JAANUS KRIISK ⟩ Miks tegi ERR kahele naissportlasele ülekohut?

Linda Ojastu (kätlemas) oli esimene eestlanna, kes võitis kergejõustiku tiitlivõistlusel kuldmedali. Foto: Erakogu

Eelmise aasta lõpupoole, kolmel neljapäeval järjest, saime vaadata kokku pooleteise tunni jooksul läbilõiget Eesti kergejõustikust viimase saja aasta jooksul. Iga osa järel tekkis kergejõustikrahva sees küsimusi ja arutelusid, et kas siis see ongi tänapäevane arusaam alast, kus tegelikult on kõik vägagi selge ja arusaadav.

Nüüd, kui kõik kolm osa on veel kord üle vaadatud, siis tahes-tahtmata tekkis võrdlus viimase jalgpalli MMi stuudios kasutatud taktikalauaga, kus iga arvaja või asjatundja võis täiesti subjektiivselt ja vabalt lahti seletada, mida tema väljakul nägi. Keegi teine nägi sama mängu teistsugusena ja kolmas jälle omamoodi.

Kergejõustik on aga väga täpselt määratletav: OM, MM, EM, sise-MM ja sise-EM. Maailma edetabel hooaja lõpul, maailmarekord ja maailma kõigi aegade edetabel. Pannes alusraami lauale, on sinna väga lihtne sisse kirjutada nimed ja seejärel vastavalt saavutatule ka aeg ning rõhuasetused saates.

Aga välja tuli arvamuste, oletuste, sujektiivsete sümpaatiate virvarr, kus olid oma koha leidnud isegi vandenõuteoreetikud. Eriti nende kohta, keda meie seas enam pole ning kes ei saa ise sõna seletuseks või lausa enda kaitseks öelda.

Kõigepealt käidi ülekohtuselt ümber meie ainsate suurtelt tiitlivõistlustelt medali võitnud naissportlastega: Euroopa meister Linda Ojastu (neiupõlvenimega Kepp – J. K.), 1958. aasta 4x100 m jooksus, ning neli aastat varem odaviskes hõbeda võitnud Virve Põldsam. Need on suured medalid ja paksud read Eesti kergejõustikuloos.

Kui esimeses, meeste mitmevõistlusele keskendunud osas, sai enam-vähem kõik kajastatud, siis kellegi imetabase otsuse tõttu ei väärinud Euroopa sisemeistrivõistluste kuldmedal Mikk Pahapilli kaelas mainimist. Samas lahati päris pikalt Valter Külveti lugu, mis sai juurde mingi seniteadmata salapära ning arusaamatuid asjaolusid, mida vaatajatega jagata ei tahetud.

Olles kirjutanud Külvetist raamatu, siis ma ei tea tema loos mingeid valgeid lehekülgi. Ei tea ka tema perekond. Samas jäeti märkimata 1987. aasta Nõukogude Liidu meistrivõistluste kuldmedal kodusel Kadrioru staadionil, mis polnud vähem emotsionaalne hetk, kui oli Kalevi korvpallimeeskonna tiitel Nõukogude Liidus.

Vasakult: Heino Lipp, Valter Külvet ja Rein Aun ehk kolm kergejõustiku Eesti rahvusala, kümnevõistluse, väljapaistvat esindajat okupatsiooniaegses Nõukogude Liidus. Foto: Erakogu

Vähemalt on hea, et enam ei seata kahtluse alla mitmevõistleja Heino Lipu vägevust ja kindlate olümpiamedalite äravõtmist. Muide, Lipp on ainus Eesti kümnevõistleja, kes on aasta lõpetanud maailma edetabeli liidrina.

Jooksudele pühendatud saade oli peamiselt kesk- ja pikamaajooksu pärusmaa. Tikutulega otsiti osatäitjaid, keda saja aasta jooksul meenutada. Subjetiivne ajalookäsitlus viiski selleni, et Ojastu mainiti küll kiirkorras ära, aga tema Eesti ainukesest suure tiitlivõistluse kuldmedalist juttu ei tehtud, nagu ka teistest Eesti välejalgadest. Sama taseme ning ka nõrgemad kesk- ja pikamaajooksjad leiti kõik üles.

Kolmas saade, hüpetest ja heidetest, oli suhteliselt lihtne ülesanne. Seal on kulda ja karda kõigilt suurtelt tiitlivõistlustelt, aga nagu juba märkisin, siis miskipärast ei mahtunud Põldsam oma EMi hõbemedaliga Heino Puuste kõrvale ära. Puuste oli ju samamoodi Euroopa teine!

Tõenäoliselt saab kergejõustiku ajalugu lahata minimaalselt viie osaga ning siis kas alarühmade kaupa – sprint, kesk- ja pikamaajooks, hüpped, heited ning mitmevõistlus – või siis ajastutena paarikümneaastaste lõikudena. Sest näiteks ajastud, mil Eesti oli okupeeritud ning kuulus Nõukogude Liidu kuritegelikku moodustisse, on hoopis teise, põhimõttelise erinevusega, võrreldes vaba Eesti sportlaste võimalustega. Poliitiline surve, välismaale sõitmise keelud, KGB jälgimine, ebainimlikud katsevõistluste kadalipud ning veel paljugi muud, mida praegused sportlased ei oska ilmselt isegi kõige halvemas unenäos ette kujutada, annavad hoopis teistsuguse pildi ning ka hoopis teistsugused hinnangud.

Natuke peab tuhka pähe raputama ka Eesti Kergejõustikuliidule, kelle kodulehel võiks üleval olla korralik aladepõhine ajalooline ülevaade, saavutuste andmebaas ja tiitlivõistluste statistiline kroonika. Muidu juhtub nagu seekord, kui osa Eesti kergejõustikku kadus ära ja suurele osale andsid tänased arvajad oma subjetiivse hinnangu tulenevalt sellest, kui lähedal sportlane arvaja isiklikule meeldivusskaalale oli.