Peterburi, 1996

Rein Pill ja Bambuk autasustamisel Foto: Erakogu

Väga vähesed eestlased said kaasa elada, kui Rein Pill ja Bambuk võitsid 1996.a. Peterburis Maailma karika etapi. Minu jaoks on see jäänud Eesti ratsaspordi uhkeimaks hetkeks ja meeldejäävaimaks elamuseks kõigi 68 aasta jooksul nähtud ratsavõistluste seas.

Objektiivselt midagi erakordset ei toimunudki. Osavõtjad olid kõik endisest Nõukogude Liidust - Venemaa, Valge-Venemaa, Ukraina, Läti, Leedu ja Eesti, ainult Soomest olid lisaks mõned võistlejad, aga väljaspool maailmakarika arvestust, sest kuulusid Lääne-Euroopa liigasse. Aga nii emotsionaalseid võistlusi juhtub harva. Oli väga ilus suvepäev, võistlusväljakuks oli endine Peterburi „Dünamo“ jalgpalli varustaadion, väike heas korras väljak suures pargis. Selleks ajaks oli see erastatud jõukale ratsaspordiklubile. Tribüünid polnud suured, ühes küljes neid polnudki, aga kõik kohad olid täis ja paljud pidid isegi vahekäikudes püsti seistes võistlust jälgima. Mina olin seal koos oma asetäitjaga Niitvälja Ratsabaasis Vladimir Merkuševiga ja 3-4 Peterburi neiuga, kes olid meile Peterburi ümbruses müügis olevaid hobuseid näidanud.

Muu võistlus oli väga tavaline, aga maailmakarika arvestuses oli üles seatud raske 160 cm parkuur, mis käis enamusele selgelt üle jõu. Ümberhüpetele pääsesid (pärast kaht vooru) ainult neli ratsanikku – meie Rein Pill Bambukil, kaks venelast (Berestov 2., Ovtšarenko 3.) ja üks ukrainlane. Taltsutamatu ja „suure hingega“ emotsionaalne Bambuk oli leppinud Reinu ideaalse käe ja tasakaaluga ja hüppas kõigest hingest. Ega keegi juhendit täpselt teadnud, võib-olla oli selles midagi puudu. Igatahes kui esimesed ümberhüpped lõppesid nii, et Reinul oli parim aeg, teatati, et tulevad teised ümberhüpped. Takistusi tõsteti teist korda, ei teagi, kui kõrgele. Tagantjärgi tundub, et nii kõrget okserite süsteemi pole ma kuskil näinud. N Liidus kehtivas määrustikus oli igatahes selgelt öeldud, et kahevoorulises takistussõidus toimuvad ühed ümberhüpped puhtusele ja kiirusele ja ma kahtlen siiani kohtunike aususes. Selle viimase otsustava stardi eel oli pinge haripunktil. Reinule oli hüütud platsile tulekul värava kõrvalt: Estontsev na mõlo!“ (Eestlased seebiks!). Mis juhtus, kui Rein oli ainuke vigadeta sõitja, seda ma ei mäleta. Oletan, et valitses haudvaikus ja aus masendus. Aplausi igatahes polnud. Ja autasustamine oli ainulaadne. Ma olen seda sageli mujal maailmaski kirjeldanud. Mis juhtus ja mis eriti praegu väärib jälle meenutamist, on see, et kui Rein oli oma auga välja teenitud auhinna vastu võtnud, Eesti lipp masti tõmmatud ja mängiti Eesti hümni, ei tõusnud tribüünidel keegi peale meie püsti. Meie olime mina ja Merkušev. Isegi need meie tuttavad kohalikud neiud, kes istusid meie ees, ei julgenud tõusta. Kommentaator ütles mikrofoni etteheitvalt: „Mängitakse Eesti hümni!“, aga ei öelnud otse: „Tõuske püsti!“ Vene suure hinge solvatud ühtsus oli nii suur, et kõik jäid istuma.

