Avo Keel 60: sõnakas liider nii palliplatsil kui ka selle ääres

Avo Keel on olnud võrkpallis üle poole sajandi. Foto: Siim Semiskar/volley.ee

1. oktoobril tähistab 60 aasta juubelit kauaaegne Eesti võrkpallikoondise mängija ja meeste rahvuskoondise peatreener Avo Keel.

Võrust pärit Keele lapsepõlv möödus õues aktiivselt liikudes – sõideti ratastega, mängiti rahvaste- ja jalgpalli ning üle vaibakloppimise puu ka võrkpalli. Talviti käidi aga üle Tamula järve suusatamas ja mäest alla laskmas.

Et Avoga samas majas elas ka kohalik võrkpallimaestro Jaan Gutmann, ei olnud mingi üllatus, kui too ühel päeval aktiivse spordipoisi enda juurde trenni kutsus. «Aasta võis siis olla 1971, esimese nädala käisin trennis nii, et vanemad üldse ei teadnudki,» meenutas juubilar portaalile volley.ee antud usutluses oma võrkpalluritee algust.

Gutmanni käe alt liikus Keel üsna ruttu noore ja tarmuka, äsja ülikooli lõpetanud Aksel Saali treeninggruppi. Just Keel oli üheks põhitegijaks meeskonnas, millele noorteklassis peagi vastast ei olnud. Jaanus Lillepuu, Parri Kruuda, Aare Salumaa, Tõnu Kelder on nimed, mis võrkpallisõpradele pikemat tutvustamist ei vaja.

Sidemängijaks hakkas Keel enda sõnul «loomulikku teed pidi» – nii lihtsalt kujunes. 9. klassi läks ta õppima TSIKi, kus treeneriks oli Raimund Pundi. Tallinna Kalevi esindusmeeskonda kerkis ta keskkooli viimases klassis, debüüdiks sidemängijaroll kodusel populaarsel turniiril «Vana Toomas».

Nõukogude Liidu esiliiga ja kõrgliiga püssirohtu nuusutanud Keel hakkas 1980-ndate aastate lõpus huvituma ka Eestis uudsest alast – rannavollest, kus tema paariliseks oli Kaido Kreen.

Koos Kreeniga võitis ta 1989. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel hõbemedali ja aasta hiljem ka kulla. Meeskonna liivane teekond kulmineerus 1996. aastal Atlanta olümpial 17.-24. kohaga.

1990-ndate aastate alguses siirdus Keel pallima Soome – nende aastate üle on ta enda sõnul äärmiselt tänulik. Sealseks tippajaks jäi juubilarile Rovaniemi periood – nagu ta seda 1990-ndate lõppu nimetab. «Jõudsime esiliigast lõpuks välja Soome meistrivõistluste medalini,» sõnab ta.

1999. aastal naasis Keel Eestisse, asudes mängima ESS Pärnu võistkonnas, kõrvuti andeka noore põlvkonnaga, kuhu kuulusid teiste hulgas Argo Meresaar, Raimo Pajusalu, Jaanus Nõmmsalu, Rivo Vesik.

Pikk mängijakarjäär lõppes 2004. aastal, pärast seda, kui ESS Pärnu oli pääsenud Meistrite Liigasse ja pidas alagrupiturniiri mängud tuhandete spordisõprade ees Tallinnas Saku suurhallis.

Treeneriteele kutsus juubilari praegune võrkpalliliidu juhatuse liige Tarmo Keskküla, kes pakkus autoriteetsele ja sõnakale sidemängijale Tallinna Selveri peatreeneri kohta.

Kui klubitasandil sisseelamisega uude ametisse probleeme ei olnud, siis samal aastal Eesti meeste rahvuskoondist tüürima astudes oli dilemmasid rohkem. «Olin enamiku mängijatega koos platsil olnud ja järgmisel hommikul oledki korraga nende treener – see ei olnud kerge,» kõneleb ta.

Tema käe all jõudis Eesti rahvuskoondis kahel korral, 2009. ja 2011. aastal EMi finaalturniirile. «Esimesel aastal olime kõik rohelised, teine kord olid olukorrad ja eesmärgid selgemad,» ütleb Keel, kelle teine EM kulmineerus alagrupis võiduga Portugali üle.

2014. aastal meie rahvuskoondise teatepulka Gheorghe Cretule üle andes ta enda sõnul pettumust ei tundnud.

2017. aastal võttis Keel vastu uue väljakutse, asudes lõunanaabrite lätlaste rahvuskoondise etteotsa. Tõsine töö tipnes 2021. aastal, kui Tallinnas toimunud EMil võideti avamängus Eesti koondist. «See oli väga magus võit, oma koer hammustab ikka kõige valusamalt,» võtab ta selle teema kokku iidse vanasõnaga.

Tänavusel hooajal astus 22 korral Eestis treenerina medali võitnud juubilar taas ootamatu sammu, asudes Soome liigas mängiva Rovaniemi naiskonna juhendajaks. «Mõtlesin, et teen enne pensionile jäämist ikka kõik tembud ära,» muheleb ta.

Tõsi, Rovaniemi eksootikaga on ta juba tasapisi taas harjunud. «Teisel siinoleku päeval kõndis linnas põhjapõder vastu, pidasin auto kinni ja tegin pilti,» räägib ta.

Keel peab ennast õnnelikuks inimeseks. «Minu hobist on saanud töö, mida teen pensionini jäämiseni,» sõnab ta ja toob välja oma edu suurima saladuse. «Selleks, et olen saanud käia mööda maailma ringi, eputada ja suled kohevile ajada, on vaja kodust tuge,» kiidab ta oma kindlat seljatagust.

Just abikaasa Kai ning lapsed Kati, Martti ja Markus on need kaljuseinad, kelle najale ta iga ilmaga on saanud toetuda.

Kui Kati ja nüüd ka Martti on juba tippvõrkpalliga lõpparve teinud, siis Markkus toimetab koondise tasemel edasi. «Eks ma hoia ikka tema mängudel silma peal,» ütleb uhke isa.

Üks asi on juubilaril veel südamel. Kirgliku metsamehena on tal meeles, et tema juubelipäeval, 1. oktoobril, algab Eestis jahihooaeg. «Olen jahimeeste peale kade, õnnitlen neid kõiki selle tähtsa päeva puhul,» saadab ta omakorda tervitused kõikidele Eesti küttidele.

Õnne, jõudu ja tervist soovib Avo Keelele ka Postimees!