Eveli Saue: mõtlen kogu aeg, kas jätkan

, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eveli Saue
Eveli Saue Foto: Nordic Focus

Karjääri jooksul kuuel korral MK-etappidel esikümnesse jõudnud Eveli Saue on kahtlemata Eesti viimaste aastate edukaim naislaskesuusataja, kes aga mullu kevadel otsustas, et võtab vaheaasta, ning jättis lahtiseks, kas ta üldse kunagi tippsporti naaseb.


Nädalas umbes kümme tundi treeniv Saue tuli võistluspausist hoolimata Ruhpoldingu MMile, kus sai 15 km tavadistantsil 35. koha. Kuna hooaeg on lõpusirgel, tuleks peagi otsustada, mis saab edasi, kuid praegu pole Webmedias analüütikuna töötav 28-aastane Saue seda enda jaoks veel selgeks mõelnud.

Paljud ei mõistnud, miks sa tahtsid MMil osaleda, kui sul on vaheaasta.

Küsimus polnud niivõrd minu tahtmises. Nägin kõrvalt, et minu teeneid on ka ikka natuke vaja, MM on just riikide arvestuses oluline, selle järgi jaotatakse olümpiakohti. Olen vist nii hirmus, et keegi minu käest küsima ei julgenud tulla, pidin ise ütlema, et hea küll, ma nüüd tahaks sõita.

Millal sa said aru, et on abi vaja?

Hooaja alguses vaatasin neid tulemusi, tegin ise ka paar võistlust ja mõtlesin, et mingisuguse keskmise taseme teen ära.

Kas nii palju siis ikkagi kripeldab, et hoidsid kogu aeg silma peal ja mõtlesid, et pead ise rajale minema?

Ma ikka kogu aeg vaatan ja hoian pöialt, aga otseselt ei kripelda. Kui olen võistlusi vaadanud, pole väga tulnud sellist tunnet, et läheks ja paneks hoopis ise. Eks ma tean väga hästi, et kui treeninud ei ole, mis tunne siis sõita on ja mis tulemused tulevad.

Milline su elu praegu välja näeb?

Nagu normaalsel inimesel. Käin tööl ja võib-olla teen natuke rohkem trenni kui tavalised inimesed, üritan ikka kümme tundi nädalas ära teha.

Milles su töö seisneb?

Istun arvuti taga. (Muigab.) Olen analüütik, mis tähendab seda, et pean aru saama, mida inimesel on vaja, et programm teeks, ja siis selle kirja panema ja programmeerijatele edasi andma ning inimesele tagasi peegeldama, kas see on ikkagi see asi, mida vaja oleks.

Naudid sa seda tööd?

Naudin küll, väga äge on, mulle meeldib ja tiim on ka väga hea.

Kas siin peitub ka vihje, et väga ei kisu tagasi võistlema?

Igal juhul on mul väga hea alternatiiv. Mõnes mõttes on mul see kogu aeg olnud, sport pole ainus asi, mida ma oskan ja teha saan, mul on alati teisi variante ka olnud. Nägin, et olen jõudnud mingile tasemele ja sealt ma väga lihtsalt edasi ei saa. Sisemist tungi võib-olla ei ole ja kogu see ülejäänud asi, mis sinna kaasa käib, pole võib-olla nii tore, et see ennast ära tasuks.

MMi 15 km sõit näitas, et oskused on sul olemas ja kõik on võimalik.

Seda küll. Aga küsimus ongi, mis on see, mis rahuldab. Ja kõige tähtsam küsimus on võib-olla üldse see, miks on vaja teha tippsporti. Mida see annab, kui oled näiteks maailmas esimene? See on huvitav küsimus.

See on siis miski, mille üle sa mõtiskled?

Jaa. See ongi spordis võtmeküsimus, et miks sa seda teed. Välised motivaatorid on teada – raha, au ja kuulsus. Aga need ei pane sind trenni tegema, need pigem häirivad ja mõjutavad motivatsiooni negatiivselt. Sees on miski, mis liikuma paneb ja aastast aastasse seda tegema sunnib.

Kui selline küsimus on kerkinud, kas see tähendab, et sisemine tuli enam nii ereda leegiga ei põle?

