EELVAADE ⟩ Kas Eesti koondis suudab taas üllatada OM-pronksi, kellega viimati mängiti viiki?

Eesti käsipallikoondis (sinistes särkides) mängis 2009. aasta juunis EM-valiktsükli viimases kohtumises Põlva Mesikäpa hallis Pekingi olümpiahõbeda Islandiga (punastes särkides) 25:25 viiki. Fotol paremal Mait Patrail, kes laupäeval Tallinnas toimuvas mängus Eestit aidata ei saa. Foto: Margus Ansu/Postimees/Scanpix

Eesti käsipallikoondis alustas kolmapäeval Euroopa meistrivõistluste valikturniiri võõrsil Tšehhi vastu kaotusega. Laupäeval jätkatakse teekonda Tallinnas, Kalevi Spordihallis, meie kontinendi tippriigi, Islandi vastu. Alljärgnevalt vaatame peale elaniku arvult väikse riigi austusväärsele käsipalliajaloole.

Vaid 376 000 elanikuga riik ei ole individuaalspordis kuigi edukas olnud, kuid viimasel kümnendil on nii jalg- kui ka käsipallivõistkonnad tõusnud maailma ja meie kontinendi tippude hulka. 2010. aastal jõuti Euroopa meistrivõistlustel esmakordselt pronksile. MM-il tehti parim esitus 1997. aastal, kui saavutati viies koht. Riigi ajaloo suurimaks saavutuseks on aga kindlasti 2008. aasta olümpiamängude hõbemedal, kui alagrupis kolmandaks jäämise järel alistati nii Poola, kui Hispaania, jäädes vaid finaalis alla Prantsusmaale.

Viimastel aastatel tulemused enam päris nii säravad ei ole olnud, kuid suurturniiridel ollakse siiski alati kindlalt favoriitide seas. Eesti ja Island on ametlikes mängudes A-koondise tasandil kohtunud neli korda. Esimesest kolmest pole palju rääkida, vastased võtsid kindlad võidud. Põlvas, Mesikäpa hallis kohtuti 2009. aasta 21. juunil EM-valikmängus ning ehkki Island oli edasipääsu kindlustanud ja jättis mõned põhimehed koju, suutis Eesti koondis peatreener Kalmer Mustingu juhendamisel välja mängida kõigi aegade ühe parema tulemuse. Valitseva olümpiahõbeda ja tulevase EM-pronksiga tehti 25:25 (15:13) viik. Eesti täpseim oli Patrail üheksa väravaga.

Kui vaadata peale Islandi praegusele koosseisule, siis kubiseb see maailmatasemel staaridest sedavõrd, et kõiki neid tutvustama hakates, läheks tähemärkide arv liiga suureks. Alustame näiteks Aron Palmarssonist. Klubitasandil nende edukaim mängumees võitis aastatel 2012-2021 kümme aastat järjest koduse meistrikulla, kus iganes ka mängis. Neli korda Saksamaal, kaks korda Ungaris ja neli korda Hispaanias. Lisaks on Palmarssoni auhinnakapis 2010. ja 2012. aasta Euroopa Meistrite liiga võit THW Kieliga ning 2021. aasta sama sarja esikoht FC Barcelonaga. Meistrite liiga Final Fouril valiti ta 2021. aastal ka MVP-ks (korrates nii 2014. ja 2016. aasta saavutust) ning püstitas sarja rekordi mängides finaalnelikus kümnendat korda.

Eraldi ära mainimist väärivad kindlasti veel Bjarki Mar Elisson, kes on viimastel aastatel olnud maailma ühe tugevaima sarja, Saksamaa Bundesliga paremate väravaküttide hulgas. Noorema põlvkonna paremsisemine Omar Ingi Magnusson valiti 2021/2022 hooajal Bundesliga kõige väärtuslikumaks mängijaks, visates 274 väravat ja andes ka 91 resultatiivset söötu. Seda nimekirja võiks Euroopa tippklubides mängivate palluritega jätkata veelgi.

Mängijatele endile ei jää saavutuste poolest alla ka peatreener Gudmundur Thordur Gudmundsson. 61-aastane juhendaja on üks hinnatumaid oma ametivendade hulgas. Islandi koondist juhendab Gudmundsson kolmandat korda (2001-2004, 2008-2012 ja alates 2018). 2008. aastal juhtis ta islandlased ajaloolise olümpiahõbedani Pekingis ning kaks aastat hiljem teise kõva saavutuseni – esimese ja seni ainsa EM-medalini, kui Austrias toimunud finaalturniiril võideti pronks. Veelgi uhkema verstapostini jõudis Gudmundsson aga Taani koondise eesotsas aastatel 2014- 2017, sest 2016. aasta Rio de Janeiro olümpial juhendas ta taanlased olümpiakullani. Klubikäsipallis on tema taktikepi all tegutsenud teiste seas Saksamaa klubid Rhein-Neckar Löwen ja MT Melsungen. 2013. aastal võitis ta Löweniga EHF Cupi ehk toona tugevuselt teise eurosarja.

Meie rahvuskoondise vastasteks on 3. alagrupis Island, Tšehhi ja Iisrael. Koha finaalturniiril kindlustavad iga neliku kaks esimest ning neli paremat kolmanda koha saavutanud meeskonda. Järgmine lõppvõistlus peetakse 2024. aasta alguses Saksamaal ja sinna pääseb 24 meeskonda.

Neli rahvuskoondist said otsepääsme – korraldajamaa ning jaanuaris lõppenud EM-i esikolmik ehk Rootsi, Hispaania ja Taani. Ülejäänud 20 kohta täidetakse sel nädalal alanud valikturniiri abil.