Pere Leib tõusis valitsejaks, kuid jäi auhinnatrofeeta

Tartu võrkpallurite võidujoovastusel polnud piire – esimene suur võit! Foto: Andres Haabu

«Ükskord pidi see ju juhtuma,» tõdes aastaid Baltikumi võrkpalli valitsenud Tallinna Selveri meeskonna peatreener Avo Keel pärast Eesti-Läti ühisliiga finaalis Tartu Pere Leivalt saadud kaotust. Selver oli võitnud viis viimast hooaega.

Keele tõdemus kõlab loogiliselt – kui kaua ikka suudab üks meeskond võitmatuna püsida –, kuid ilmselt ei osatud Selveri klubis arvata, et kaotusega tuleb leppida juba nüüd, 2012. aasta hilistalvel, hooaja tähtsaimas finaalis. Sest miks muidu valmistasid nad oma meeskonnale kenad valged särgid, millel ilutsev kiri kuulutab nad 2011/12. aasta hooaja võitjaks.

Kuna staatus ei lubanud Selveri inimestel neid särke selga panna, kinkisid nad need tartlastele. Väike võit seegi, käis ju näiteks Pere Leiva abitreener ja klubi juhtide hulka kuuluv Raivo Simson ringi särgis, mille seljal Selveri sponsorite logod…  

Noore peatreeneri triumf

Kuigi pärast medalite kaelariputamist levisid humoorikad kuuldused, et Selver andis mängu meelega ära, valmistamaks heameelt tartlastele, kelle nimisponsori Pere Leiva omanik Rein Kilk on meedia andmetel rahalistes raskustes, teenisid tartlased võidu ausalt ja eelkõige tänu vaprale mängule.

Avageimi võidu järel kaotas Pere Leib teise geimi võrdsete heitluses, kolmandas aga laguneti täielikult. Tartu klubi noor peatreener Rainer Vassiljev riskis ja kutsus põhimehed pingile puhkama ning neljandas geimis olidki mehed justkui ümber sündinud.

Viies geim kulges võrdselt seisuni 13:13. Siis servis kogu kohtumise hiilgavalt tegutsenud ja 26 punkti toonud Selveri kapten Argo Meresaar auti. Kristo Kollo suudles palli, keskendus ja pani selle tugeva serviga mängu. Selveri rünnak ei toonud edu, Pere Leib sai oma võimaluse ja vahetusest sekkunud meeskonna kapten Priit Luik kõmmutas palli blokist auti. Rõõmutants võis alata.

Kõige emotsionaalsemalt elas võidurõõmu välja klubi tituleerituim mees Kollo. «Viiendas geimis oli meie tahtmine suurem, see sai otsustavaks, emotsiooni pealt võtsime ära. Oleme pingutanud ja tööd teinud – hooaja alguses läks meil halvasti, kuid nüüd pesime selle võiduga kõik halva maha,» sõnas 22-aastane nurgaründaja, kes kunagi võitis koos Oliver Vennoga rannavõrkpalli tiitlivõistlustel kulda ja karda. Eilses finaalmängus valiti Kollo võitjate parimaks.

Eriline oli eilne võit ka Per­e Leiva kõigest 28-aastase peatreeneri Rainer Vassiljevi jaoks. Kolm aastat tagasi peatreeneriks saanud noormehe tool on korduvalt kõikunud – kriitikalaine tabas teda möödunud hooajal, kui meeskonna mäng ei tahtnud üldse klappida, keerulises seisus oli ta ka tänavuse hooaja hakul sügisel. Kuid Vassiljevil õnnestus oma koht säilitada ja ilusa muinasjutu finaalina ka kuldmedaliteni jõuda.

«Pärast sellist teed võita on muidugi ülim!» õhkas Vassiljev. «Tegelikult on minu suhted klubi juhtidega olnud alati head ja võitki pole ju ainult ühe mehe teene, vaid ka kõigi nende, kes koos minuga treeneripingil istuvad. Võitsime, kuna olime kannatlikumad.» Liiga võidukarikat tartlased siiski ei saanud – kahe lõviga trofee transportimisel juhtus äpardus ja auhind vajab remonti. Pärast kohendamist saadetakse see Tartusse.

Rotid ennustasid kulda

Möödunud suvel Avo Keele kõrvale Eesti koondise abitreeneriks tõusnud Vassiljev tegutses eile treeneripingil täpselt ja kaalutletult. Kui ta mõistis, et lätlane Lauris Iecelnieks kipub ansamblist välja langema, saatis ta jokkerina platsile Luige, kes tõi lühikese ajaga kaheksa punkti, seejuures ka kuldse. Samuti jätkus tal kindlameelsust usaldada lõpuni päev varem poolfinaalis vahepeal ära vajunud Kollot.

Samal ajal kui Vassiljevil oli põhjust hoolealuseid ainult kiita, pidi Keel nentima, et viimases geimis tegutsesid Selveri pallurid halvasti. «Meil oli kolm korda võimalus kaitses üles toodud pall punktiks lüüa ja vahe sisse teha, kuid iga kord läksime jõuga lööma, et ehk läheb läbi bloki,» arutles ta. «Sidemängija otsused polnud samuti kõige õigemad, kuid 20-aastaselt mehelt ei saa ka liiga palju nõuda. Kindel on aga see, et oleksime pidanud rohkem temporünnakut kasutama.»

Vassiljevi sõnul oli võit neile ette määratud. «Meeskonna bussijuht rääkis hommikusöögilauas, et nägi öösel unes rotte. See aga pidi tähendama kulda,» teadis ta.

Ühisliiga finaaliga pole aga võrkpallilahingud lõppenud, juba alanud nädalal alustatakse Eesti meistriliiga kohamängudega. Seepärast ei saanud tartlased eilse finaali järel unistada ka suurest võidupeost. «Midagi kindlasti toimub, kuid kolmapäeval peame juba olema mänguvalmis,» lausus Vassiljev. Peale Pere Leiva ja Selveri ihkab kindlasti kirkamat autasu eile pronksi võitnud Pärnu.