:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2023/01/13/15077368t1h7413.jpg)
Nii nagu kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi, pole ka Eesti paremaid noorsuusatajaid Aveli Uustalu osalenud kordagi Tour de Skil, ent ometi on ta omal nahal kogenud – erinevalt Šmigun-Vähist –, mida võis tunda suusatuuri võitja rootslanna Frida Karlsson, kes järsu finišitõusu lõpus kokku kukkus.
Mullu Pekingi olümpial alustas Uustalu teatesõidus Eesti neliku ankrunaisena enda sõnul hea esinemise soovist kannustatuna kiiremini, kui võimed lubasid, mistõttu ta teisest 2,5 kilomeetri pikkusest ringist suurt midagi ei mäletagi.
Kui pilt ühes soojas ruumis lamades silme ette tagasi tuli, nägi ta enda ümber askeldamas meedikuid, kuulis karjumist, tundis näpistamist ja löömist. Keegi tõi hapnikuballooni, mingid torukesed olid tal juba ninas.
/nginx/o/2022/02/12/14361041t1h2935.jpg)
Treener, endine Eesti koondislane Aivar Rehemaa tunnistab, et vaatepilt oli hirmutav. Uustalu oli tema kirjelduse järgi näost valge ja kõõlus pool tundi minestamise piiri peal. «Nägin, et silmamunad käivad tagurpidi,» meenutab Rehemaa. «Vaata et vahtu suust ei tule.»
Uustalu tõdeb, et seisund, millesse ta langes, kui jõudis üle lõpujoone kaks sekundit enne lätlast, oli paljudele šokk.
Samamoodi jahmatas spordimaailma möödunud pühapäeval Karlsson, kes alustas Val di Fiemmes kurikuulsat pikka lõputõusu esimesena, ent vajus lõpuks 15. kohale, millest siiski piisas Tour de Ski võitmiseks. Kuid pingutus oli nii suur, et ta vajus pärast finišeerimist liikumatult lumele. Meedikud viisid ta kanderaamil ära ja andsid lisahapnikku. Auhinnatseremooniale ta sellegipoolest ei jõudnud.
Raske pole lõputõus, vaid kuhjunud kurnatus
Tour de Ski üle kolme ja poole kilomeetri pikkune ning 425-meetrise kõrguste vahega lõputõus ei oleks sugugi hullult raske, kui sellele ei eelneks varasemate päevade võidusõidud ning nendega kogunenud väsimus, ütleb 2009. aasta tuuril kokkuvõttes 16. koha saanud Aivar Rehemaa.
:format(webp)/nginx/o/2022/11/25/14984566t1h250e.jpg)
Eri hooaegadel 6 kuni 9 etapi pikkuse jõuproovi viimaseks päevaks, mil tuleb sõita üles Val di Fiemme keskmiselt 11,6-protsendilisest slaalominõlvast, oli Rehemaa oma edukaimal osaluskorral enda sõnul kehaliselt seisundis, kus tundis võistluse suhtes täielikku ükskõiksust. Seda hoolimata tõsiasjast, et Jaak Mae ja Andrus Veerpalu kõrval kolmanda Eesti suusatajana nn kuuma gruppi ehk maailma arvestuses 30 parema hulka pääsemiseks pidi ta tingimata lõpetama 20. kohast eespool.
«See [lõputõus] on raske pingutus, mitte mingi jalutuskäik pargis,» kirjeldab Rehemaa, nüüdne Eesti suusakoondise peatreener, «aga mul on olnud võistlusi, kus olen olnud rohkem koomas, kui olen finišisse jõudnud.»
Noil võistlustel, kus tal on õnnestunud endast maksimum välja pigistada, on ta võidelnud krampidega, tundnud lõpetamise järel südame läikimist ja puperdamist, aga teadvust ei ole kordagi kaotanud. Selleks et endast maksimum kätte saada, peab olema heas vormis, väidab ta.
«Kui oled kehvas seisus, siis ei suuda endast nii palju välja pigistada,» sõnab Rehemaa.
Niisugused kokkukukkumised pärast võistlust ei ole tippspordis küll kuigi sagedased, ent vaatepildina on need dramaatilised, mistõttu pälvivadki tähelepanu, eriti kui juhtuvad tugevatega. Enamasti tabab arstide keeles kollaps ehk sünkoop – kiire teadvusekadu koos kogu keha toonuse langusega – vastupidavusalade harrastajaid, sõltudes lisaks pingutuse kurnavusele ka näiteks distantsi pikkusest, õhutemperatuurist ja niiskusest.
Ootus abi järele
Šmigun-Vähile meenub oma suusakarjäärist ainsa minestamise piirini pingutamisena 1993. aasta juunioride MMi teatesõit, kus ta Eesti ankrunaisena ei mäleta oma etapi lõpuosa samamoodi, nagu ei mäleta Uustalu Pekingi olümpialt. «Olin täiesti sült seal,» kirjeldab ta. «Seal oli hetk, kui korraks kadus pilt ära.»
