Andrus Nilk andis eeskuju ja näitas suunda

2002. aasta. Andrus Nilk naaseb Salt Lake City taliolümpiamängudelt koju. Foto: Egert Kamenik

• IN MEMORIAM spordiajakirjanik Andrus Nilk (1962–2023)

Kaheksakümnendate lõpus, mil Andrus Nilk oli Spordilehes endale juba nime teinud, aga mina kõigest suvepraktikant, leppisime enne 2000 meetri jooksu Kadrioru staadionil kokku, et see, kes teisele kaotab, kirjutab õhtul võistlusest lehte loo ja vähe sellest – annetab ka honorari Eesti Spordi Maja fondi.

Nilk oli 0,74 sekundit kiirem ega pidanud seega minema õhtul vanalinna, kus tema töökohta Rataskaevu tänava toimetuses sain ainult kadestada. Mitte asukoha, vaid sealse seltskonna pärast: Spordileht koondas tollal ikkagi Eesti spordiajakirjanduse parimad jõud. Selle koosseisu pääsemine oli nagu olümpiale jõudmine. Ja et Nilk oli sinna pärast ülikooli lõpetamist jõudnud – Urmas Esloni, Tiit Karuksi, Valeri Maksimovi, Tõnu Keesi ja neist veelgi kogenumate tegijate kõrvale –, tähendas, et temas on sisu. Ning näitas algajale, et kõik on võimalik.

Vaba Eesti algusajad viisid me teed mõneks ajaks lahku, ent need ristusid kümmekond aastat hiljem Postimehe toimetuses taas. Nilk juhtis sporditoimetust ning tegi ühel sügispäeval aastal 2001 ühe parema pakkumise, mida keegi mulle ajakirjanduses teinud. Kutsus koosolekute ruumi ja küsis, kas olen nõus sõitma temaga talvel Salt Lake Citysse. Tegema reporterina olümpiadebüüti. Ta ei pidanud jah-sõna sekunditki ootama.

Vähem kui aasta hiljem korraldas Nilk mulle aga ühe suurema külma duši. Ajakirjanike kümnevõistluse eel olin kindel, et ühe ala võidan igal juhul – 400 meetri jooksu. Tühjagi! Ma ei suutnud lõpusirge lõpus uskuda, et endast kolm aastat vanemale Nilgile kaotan. Tehniliselt ei kaotanudki, sest arusaamatul kombel ta lõpuruudustikus kukkus. Aga sisuliselt oli see sellegipoolest kaotus.

Aitäh, Andrus Nilk, elus eeskuju andmast ja suunda näitamast, elamusi võimaldamast ja elutervet konkurentsi pakkumast!