Bigbank rändas karikafinaaliks kodumaale kaks ööpäeva, mängupäeval saadi magama alles kell 7 hommikul

Tartu Bigbanki mängijad Assooridel lennuki pardale minemas. Foto: Bigbank Tartu/Facebook

Tartu Bigbanki võrkpalliklubi mängib täna kell 19 algavas Aadu Luukase karikafinaalis. Tagasitee neljapäeval toimunud euromängult venis aga oodatust pikemaks ning kodulinna jõuti alles laupäeva hommikul.

Klubi Facebooki lehel avaldatud reisipäevikust tuli välja, et teel Assooridelt koju juhtus kõike, mis juhtuda sai.

Kui reis Challenge Cup mängule Fonte do Bastardo vastu pakkus omajagu närvilisust, põnevust ja üllatusi, siis tagasireis pakkus seda kõike kordades rohkemgi.

«Neljapäeva hommik Assooridel oli üllatavalt mõnus – vihm ja tormituul olid kadunud, päike paistis, väljas 13 soojakraadi. Liikusime igaks juhuks varakult lennujaama, et saada selgust meie kadunud pagasi teemadel.

Meie pagasiga lennuk oli seesama, millega saarelt mandrile tagasi pidime lendama – seega tuli paar tundi passida, enne kui meid pagasit vormistama lubati (selle aja veetsime lennujaama kõrval kohvikus, Eestis kutsutakse selliseid kohti küll putkadeks).

Oma kohvreid me ei näinud, kuid saime ja allkirjastasime kinnituse, et nad on tõesti sel lennukil ja tulevad meiega Lissaboni tagasi ja liiguvad sealt automaatselt edasi Frankfurti.

Tõsine üllatus, aga neljapäev kulges esialgu üsnagi ajakava järgi – lennuk jõudis plaanipäraselt Lissaboni ja järgmine hilisõhtul Frankfurti. Esimene suurem takistus ootas pagasi ooteruumis. Esialgu lubati 30-minutist ooteaega, see kujunes aga peaaegu 2-tunniseks kivipõrandal istumiseks või pikutamiseks.

Õnneks oli meil üksikuid ainult käsipagasiga reisivaid mehi, kes lennujaama lähistele hotelli sõitsid ja meie hotellitube kinni hoidsid (check-in pidi olema tehtud südaööks, seda me aga ei suutnud). Ronald Järv tegi seda tõelise tahtejõu ja sihikindlusega ning passis kõigi ülejäänute kohalejõudmiseni hotelli lobby’s. Keset ööd olime lõpuks väsinuna (ja viimati alles lõunat söönuna) hotellis, kus ainus soov oli hoolimata tühjast kõhust leida voodi ja mõneks tunniks magama heita. Vahepeal oli kõigil õnnestunud kätte saada ka kadunud pagas!

Reede algas jällegi positiivsete nootidega – väike uni ja maitsev hommikusöök tegid meele taas rõõmsaks. Kuklas tiksus ka mõte, et õige pea saame koju – õhtuks oli planeeritud treening ja laupäevaks nii hommikune trenn kui õhtune karikafinaali.

Kahjuks algas edasine hullumaja juba enne hotellist lahkumist. Eelmisel ööl tellitud taksod varahommikul kohale ei suvatsenud tulla ja tuli leida uued. Lennujaama järjekorrad tundusid läbimatud, kuid õige rajavalik võimaldas üsna valutult turvakontrollist läbi saada.

Nii me siis ootasimegi oma reisi viimast etappi ehk kojulendu Frankfurtist Tallinna. Pagasi andsime jälle ära, seekord kindlas lootuses - mis otselennul selle pagasiga ikka juhtuda saab?

Esmalt selgus, et meie lennuk koos meeskonnaga on jäänud kinni Prantsusmaale – tuleb leida uus lennuk uue meeskonnaga. Seda ka tehti ning «kõigest» paar tundi hiljem algaski pardaleminek. Kahjuks jäi ka seekord meie õnn üürikeseks – kaks suurt suitsupahvakat paremast lennukumootorist ja kapteni teade, et meid on tabanud tõsine mootoririke tähendas jälle reisi tõrkumist.

Halenaljakas oli järgmine kapteni teade, miks me pidime lennukis edasi passima – nimelt puudus meie lennukit transpordisõidukiga vedama pidanud inimesel vastav luba seda teha. Algselt räägiti midagi lennuki remonti pukseerimisest, kuid põgus vestlus reisisaatjatega andis kinnituse, et see lennuk niipea korda ei saa ja me peame lennujaamas uusi lende otsima/ootama asuma.

Meile pakuti automaatselt võimalust järgmisel päeval (laupäeval) Frankfurdist Zürichisse ja sealt edasi Tallinn lennata, asusime otsima kiiremaid alternatiive.

Koostöös meie partneri Wris Reisibürooga õnnestus leida 8 piletit hilisõhtusele Frankfurt-Riia lennule ja 5 piletit Frankfurt-Kopenhaagen-Riia lennule. Jagunesime kaheks grupiks – viisik läks end Kopenhaageni lennule vormistama, ülejäänud lõunasöögiks sobivat paika otsima.

Õige pea laekusid järgmised murettekitavad teated – Kopenhaageni lend oli (paljude teiste hulgas) tühistatud. Niisiis oli kogu grupp jälle koos ja ootas lootust hilisõhtuse lennuga Riiga pääseda. Viisikust neljale mehele leiti ka piletid samale lennule, vaid Ronald Järve jaoks pileteid ei jätkunud ja tema valmistus pikemaks Saksamaa avastamiseks. Õnneks leiti õige pea pilet ka Ronnile.

Olime nüüd kogu päeva Frankfurdi lennujaamas või selle lähistel raudteejaamas passinud ja alustasime järjekordset check-in’i. Nagu juba tavaks oli saanud, päris õigeaegselt ei olnud reisimiseks valmis ka järgmine lennuk.

Väikese hilinemisega jõudsime siiski lennukile, kus ootas uus takistus – kõik jäätõrjet tegevad hooldusmasinad on lennujaamas kasutuses ja meieni veel ei jõua. Vastavalt Frankfurdi lennujaama reeglitele pärast kella 23.00 aga ükski lennuk õhku tõusta ei tohi.

Piloodi läbirääkimisoskused olid tasemel ja ta suutsiki välja kaubelda erandi ning 23.15 tõusime õhku. Lend Riiga kulges poolunes kogu lennukitäiele ja ega täpselt teagi, mis kell öösel me lõpuks Riias maandusime. Pagasit ootasime Riias vaid põgusalt, sest lootus seda kätte saada oli olematu.

Koos meiega oli lendude ärajäämise tõttu kannatajaid palju ja heameelt pakkus see, et ühele koos meiega Riiga lennanud Eesti neiule saime abi pakkuda. Lennu hilinemise tõttu jäi ta oma bussist maha ja ainus võimalus öisest Riiast Tartusse pääseda oli meie bussiga.

Siinkohal tahaks tänada ka meie bussijuhte, sest seegi lühike osa lennureisi algusest/lõpust on ülioluline. Üks buss sõitis reedel tühjalt Tallinnasse ja tagasi Tartusse, teine tõi meid Riiast öösel turvaliselt koju.

Hommikul kella 7 ajal ootas kõiki mehi oi-kui-magus kodune voodi ja võimalus kaks ööpäeva väldanud kodutee vintsutustest veidi puhata. Kõigi pagas on jälle kuhugi kadunud, väsimus ja kangus on kontides, aga vaim on õhtuseks karikafinaaliks valmis!» kirjutati Facebookis.