemia tulekut saimegi Tartus tema tütre majas kokku. Eelneva päeva olin põhjalikult ettevalmistanud teemad, millest tahaks kindlasti rääkida. Vestlus oli pikk ja põhjalik. Kergejõustikutreener küsis ja kergejõustiku olümpiavõitja rääkis. Miks, kuidas, kui palju, mis järjekorras, kus rõhuasetused jne. Läksime nii sügavale ja detailidesse, kui üldse sai minna. Ja vastu tuli väga palju. Jutuajamine kestis üle kolme tunni ja diktofon sai igaljuhul täis, mistõttu tuli lõpetuseks paberit kasutada. Hiljem kodus korduvalt vestlust ülekuulatus tuli ikka ja jälle pähe ainult üks lause – mees ajast ees.
Toon välja suure meistri sõnumi sportlastele ja nende treeneritele, kes tahavad täna kõrgusi vallutada:
Ja kui lõpetuseks veel lisada põhjalikud ja argumenteeritud rõhuasetused ning sportlase arendamisprotsessi sissetoodud dialektika seadustest tulenev, siis saad aru, et kui Jüri Tarmak on oma maise tee lõpetanud, võid suure austusega öelda ainult järgmist: puhka rahus, mees ajast ees.