/nginx/o/2012/03/05/999146t1h2951.jpg)
«Ideaalis poleks ma soovinud seda tööd veel vastu võtta, kuid midagi polnud teha – minu peatreeneriks määramine tuli olude sunnil. Selles seisus polnud mul aega mõtelda, et mis saab ja kuidas seda tööd teha, vaid tuli kohe hakata tegutsema,» meenutas pühapäeval Tartu Pere Leiva võrkpallimeeskonna Eesti-Läti ühisliiga võidule tüürinud peatreener Rainer Vassiljev kolme aasta tagust aega.
Selleks et asuda 25-aastasena professionaalse meeskonna peatreeneriks, peab olema parasjagu julgust. Ja vähemalt sama palju peab jaguma tugevaid närve, et elada mõne aasta jooksul üle kõik ebaõnnestumised ja võimalikud ametist tagandamised. Vassiljev pidas survele vastu ja võis pühapäeva õhtul koos hoolealustega elu esimese tõeliselt suure trofee pea kohale tõsta.
Varakult tehtud valik
«Minu noorus pole tööd seganud, meeskonnas on ju professionaalid ja nad saavad aru, kelle järgi asjad käivad,» kummutas Vassiljev eos kõik kahtlused, kas nii noor mees suudab kohati endast vanematele hoolealustele autoriteedina mõjuda. Mõnes mõttes olevat noorus mängu juhtimisel isegi eeliseks. «Noorel treeneril pole veel tekkinud oma kindlat käekirja, ma alles otsin seda ja kasutan üha uusi võtteid. Vajadusel on mul lihtne teha muudatusi.»
Tegelikult algas ka tänavune hooaeg Pere Leivale konarlikult ning Vassiljev oli kriitikute meelest mõistagi patuoinas. Kaotushirmu ta siiski ühegi kohtumise eel ei tundnud. «Ma pole kunagi sellistele asjadele mõelnud, muidu ei saaks ma ilmselt treenerina töötadagi. Võitjaid on ju
ainult üks ja igas kohtumises jäävad pooled kaotajaks,» mõtiskles ta. «Olen ka varem öelnud, et tunnetan pidevalt klubi juhtkonna tuge – mõistagi tuleb ette igasuguseid jutuajamisi, kuid oleme neist kõigist üle saanud.»
Treeneriamet oli Vassiljevi jaoks juba üsna varakult tehtud teadlik valik. Seitsmeaastase poisipõnnina Rakveres legendaarse Mati Meriranna juures alustanud ja gümnaasiumi lõpetamiseni tõsiselt harjutanud ning isegi noortekoondistesse mahtunud mees andis endale aru, et 177-sentimeetrise kasvuga pole tipptasemele võimalik pürgida.
«Tegin sisseastumiskatsed Tallinnas ja Tartus ning mõlemas kohas valisin kehakultuuri,» rääkis nüüdseks koolitee lõpetanud treener. «Minu jaoks pole tegemist kibestumisega ega meeletu sooviga kompenseerida treeneripingil seda, mis mängijana jäi tegemata. Olen lihtsalt kogu elu olnud selle mängu sees ja treeneritöö tundub mulle huvitav.»
Kuid saanud nii noorelt peatreeneriks ja võitnud oma piirkonna tähtsamaid tiitleid, tuleb paratamatult mõelda, kuhu edasi. Kümmekond aastat võib ju veel Tartu meeskonda juhendada, ent lõpuks kaotab see tegevus pinge.
Konkurendi juures õppimas
«Väga tõsiselt pole ma nii kaugele mõelnud, kuid kusagil välismaal sooviks end ükskord proovida,» kinnitas Vassiljev, kes on käinud tõelise tippvõrkpalli köögipoolega tutvumas Eesti parima võrkpalluri Oliver Venno koduklubis Saksamaal. Enese täiendamisega tegeleb ta ka kodus veedetud õhtutundidel. «Arvutis on pidevalt mängud lahti, kuid internetis pole võrkpalli kohta huvitavaid materjale just väga palju.»
Omamoodi koolituse sai Vassiljev sügisel, kui Eesti koondise peatreener Avo Keel kutsus ta oma abiliseks Londoni olümpia valikturniiril. Noormehe sõnul sai ta nendes mängudes hea kooli, pealegi õppis ta paremini tundma oma koduse peakonkurendi juhendaja treenerifilosoofiat.
Eile ennelõunal, vähem kui ööpäev pärast karjääri seni suurimat kordaminekut pakatas Vassiljev energiast – suure tähistamise jälgi ei paistnud kusagilt. Juba homme alustab ta koos meeskonnaga heitlust Eesti meistrivõistluste medalite eest. Enam ei piisa vastase alistamiseks ühest võidust – kõik seeriad mängitakse kolme võiduni. Vassiljev usub, et suudab oma meestega kõigile taas vägeva lahingu anda.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)