Ironman Californial triumfeerinud eestlanna tagas pääsu MMile

Liis Rametta. Foto: Erakogu

Liis Rametta võidutses Ironman Californial ajaga 9:33.50, mis on Ameerika Ühendriikides elava eestlanna uus isiklik rekord. Ühtlasi teenis Rametta pääsme 2023. aasta maailmameistrivõistlustele, mis peetakse Hawaiil.

Rametta ujus 3,8 kilomeetrit ajaga 52.07, sõitis 180 rattaga ajaga 5:17.12 ning jooksis seejärel maratoni ajaga 3:09.03. Eestlanna pälvis esikoha nii F35-39 vanusegrupis kui üldarvestuses.

«Ujumine toimus allavoolu Sacramento jões. Vee temperatuur oli 18 kraadi, seega tuli ujuda kalipsoga. Vesi ise oli kohati madal ja taimi täis ning jõe kallastel paiknesid kodutute telgid, kuid üldiselt ei saa väga kurta, sest aeg tuli tänu abistavale voolule 52 minutit,» rääkis igapäevaselt täiskoormusega töötav kolme lapse ema peale võistlust. «Seevastu esimene vahetusala, mis asus pesapallistaadionil, oli kokku 1,7 kilomeetrit ehk rattarajale pääsemiseks tuli esmalt joosta 1,25 kilomeetrit paljajalu asfaldi peal ning seejärel panna pähe kiiver ja jalga sõidukingad, mida ei tohtinud ratta külge panna ja nendega klõbistada veel 500 meetrit. See kõik võttis aega pea 11 minutit.»

«Rattarada oleks ideaalis olnud väga kiire, aga loomulikult lubas võistluspäevaks korralikku tuult,» jätkas Rametta. «Kohaliku ilmateate andmetel puhuski tuul 30–40 km/h, puhangutega kuni 55 km/h. Seda enamasti diagonaalis kas tagant või vastu ja osal lõikudel otse vastu või tagant. Ratast pidi ikka korralikult kinni hoidma ja toituma targalt, et mitte ohtlikesse olukordadesse sattuda. Rattadistants peeti kahel ringil ja võistlejaid oli kokku 2800. Ilma ja tuult arvesse võttes jäin tegelikult oma ajaga väga rahule. Sõitsin keskmiselt 183W nagu oli plaanis ja tundsin ennast teisel ringil tugevana.»

«Just teise ringiga saingi vahe teiste naiste ees sisse ja möödusin ka paljudest meestest. Teine vahetusala oli jälle staadionil, kus pidi natuke tiirutama enne, kui jooksma sain,» meenutas eestlanna. «Jooksurajale läksin juba esimese naisena liidritähisega ratturi selja taga. See oli uus kogemus. Jooksurada oli enamasti kergliiklusteel jõe ääres. Endiselt puhus korralik tuul. Pidin nokatsi teistpidi pähe panema, sest muidu see lendas minema. Esimesel kilomeetril krambitas veidi reie pealne lihas, aga see möödus ja tegelikult oli esimesel 15 kilomeetril ikka väga hea enesetunne. Seejärel hakkas talla all midagi hõõruma ja tekkis kuum valulik koht iga kord, kui jalale maandusin. Üritasin sokki kohendada, aga see ei aidanud. Umbes 18. kilomeetri paiku peatusin ja võtsin soki üldse jalast ära. See aitas, aga seda tehes tundsin, kuidas tagalihas ja reiepealne tõmbasid krampi. See tegi ärevaks. Jooksin enam-vähem okei-tempoga edasi, kuni 29. kilomeetril tundsin, kuidas enam ei saanud liikuda, sest tagalihas tõmbas täiesti krampi. Väike peatus, venitus ja paar käimissammu ning õnneks suutsin jooksmist jätkata. Niimoodi juhtus viimasel kümnel kilomeetril veel neli-viis korda. Õnneks oli edu teise koha ees üle 20 minuti ja nendel hetkedel, kui jooksin, suutsin hoida 4:30–4:45 min/km tempot. Igas toidupunktis võtsin korralikult jooki ja sõin plaanipäraselt, aga eks see vastutuult rattas raiumine oli jätnud oma jälje. Finišijoone ületasin elus esimest korda Ironmani naiste üldvõitjana.»

Rametta varasem isiklik rekord oli 9:34.50, mille ta tegi 2019. aastal Ironman Tallinnal. Eesti rekord kuulub Maria Jänesele ajaga 9:28.46.

Ironman Californial võistlesid veel Denis Sivovol ja Kert Möldre. Sivovol teenis ajaga 10:28.16 vanuseklassis M40-44 18. koha ning Möldre ajaga 12:56.27 vanuseklassis M50-54 111. koha.