JAANUS KRIISK ⟩ Team Estonia juhib juhust, mitte protsessi, ehk Lugu 5-eurosest lõunasöögist

Jaanus Kriisk
, kolumnist
Copy
Kas Team Estonia lubatud professionaalsus jõuab igasse Eestimaa nurka?
Kas Team Estonia lubatud professionaalsus jõuab igasse Eestimaa nurka? Foto: eok.ee

Aasta tagasi tutvustas Eesti Olümpiakomitee (EOK) üldsusele uut sportlikku moodustist Team Estonia. Seda tehti suurejooneliselt ning veelgi suuremate lubaduste ja lootustega. Aasta on suure algatuse kohta suurte ja põhjapanevate järelduste tegemise jaoks suhteliselt lühike aeg, kuid väike sisekaemus kuluks juba ära.

Mis muutus ja kas üldse muutus? De facto eriti palju ei muutunudki. Nii nagu sportlased võistlesid varem, teevad nad seda ka nüüd, ning nende treenerid treenivad neid edasi. Et raha Eesti sporti oluliselt ei lisandunud – suures osas koondati see lihtsalt ühele EOK arveldusarvele –, siis väga selles vallas muutuda ei saanud.

Üks asi jäi aga hoopis samaks või isegi tehti samm tagasi ning see võib Eesti tippspordi jätkusuutlikkuse seisukohast olla kümne-kahekümne aasta perspektiivis väga valusate tagajärgedega.

Vähene mõju väljaspool Tallinna ja homsele päevale

Jutt käib Team Estonia vähesest mõjutustegevusest väljaspool Tallinna ja väljaspool praegust hetke. Põhimõtteliselt kogu tähelepanu on keskendunud juhuse teenindamisele, protsessi ennast pikaajalises vaates mõjutada ei taheta. Tähelepanu keskmes on praegune edukas sportlane. Mis kujundlikult võttes saab homme, rääkimata ülehomsest, läheb rubriiki «pärast mind tulgu või veeuputus»!

Sportlane jõuab maailma tippu heade ja õnnelike juhusteahelate tulemusena. Aga et avalikud asjade käsitlemised on läinud päevakeskseks ja pealiskaudseks, siis liiga palju küsimusi ei esitata. Tipus keegi ikka on. Kes jõuab lahti seletada, kuulamisest rääkimata, kuidas ta sinna täpselt jõudis. Ja kui mingil hetkel kedagi maailma absoluutses tipus polegi, siis räägime mõne viiekümnenda koha suureks või mõne kaotuse ilusaks, kehval ajal käib seegi.

Team Estonia eesmärk on ju suurem ja uhkem – teha järele Sloveenia või Islandi imet. Aga Tallinnast väljapoole mitte minnes ei õnnestu see kuidagi. On juba ette võimatu.

Aga Team Estonia eesmärk on ju suurem ja uhkem – minimaalselt on soov teha järele meist natuke suurema Sloveenia või meist neli korda väiksema Islandi spordimaa imet. Aga juhust juhtides ja Tallinnast väljapoole mitte minnes ei õnnestu see kuidagi. On juba ette võimatu.

Kas meie spordijuhid seda ei tea ega tunneta? Tõenäoliselt tunnetavad, aga aastakümneid selles ametis olles jahtub igal inimesel energia ja kirg. Seda on tunda ka Eesti spordi juhtide osas. Sõnumite kõrgelennulisus ja igapäevane panustamine on kaks väga erinevat asja! Konkurentsi pole ja monopol on alati monopol, eluvaldkonnast sõltumata.

Mida oleks vaja teha, et Team Estonia hakkaks mõjutama protsessi? Ehk üritada natukenegi järele teha Sloveenia või Islandi spordimet.

Tuleb minna spordi oskusteabe jagamise algusesse

Tegelikult pole palju vaja. Tuleb lihtsalt minna spordi oskusteabe jagamise algusesse ehk esimese treeneri juurde. Esimene treener on see inimene, kes tegelikult ja igapäevaselt teeb tööd, et riigi sportlik tase võiks tõusta. Loosungid, spordi propagandanädalad, üksikud tipud mingil alal ning ülepolitiseeritud spordi juhtorganid seda ei tee.

Hetke nad natuke mõjutavad, ent pikaajalisust ei taga kunagi. Vaja läheb ikka ja ainult esimest treenerit oma tarkuse ja motivatsiooniga teha teha noore areneva inimesega iga päev tööd. Andmaks õigeid impulsse nii vaimses plaanis kui füüsilisel tasandil.

Samas olime protsesside mõjutama hakkamisele väga lähedal. Eelmisel kümnendil käivitus Tartus EOK pilootprojekt spordiakadeemia nime all. Paarkümmend noort ja andekat sportlast said natuke igapäevast tuge, natuke tuge said ka nende treenerid. Selline esmapilgul küllalt tühi tegevus, suhteliselt tühise raha eest. Aga sellel oli väga suur ja tähtis sisu.

See oli esimese treeneri keskne projekt piirkondlikul tasandil EOK raha eest. Kes on treeneriametit pidanud, teab oma kogemusest, et andekas või üliandekas laps – kes on see juhus, millest eespool juttu oli – satub treeningugruppi heal juhul kord kümne aasta jooksul.

Tema lendab pesast välja ja kirjutab oma rea spordiajalukku, aga esimene treener peab ka vahepealse aja jooksul tundma, et ta on vajalik. Ta peab tahtma areneda ning uusi asju õppima. Ja selleks ongi vaja riiklikku Team Estonia väikest panust igasse Eesti maakonda. Sest kui vaadata Eesti spordiajalukku, siis 85-90 protsenti meie maailma esikümne sportlastest alustasid oma sportlaseteed just maakondades, Tallinnast väljaspool.

Kulu terve Eesti peale oleks kõigest 2,5 protsenti EOK praegusest eelarvest, aga mõjutatud saaks 400 andekat last, nende treenerit ja ka spordi peamist sponsorit, lapsevanemat.

Mida pidasid lapsed kõige olulisemaks?

Pealkirjas on ka välja toodud sõnum 5-eurosest lõunasöögist. Nimelt Tartu spordiakadeemiast läbi käinud laste seas küsitlust tehes tõid nad kõige olulisemana, mida neile akadeemia rahastuse kaudu pakuti, välja just korraliku lõunasöögi, mis maksis 5 eurot.

Eesti spordi juhid, kes selle kena algatuse lõpetasid, elavad oma kuldses tornis ja söövad iga päev kuldsete kahvlitega ning vist väga ei adu tavainimese argipäeva, tema muresid ja rõõme. Muud selgitust ma siin ei näe, miks pandi see Eesti spordi jaoks hea asi kinni, aga mitte ei viidud edasi kõikidesse Eesti maakondadesse, sest kulu terve Eesti peale oleks kõigest 2,5 protsenti EOK praegusest eelarvest, aga mõjutatud saaks 400 andekat last, nende treenerit ja ka spordi peamist sponsorit, lapsevanemat.

Nii kaua, kuni spordijuhid nii otseselt kui kaudselt Tallinnast välja ei tule, juhib Team Estonia juhust, aga mitte protsessi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles