R, 9.12.2022

Volleaasta alguse suurim üllataja: kadunud poeg, kel tuli õnneks mänguisu tagasi

Karl Juhkami
, reporter
Volleaasta alguse suurim üllataja: kadunud poeg, kel tuli õnneks mänguisu tagasi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Devin Põlluste on tänavu igas mängus toonud kahekohalise arvu punkte. Tema varasem Balti liiga rekord oli kolm.
Devin Põlluste on tänavu igas mängus toonud kahekohalise arvu punkte. Tema varasem Balti liiga rekord oli kolm. Foto: Facebook @voruvk

Kui koduses võrkpallis antaks esimese mänguderingi põhjal välja enim arenenud mängija auhind, kuuluks see raudkindlalt Võru Barruse 22-aastasele nurgaründajale Devin Põllustele. Küsimuse «miks?» asemel järgneks selle peale enamiku suust ilmselt küsimus «kellele?», sest Räpinast tuule tiibadesse saanud pommitaja oli tänavuse hooaja eel tundmatu ka paljude võrkpallisõprade jaoks.

Tegelikult pole Põlluste päris mees metsast, kuigi esimese hooga niimoodi näib. «Enam-vähem nii võib tunduda küll,» kostab juba teises klassis võrkpallile sõrme andnud mängumees kerge muige saatel. Ent miks paljud temast siis kuulnud pole? Põhjuseks kaks hooaega tagasi tehtud vaheaasta, mil Põlluste spordist aja maha võttis.

Nagu mainitud, algas Põlluste võrkpalliteekond kaheksa-aastaselt, kui Räpinasse loodi spordikool. Vollearmastajast ja -entusiastist isa Veljo utsitusel sattus Heini Lumpre juurde trenni ka väike Devin. Olgugi et esimese hooga eelistanuks ta pigem korvpalli.

«Mu tädipoeg oli toona gümnaasiumis ja mängis korvpalli, ilmselt sealt ka minul see kossumotivatsioon. Aga isa ikkagi suunas mind võrkpalli poole ning kuigi alguses see võib-olla nii väga ei meeldinud, siis ühel hetkel hakkasin ka ise asjast rohkem taipama ja nõnda see tuhin peale tuli,» meenutab Põlluste algklassiaega.

Devin Põlluste.
Devin Põlluste. Foto: Facebook @voruvk

Maapoisina jõudis ta hoovitasemel mõistagi harrastada ka teisi alasid ning kohalikel võistlustel hüpata näiteks kaugust või heita ketast. Ent trenni mõttes oli siht kogu aeg üks: võrkpall. Seda kinnitab ka esimene treener Lumpre.

«Kuigi isa võis Devini jaoks olla suunaja, siis ala juurde jõudnuna jäi ta sellele truuks. Trennides sai vahelduse mõttes ju ikka teisi asju proovitud – korvpalli, kergejõustikku, mitte ainult võrkpalli toksitud, kuid Devinil ei tekkinud kordagi mõtet, et tahaks ala vahetada ja ära minna,» meenutab ta.

Esimesed paar-kolm aastat ammutaski Põlluste võrkpallitarkusi Lumpre käe all, kuid C-klassis panid Räpina ja Orava vollekantsid seljad kokku ning poiste juhendajaks sai Vendu Suurmann. See ühinemine oli vajalik ennekõike noorsandide jaoks, kuna nii oli neil võimalik osa võtta ka Eesti meistrivõistlustest. Ja mitte ainult, eri klassides nopiti usinalt ka medaleid.

Mõlemad juhendajad mäletavad Põllustet hea sõnaga ning avaldavad soovi, et selliseid mängumehi rohkem sirguks. «Devin ei olnud teistest otseselt üle, kuid ei jäänud ka alla. Mis aga oli, temas oli ambitsiooni,» meenutab Lumpre. «Teismelise eas tekib ikka neid hetki, kus kutid mõtlevad, et «ah, ma ei tea, kas üldse tahan võrkpalluriks saada», aga tema teadis ja tahtis.»

Suurmanni sõnul oli Põllustes tõesti näha ambitsiooni, et kõrgele pürgida, kuid samas jäi – vähemalt tagantjärele analüüsides –, veidi puudu nahaalsusest. «Olnuks ta nahaalsem, kinnitanuks ta Selveris tugevamalt kanda. Seal ongi nii, et lööd kas aasta-kahega läbi või on head aega. Sama on Bigbankis,» leiab juhendaja.

