Eesti sportlased osalesid kokkuleppemängudes

Spordiareen. Foto on illustratiivne. Foto: JUAN MEDINA/REUTERS/Scanpix

Kultuuriministeeriumi tellimusel valminud uuringutest kokkuleppemängude kohta selgus, et kokkuleppemängudes osalemist välismaal tunnistas kaks protsenti ning Eestis neli protsenti vastanutest.

Küsitlusele vastanud pallimängualade sportlaste, treenerite ja kohtunike osalemine kokkuleppemängudes on küll pigem harv, samas teab 14 protsenti osalejatest kedagi, kes on Eestis toimunud kokkuleppemängus osalenud, teatas kultuuriministeerium. Need juhtumid olid valdavalt vanemad kui viis aastat.

Enam kui kümnendik uuringus osalenutest leidis, et teatud juhtudel on kokkuleppemängudes osalemine õigustatud ning veelgi enam on neid, kes leiavad, et kokkuleppemängud ei kujuta spordile ega selle mainele suurt ohtu.

Samuti ei pea kümnendik vastanutest vajalikuks endale või kellelegi teisele tehtud spordivõistlusega manipuleerimise ettepanekust teavitada. Veidi üle kolmandikul vastanutest puudub sel teemal seisukoht.

«Kokkuleppemänge soosivaid hoiakuid saab ennekõike muuta läbi koolituse. Samas on vaid viiendik uuringus osalenutest viimase viie aasta jooksul sedalaadi koolituse läbinud. On väga tervitatav, et Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus on loonud uue e-platvormi, mis aitab spordivaldkonnas laialdasemalt ning süsteemsemalt teavitustööd teha,» ütles kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn.

Tema sõnul on oluliseks ennetavaks faktoriks ka reaalsed karistused, mis lisaks kokkuleppemängudes osalejatele võtavad sihikule nende korraldajad. Advokaadibüroo Ellex Raidla analüüsi kohaselt ei võimalda Eesti seadused hetkel piisavalt efektiivselt kokkuleppemängude korraldamist ennetada ning neis osalenud isikuid vastutusele võtta.

«Loodame, et uuringu põhjal leiame koostöös justiitsministeeriumiga võimalused, kuidas meie õigusruumi vajalikul moel täiendada. Eesti on allkirjastanud Euroopa Nõukogu konventsiooni, mille kohaselt peavad liitunud riigid tagama, et riigisisesed seadused võimaldavad kriminaalkorras karistada spordivõistluste tulemustega manipuleerimise eest. Eesti on küll konventsiooni alles allkirjastanud, kuid kui soovime selle ka ratifitseerida, tuleb karistusseadustikku vastavad muudatused teha,» ütles Pürn.

«Kokkuleppemängud ei ole vaid spordivaldkonna probleem. Nende juured võivad ulatuda palju sügavamale, organiseeritud rahvusvahelise kuritegevuseni, mis mõjutab juba kogu ühiskonda laiemalt. Piisab sellest, kui kokkuleppemänge on vähe, kuid need on süsteemsed – tekitatav kahju, nii moraalne kui ka rahaline, on suur. Kuigi kokkuleppemängud ei tundu uuringu tulemuste põhjal Eestis levinud probleemina, peab ka nende väheste osas olema nulltolerants. Rahvusvahelise kogemuse põhjal võime öelda, et probleemiga tuleb tegeleda juba enne selle laialdasemat levikut,» rääkis Pürn.

Leviku uuringu raames defineeriti kokkuleppemängu kui tahtlikku kokkulepet, tegevust või tegevusetust, mille eesmärk on spordivõistluse tulemuse või käigu ebaaus muutmine. Tegevuse eesmärk on kõrvaldada täielikult või osaliselt spordivõistluse ettearvamatus või osa sellest, et saada endale või teistele põhjendamatu eelis.

Kokkuleppemängude leviku uuringu viis suvel kultuuriministeeriumi tellimusel läbi Eesti Uuringukeskus. Anonüümses küsitluses osales 504 vastajat, kes harrastavad jalgpalli, saalijalgpalli, tennist, korvpalli, jäähokit, käsipalli või võrkpalli. Mõlemat uuringut aitas läbi viia ka Justiitsministeeriumi, Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse ning kultuuriministeeriumi ekspertidest koosnev juhtrühm.