Rein ja Bambuk 1996. aastal. Foto: Erakogu

Et Rein jättis kogu Vene maailma ratsaspordis häbisse just Vene hobusel, see solvatud venelasi ei lohutanud. Mingile Läänest ostetud spetsiaalsele hüppehobusele oleks ju veel võinud kaotada, aga siin tegi eestlane selgeks, et oskab Venemaa võimalusi paremini kasutada, kui venelased ise. Bambuk oli ju budjonnõi tõugu ruun, kelle tolleaegne puiduärimees Andres Ruusmann, mees, kes oli seni hobuseid vaid kaugelt näinud, oli eksimatult valinud talle Naltšikis võlgade katteks pakutud hobuste hulgast. Selle peale, kui Rein seejärel võitis ka väikese ringi põhisõidu Eestis sündinud Baieril, ei osatud enam kuidagi reageerida.

Oli ka teisi, keda oli vaja võita. Olid ju lätlased ja leedulased Nõuka-ajal olnud üle kümne aasta meist selgelt paremad. Meil oli ju kogu ajaloos ainuke N Liidu tšempion takistussõidus Rein Pill Hazbulatil 1987. aastast, leedulastest kandsid seda tiitlit Skeris, Zharka, Klimovas, Udrakis… ja Udrakis oli võinud kuus tšempionitiitlit ning osalenud 1988.a. olümpiamängudel. Leedu takistussõidukoondis võitis 1986.a. Rahvaste spartakiaadi võistkondliku võistluse 100 karistuspunkti parema tulemusega teise koha saavutanud Uzbekistani ees. Lätlastel oli samadel 1988.a. olümpiamängudel mängudel võistelnud Šakurov, kes tuli N Liidu tšempioniks 1990.a. ja neil olid sporthobuste kolmevõistluses N Liidu kahekordne tšempion Kisnic ning noorhobuste kolmevõistluses Ivars Plotka kahekordne tšempion.

Aga iseseisvumist ja uut majanduskorda oskasid eestlased paremini ära kasutada. Ajal, mil Läti ja Leedu ning ka Ukraina ning Venemaa parimad ratsanikud läksid Lääne-Euroopasse raha ja kogemusi koguma, andsid meil riigi toetusega aga sisuliselt eraettevõtetena töötavad Niitvälja ja Tallinna suured ratsabaasid võimaluse kodumaalt lahkumata spordis edasi püsida. Esimene selge signaal meie tugevusest ja teiste allakäigust oli 1992. a. Moskvas toimunud Rahvuste Karika võistlus, kus Eesti vastu võistles Sõltumatute Riikide Ühenduse koondis (SRÜ) ja tulemus oli: 1. Eesti Vabariik 2. SRÜ 3. Ungari. Seekord olid koondvõistkonnas Rein Pill Vaterpasil, Pille Elson Baltijal, Andres Treve Largol, Tõnu Rähn Omeril.

Pärast Reinu ja Bambuki ülekaalukat edu (nad võitsid peale Peterburi ka Vilniuse ja Riia etapid ning teenisid kindla koha Maailma Karika finaalis) juhtus see, mida meie spordis tänaseni kartma peab – paratamatult müüb omanik hobuse ära, kui tuleb liiga hea pakkumine. Kuid kohe algas uus ajajärk Eesti ratsaspordi integreerumisel Lääne-Euroopa ratsaspordiga. Esimese Lääne hobuse sai Rein Pill 1997. aastal, kui Edgars Treibergsil õnnestus Oliver Kruudale maha müüa DWB täkk Midtjutland. Hobune oli veidi pettumus – Bambuki meeletut hinge ja võimsust ju polnud, neid tuli treeninguga lisada, selle asemel et reguleerida. Ainult hind oli selle aja kohta meeletu. Aga koht 1999.a. Euroopa meistrivõistlustel saadi kätte ja Hickstedis olid esimest korda sellisel tasemel võistlemas Eesti ratsanik ning ka taani soojavereline hobune oli takistussõidus esimest korda Euroopa meistrivõistlusel. Algas täiesti uus aeg Eesti ratsaspordis. Aga sellist rahvuslikku uhkust ei saa enam ükski ratsavõistlus tekitada, nagu oli õhus seal Peterburi pargis.

Ja 22 aastat hiljem tegi Rein veelkord ajalugu ning jälle Peterburis– 2018.a. võitis ta seal Maailma Karika etapi eesti sporthobusel Alfons Ra!