Selverisse jõudis Põlluste Audentese spordigümnaasiumist, kuhu ta põhikooli lõppedes siirdus. Moosijaks mõistagi Raul Reiter, kuigi erilist meelitustööd toonane juhendaja tegema ei pidanudki. «Ta lihtsalt tutvustas, kuhu on võimalik jõuda, ning mul juba hakkaski koitma, mis võiksid olla edasised plaanid,» meenutab Põlluste ning lisab, et vanemad toetasid samuti pealinna kolimist.

Kitarr vasakus, õng paremas käes

Kui Devin Põlluste ei viibi parajasti võrkpalliväljakul, võib ta leida kas oma korterist kitarri mängimas või hoopiski mõne veekogu kaldalt kala püüdmas. Kuigi Kagu-Eestis on au sees ka jääpüük, siis vollemehele on südamelähedasemad just spinningu- ja põhjaõngepüük.

Tolle meelistegevuse juures on ainult väike irooniline aga, nimelt pole Põlluste ise kõige suurem kalasõber. Seega, kui ta ühel ööl juhtuski sõbraga kalal olles 96 sentimeetri pikkuse angerja Emajõest välja tõmbama, sai see viidud hoopiski isale prepareerimiseks.

«Tema viitsib sellega möllata ja süüa. Mina selle peale aega ei kuluta, vaid naudin ainult püüdmisrõõmu,» kostab Põlluste muige saatel.

Elumuutuse tegi lihtsamaks tõsiasi, et Põlluste ei teinud seda üksi, vaid Audentesesse sai sisse ka teine Räpina poiss Stefan Kaljuvee. Kuigi temal ei õnnestunud Selveri esindusmeeskonnas jalga ukse vahele saada, siis Põllustel see abituuriumi viimasel aastal ehk hooajal 2018/19 siiski õnnestus.

Devin Põlluste 2018/19 hooajal Tallinna Selveri särgis.
Devin Põlluste 2018/19 hooajal Tallinna Selveri särgis. Foto: EVF

Sealjuures ei istunud ta niisama pingil, ei teinud vahetusmeeste kastis kõhulihaseid ega lükanud pooltevahetuste ajal joogikäru, vaid teenis vahetusest ka võimalusi. Esialgu mõistagi paari pallivahetuse haaval, kuid hooaja viiendas mängus Daugavpilsi vastu näiteks ka terve geimi jagu. Tulemus? Kümme tõstet, millest kolm sai punktiks löödud. Ent seejärel tuli tõsine tagasilöök – seljavigastus.

«Väsimusmurd, mistõttu said seljadiskid viga,» sõnab Põlluste praegugi kerge kibestumusega. «Sellest oli kahju, sest hooaeg algas tegelikult hästi, peatreener [Aapo Rantanen] oli tulemustega rahul ning valmis ka mängukoormust juurde andma, ent...»

Too trauma jättis Põlluste platsi kõrvale kevadeni. Hooaja keskel sai taastusprotsessi küll korra tagant utsitatud, kuid pärast kerget tagasilööki otsustas noormees rahulikult võtta. Selle eest ütleb ta tagantjärele tänusõnad treeneritele: «Aapo ja abitreener Andres Toobal andsid meeletult nõu ja aitasid mind.»

2019/20. hooaja alguseks oli Põlluste de facto küll terve, kuid pikk vigastuspaus oli jätnud oma jälje. Seetõttu ei õnnestunudki tal uuele peatreenerile Alessandro Pirolile ennast korralikult tõestada. «Mul läks enda mängu ja stabiilsuse leidmisega aega ning kuna ma polnud vigastuse tõttu ka sammu edasi teinud, siis oligi lihtsalt raske,» meenutab ta suures osas pingiotsal veedetud aastat.

Seejärel sekkus mängu juba koroona, mis lõi võrkpallimaailma nõnda uppi, et 2020. aasta suvel naasid paljud kogenud koondislased olude sunnil Eestisse. Siinse võrkpallisõbra jaoks tore uudis tähendas Põlluste jaoks aga niigi nappide võimaluste kokkukuivamist.

«Selveris mul kohta enam polnud. TalTechiga küll tekkis üks variant, kuid kuna elasin tolleks hetkeks taas teisel pool Eestit, polnud võimalik asju klappima saada. Seejärel otsustasingi võtta puhkuse ja keskenduda muudele asjadele,» sõnab nurgaründaja, laskumata täpsemalt detailidesse.