Võib-olla. Sellega on nii, et hakkad alternatiividele mõtlema siis, kui elus, mida sa kogu aeg elad, on midagi valesti. Kui asjad on kogu aeg nii, nagu on, päris hästi ja elad ära, siis inimene on mugav ja elab sama liini. Järelikult peab kuskilt midagi piisavalt palju häirima, et üldse hakkaks mõtlema alternatiividele. Ükskõik, mis asja sa teed, sisemine tuli kustub ära, kui seda piisavalt kustutatakse.

Millal sa esimest korda tundsid, et sul on tekkinud kõhklused, kas tasub enam edasi teha?

Mul on kogu aeg alternatiivid olnud, sporditegemine oli minu puhul üsna konkreetne otsus, mitte asjad lihtsalt ei läinud niimoodi. Olen pidanud seda otsust kogu aeg uuesti tegema, praktiliselt igal aastal.

Kas otsus läks iga aastaga üha raskemaks?

Nii ja naa. Pärast Torino olümpiat oli eesmärk Vancouver, see oli suhteliselt kindel siht. Pärast Vanocouverit oli raskem koht.

Siis oli raske hooaeg ka (Saue murdis päev enne olümpiahooaja algust jalaluu – toim).

Ei olnud, jah, kõige lihtsam, parima tulemuse järgi võiks öelda, et see hooaeg on parem olnud.  Ega mul nii palju neid hooaegu nüüd ka olnud pole. Torino aastal olin veel noor tüdruk ja kui siis tegin otsuse, et jätkan Vancouverini, oli neli aastat mureta, mõnes mõttes.

Kas mingis mõttes oli nüüd lihtsam võistelda, pea mõtetest tühi?

Üleüldiselt ikka kogu võistlust võtad natuke rahulikumalt. Maksimum, mis ma teeks, oleks nulliga 20. koha piirimail. Aga see pole enam nii oluline. See oleks tore lihtsalt. Sport oli varem elu, tulemus oli põhimõtteliselt nagu elu ja surma küsimus. Nüüd on lihtsalt harrastus.

See on siis muutunud vaheaastaga, et sport pole enam elu?

Pigem ikka vaheaastaga, jah. Sport on teine tegevusala, põhimõtteliselt olen nagu harrastaja. Muidu ikka tegin sporti tulemuse nimel, mitte sellepärast, et tore oli. Kuigi tore oli ka.

Su jutust tundub rohkem, et sa eriti ei mõtle jätkamise peale.

Mõtlen. Mõtlen kogu aeg, et mis ma teen või mis ma ei tee. Aga ma ei ole otsust veel teinud.

Aga kas see vaheaasta võtmine oli õige otsus?

Kindlasti. Kui oleksin niimoodi edasi teinud, poleks see mulle väga palju andnud. Olen kõrvalt näinud, kui raske see aasta Priidul (elukaaslane Priit Viks, Eesti koondislane – toim) oli, kõike seda võistlust ja tõestamist. Kadril (Lehtla – toim) samamoodi, peab korduvalt tõestama, et pole kaamel. Mul pole seda vaja. Ma ei näe, et sellises olukorras peaks 28-aastaselt metsiku arenguhüppe tegema ja esikümnesse sõitma. Oleksin rahulikult omal tasemel võistelnud, saanud kohti 20 kanti, heal päeval ka esikümnes, aga mitte väga ees. Olen seda juba teinud.

Mis ikkagi edasi saab?

Pühapäeval sõidan koju ja esmaspäeval lähen tööle. (Naerab.)

Millalgi pead ju otsustama?

Jah. Eks ma siis ütlen, kui see aeg tuleb, praegu ei ütle veel midagi.

Mis selleks muutuma peab, et sa MK-sarja tagasi tuleksid?

Teada on see, et kui tagasi tulla, siis kindlasti oma tiimiga, siin väga muud varianti pole. Kui tahta, siis saab. Nii olen ka varem teinud, eelnevatel aastatel. Leidsin väga palju endale ise võimalusi, abimehi ja kõike muud. Midagi oluliselt muutunud pole, tuleb ikkagi ise asjad käima lükata, aga ma ei taha neid kogu aeg ise käimas hoida, laseksin pigem kellelgi teisel neid rattaid keerutada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles