Jaapanis kuus kilogrammi kaotanud koondislane: kui treener ütleb siin, et hüppa, siis hüppad

Igor Ancic ja Dener Jaanimaa (paremal) mängivad Jaapanis Daido Steel'i võistkonna eest. Foto: Daido Steel HC

Eesti käsipalliliit vaatas aasta viimasel päeval mitmel korral Eesti parimaks käsipalluriks valitud Dener Jaanimaaga tagasi tema hooaja algusele Jaapanis. Rääkisime karjääri jooksul Rootsis, Saksamaal, Ukrainas ja Venemaal mänginud mehega eksootilise riigi käsipallikultuurist, keelekümblusest ning üritasime ka leida põnevaid fakte väljaspool spordiväljakut.

Eelmisel hooajal Jaapani klubiga Daido Steel liitunud Jaanimaa pikendas lepingut järgmise hooaja lõpuni. «Lühidalt kokkuvõttes võib öelda, et siin on olemas täispakett. Minule sobisid nii finantsiline pool, huvitav kultuuriline kogemus kui ka suure linna keskel elamine.

Näiteks pakuti meile võimalust ka asetseda võistkonna ühiselamus, kus on kõigile palluritele olemas 24-tunnine teenindus. Seal leidub kõik vajalik, alates kuumaveeallikatest kuni erakokkadeni välja. Kuid me otsustasime teise välismängija, Igor Anic-iga, et kesklinnas elamine on meile siiski sobivam,» alustas 33-aastane Eesti koondise tagamängija.

Jaapani meistriliiga mängusüsteem on väga omanäoline, kus põhiturniiril osalevast kaheteistkümnest võistkonnast pääseb kevadisse play-off'i neli tiimi ning võitja selgitatakse ühe nädalavahetusega. Reedel mängivad omavahel põhiturniiri kolmas-neljas, kes siis selgitavad laupäevase poolfinaali vastase põhiturniiri teisel kohal lõpetanud tiimile.

Kuldmedali võitja selgitatakse pühapäeval, kuhu siis põhiturniiri võitja on automaatselt juba koha taganud. «Selle hooaja algus läks meil väga hästi, juhtisime pikalt tabelit ja isiklikus plaanis võin öelda, et paljuski ise vedasin tiimi ning võin ka oma esitustega rahul olla. Viimasel ajal on aga tulnud sisse ka mõned kaotused ning ka mind kaetakse personaalselt juba väga kaugelt,» jätkas 15 mängu järel Jaapani liigas neljandal kohal paikneva Daido Steeli pallur.

«Jooksmine, jooksmine ja jooksmine - nii iseloomustaksin meie ja ehk üldiselt kogu Jaapani käsipalli. Mängijad on siin sellised väiksed, kuid see eest väga kiired ja sitked. Meie treeningud mööduvad enamjaolt ühest platsi otsast teise lidudes. Minu isiklik arvamus on, et selle tõttu oleme ka natukene ära vajunud. Koormus on väga suur ning siis tekkivad mängijatel pisivigastused. Isiklikult olen ühes parimas füüsilises konditsioonis, kuid keha vajas väga jõulupuhkust. Olen siin kaotanud kuus kilo. Eesmärk on meil siiki play-off'i pääseda ja seal võib juba kõike juhtuda,» rääkis Jaanimaa.

Loomulikult huvitab inimesi alati, kuidas käivad ka asjad väljaspool platsi sellises erinevas kultuuris. Pärisimegi koondislaselt, millised on suuremad erinevused tema eelmiste klubidega.

«Jaapani kultuuris austatakse teatavasti väga hierarhiat ning seetõttu ei ütle harjutamise ajal keegi treenerile midagi vastu. Kui juhendaja ütleb, et hüppa või isegi jookse vastu seina, siis noogutatakse ja hüpatakse ning joostakse vastu seina.

Enne ja pärast kõiki mänge tulevad riietusruumi ülikondades bossid, meid pannakse ringi, neile tuuakse toolid, peetakse tähtis kõne, mida siis kõik tähelepanelikult kuulama peavad. Võistkonna sees inglise keelt ei räägita. Meile Aniciga on antud eraldi tõlk, kes meile siis asjad arusaadavaks teeb. Jaapanlased on loomulikult väga täpsed, kõik treeningud algavad ja lõppevad täpselt minuti pealt,» jutustas paremsisemise kohta täitev pallur lõpetuseks erinevaid lühikesi lugusid Aasia riigist.