Aja maha võtmine oli sealjuures täielik: Põlluste läks tööle Räpina paberivabrikusse ega astunud aasta jooksul kordagi võrkpalliväljakule. Ka mitte madalamas liigas. Kuni eelmise aasta alguses vollepisik taas ta üles leidis.

Räpina paberivabrik
Räpina paberivabrik Foto: https://www.rappin.ee

«Kuidagi tekkis vaikselt uuesti see tunne, et päris võrkpallita ikkagi ei saa,» lausub Põlluste, kes mainis oma taastekkinud mänguisu ka treener Suurmannile. Seejärel tekkiski talle kaks varianti esiliigast: Võru ning Eesti Maaülikool, millest valik langes viimase kasuks.

«See oli parem lahendus nii logistilises kui ka võrkpallilises võtmes. Soovisin küll taas mängida, kuid lisaks seda, et trenn oleks ikkagi trenn. Võrus võinuks tekkida olukord, kus mehi on küll rohkem, nii 20 ringis, kuid sellest tulenevalt istub enamik lihtsalt niisama ning trenni rügavad ainult põhimehed,» põhjendab Põlluste oma valikut.

Mingeid statistilisi imenumbreid Põlluste kohta esiliigast tuua pole, sest enamikul kohtumistel lihtsalt ametlikku arvestust ei peeta. Küll jäi ta oma ala inimestele silma mänguliselt ning kui tänavu suvel tekkis meistriliiga võrkpallikaardile Võru nimi, haistis oma võimalust ka Põlluste.

Selle eest, et Põlluste ja Võru Barruse teed ka ristuksid, kandis taas hoolt treener Suurmann, kes osalistele veidi mett mokale määris. «Devin tiksus ju muidu niisama kodus jõude ja oli kohe-kohe lõpetamas. Muidugi käisin rääkimas,» ei tee endine juhendaja sellest mingit saladust.

See muidugi ei tähenda, et Põlluste vanade tutvuste poolest võistkonda pääses. Lahtreid, millele nurgaründaja veel vastama pidi, oli mitmeid. «Esiteks on ta pärit Räpinast ehk Kagu-Eesti oma poiss,» nimetab Barruse peatreener Oliver Lüütsepp kohe Põlluste esimese plussi. «Kuna otsisime ka kohalikke mängumehi, oli ta valikunimekirjas mul niikuinii olemas, ent juttude peale sai teda ikkagi teise pilguga vaadatud.»

Devin Põlluste seismas koos kamraadidega blokis.
Devin Põlluste seismas koos kamraadidega blokis. Foto: Facebook @voruvk

Olgugi et Tartus elav ja töötav, ei jõudnud Lüütsepp mullu kordagi maaülikooli mängudele, et Põllustet oma silmaga näha. Oma usaldusisikud on tal siiski olemas, kelle jutu põhjal otsustaski ta nurgamehele võimaluse anda.

Treeningute põhjal sai kiiresti selgeks, et Põllustes on piisavalt sisu ennast meistriliigas taas proovile panna. Ent seejärel eksisteeris teine takistus: elu. «Ta elas Räpinas ja käis sealses paberivabrikus tööl,» selgitab Lüütsepp.

Põlluste ise ütleb, et Võrult pakkumise saanuna ei tulnud tal väga pikalt jaa-sõna peale mõelda: «Ainult mõned väiksemad asjad oli vaja kuni hooaja alguseni paika panna.»

Need väiksemad asjad tähendasid aga taas elu. Nimelt polnud Võrul võimalik Põllustele nõnda palju maksta, kui ta paberivabrikus teenis. Või mis samapalju. Sisuliselt tuli nurgamehel kuutasus ära anda pool seni teenitust.

Lüütsepp ja ülejäänud Võru Barruse asjapulgad küll üritasid mängumehele siit-sealt poole kohaga töökohta lisaks leida, kuid varianti, mis ka treeningutega ühtiks, ei leitudki. Lõpuks otsustas Põlluste, et pole hullu: proovime ikkagi seda võrkpalliasja!

«Otsus näitas, et Devinis on spordimehe hing»

Oliver Lüütsepp.
Oliver Lüütsepp. Foto: Võru võrkpalliklubi

Oliver Lüütsepp, Võru Barruse peatreener

«Kui me Devin Põllustega läbirääkimisi pidasime, ütlesime ausalt, et meil puudub ressurss talle nõnda palju maksta, kui ta tavatööga teenis. Üritasime talle küll poole kohaga tööd kõrvale leida, ent lõpuks otsustas ta selletagi, et on valmis profina proovima.

See tõsiasi, et ta oli valmis tulema, kuigi teab, et talle pole võimalik nii palju maksta, on ülikõva ja näitab, et temas on spordimehe hing. Neid mehi, kellele teatud summadest ei piisa, leiab küll ja veel, ent Devin oli nõus tooma tänavuse aasta ohvriks. Seda ohverdust ei saa alahinnata ja loodan, et tal õnnestub ennast tõestada ja tulevikus hakkab ta teenima väärilist tasu.»

«Eks see suur muutus ja risk oli, kuid sellised riskivõtmised ja ohverdused annavad ka kõige rohkem tagasi. Mina ei kahetse küll midagi ning võrkpallialaselt on see kindlasti praeguseks kasuks tulnud,» sõnab Põlluste nüüd.

Tõsi ta on. Hooaja viie esimese mänguga tõi nurgaründaja vastavalt 11, 12, 10, 12 ja 13 punkti, lüües rünnakul maha keskmiselt 51,4 protsenti tõstetest. Arvestades, et varem oli Põlluste meistriliiga õhku nuusutanud vaid 16 geimis, on ta ammuilma nihutanud ka kõiki isiklikke verstaposte.

Nendele numbritele lisab väärtust tõsiasi, et need on kogutud mitte nurga- vaid hoopis diagonaalründaja ülesandeid täites. Nimelt on Võru esipommitaja lätlane Edvarts Buivids vigastatud, mistõttu avanes meeskonda esimese hooga kolmandaks nurgaründajaks – hierarhias eespool on kapten Rasmus Meius ja leegionär Matt Slivinski – toodud Põllustel võimalus, millest ta kinni haaras.

«Eks selle positsiooni peal ole vähe avastamist olnud,» kostab mullu maaülikooli eest samuti ühes sõprusmängus diagonaalina tegutsenud Põlluste teistsuguste kohustuste kohta, kuid tunnustab seejärel treenereid ja sidemängijaid, kes on kohanemise lihtsamaks teinud.

Devin Põlluste (nr 11) kuulamas Oliver Lüütsepa näpunäiteid.
Devin Põlluste (nr 11) kuulamas Oliver Lüütsepa näpunäiteid. Foto: Facebook @voruvk

Mis ettevuristatud statistikat puudutab, siis selle kohta ütleb Põlluste, et hooaja eel võtnuks ta säärased numbrid mõistagi meeleldi vastu, kuid samas pole tegemist näitajatega, millega üdini rahul olla. «Need on okeid, aga on võimalik ka paremini,» kostab ta ehtsa spordimehena.

Tegelikult tuleks Põllustel hooaja edasises faasis olla rahul ka seniste numbrite hoidmistega, sest praeguseks teavad vastased rohkem, mida temast oodata ega anna talle väljakul enam nii palju ruumi.

Esmajoones tuleb Põllustel aga oodata, et üldse tagasi platsile saada. Nimelt vigastas ta kohtumises Jekabpilsiga servides jalga ning on jalalaba sidemevenituse tõttu teist nädalat erirežiimil.

«Päev-päevalt läheb paremaks, aga ajaraamistikku naasmiseks pole veel ette joonistatud. Samas tahaks lähinädalate jooksul uuesti mänguliselt valmis saada. Eriti, kuna vigastus tuli väga halval ajal, seda nii enda kui ka tiimi mõttes,» viitab Põlluste üheaegselt tihedale mängugraafikule ja Buidvidsi vigastusele, mis võimaldanuks tal ennast veelgi rohkem näidata.

Üks on aga kindel, võrkpallimeki on Põlluste uuesti suhu saanud ning ala jätmist ta uuesti ei kavanda. «Süües kasvab ikkagi isu,» sõnab ta, kuid jätab pikemad sihid ja unistused enda teada. «Päev-päevalt ja aasta-aastalt paremaks saada lihtsalt.»

Või nagu ta ütles hooaja alguses Võru Barruse VK Facebooki lehel ennast tutvustades: «Tahan endast välja pigistada maksimumi. Ma ei sea endale eesmärgiks jõuda välismaale, saavutada kindlaid kohti Eestis või mängida rahvuskoondisega kõrgeimate tiitlite eest. See kõik tuleb omal ajal, kui ise teha pidevalt tööd ja saada päev-päevalt paremaks. Kui ühel hetkel peaks asi hakkama vastupidises suunas liikuma, siis tean, et minust on parim välja võetud.»

Märksõnad
Tagasi üles