Laiemalt on teada Šmigun-Vähi maha langemine Vancouveri olümpial pärast 10 km vabatehnikasõitu, mis tõi hõbemedali. Talle ei meeldinud kunagi, kui teda tuldi pärast lõpetamist aitama ja tekkidega katma, aga tookord mõtles küll: «Tuleks keegi, kes tõstaks mu siit lume pealt ära, ükskõik kuhu.»
Kui mõte töötas, oli järelikult tegemist pelgalt kehalise kurnatuse, mitte Karlssoni või Uustalu kogetud kollapsiga.
Tuleks keegi, kes tõstaks mu siit lume pealt ära, ükskõik kuhu.
Kristina Šmigun-Vähi Vancouveri olümpial pärast hõbemedali toonud sõitu finišialas lamades.
Kollaps tekib tugeva kestva pingutuse lõppedes enamasti seetõttu, et koormuse ajal on südame töö olnud hästi jõuline tagamaks vere voolu lihastesse ning kui sportlane seejärel seisma jääb, ei ole võimalik jalalihastesse koondunud verd suunata kohe tagasi südamesse, seletab Tartu Ülikooli spordimeditsiini kaasprofessor Eve Unt.
Vererõhk langeb väga järsult ning seetõttu aju verevarustus häirub, mis võib tema sõnul viia teadvuse hägustumise või ka kaotamiseni. See on tihtipeale prognoosimatu reaktsioon, mida nimetatakse koormusega seotud posturaalseks hüpotensiooniks. See laheneb Undi kinnitusel tavaliselt minutitega, kui panna sportlane selili lamama ja tõsta jalad kehapinnast kõrgemale, et normaalne vereringe ning aju verevarustus taastuks.
«Kui olukord ennistub minutitega, on suure tõenäosusega tegu hüpotensioonist tuleneva kollapsiga,» sõnab ta.
Ühe võttena, mis aitab hüpotensioonist põhjustatud kollapsit ennetada, soovitab Unt pärast võistluse lõpetamist mitte seisma jääda, vaid edasi liikuda, et veri paremini ringi käiks. Ent kõigil aladel, näiteks sõudmises, pole see võimalik. Seal ei saa paadis teadvust kaotades isegi jalgu üles tõsta.
Sport niidab ka noori jalust
Tartu Ülikooli spordimeditsiini kaasprofessor Eve Unt kirjeldab kahte juhtumit oma praktikast spordiarstina.
18-aastasele noormehele, kes kukkus kokku keset jooksuvõistlust, tegid haigla EMO kardioloogid põhjalikud uuringud, kuid südamehaigust ei leidnud. Kokkukukkumise põhjustas tegelikult vedelikupuudus ehk dehüdratsioon, mistõttu tema vereplasma maht vähenes ja veri muutus n-ö paksemaks ning see omakorda põhjustas südametöö tugeva häirumise.
Teine 17-aastane noormees, kes kukkus kokku, jõudis kliinilise surma staadiumi: tema südamelöögid ja hingamine katkesid. Teda õnnestus edukalt elustada. Temalgi ei leitud südamehaigust ega muud patoloogiat. Teada oli vaid see, et ta kasutas ülisuurtes annustes toidulisandeid.
Dehüdratsiooni tekkele võivad kaasa aidata toitumisega seotud eripärad, näiteks ekstreemsed dieedid, aga ka ravimite, samuti ülemäärane spordis kasutatavate toidulisandite võtmine või nende koosmõju. Kahtlase päritoluga ja näiliselt ohutud toidulisandid võivad olla «saastunud» näiteks stimulantide või anaboolsete steroididega ning võivad põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi.
Mitu tiitlivõistluste medalit võitnud Eesti paarisaerulise neljapaadi kauane eessõudja Kaspar Taimsoo mäletab hulga juhtumeid nii enda kui ka teistega, kus viimase piirini pingutamine on pildi silme eest viinud. Londoni olümpial, kus Eesti neljapaat jäi neljandaks, tundis ta pärast sõitu intervjuusid andes, et kõrvus hakkab vilistama ja nägemine virvendama. Kokkukukkumise vältimiseks istus ta ruttu maha.
Juuniorina oma esimesel MMil võitles ta ühepaadil eelsõidus favoriidist sakslasega nii ennastsalgavalt, et ei jaksanud 200 meetrit enne lõppu enam käsigi liigutada ja läks ümber. Ise ta seda hetke ei mäleta. «Võib-olla minestasin,» lausub Taimsoo. Nina jäi siiski nii palju vee peale, et ära ei uppunud. Kiirabi viis ta haiglasse tilguti alla.
Ka Eesti edukaim sõudja Jüri Jaanson on võistluste järel olnud mitu korda kokkukukkumise äärel. Rio olümpial, kus Eesti neljapaat võitis pronksi, ei suutnud paadisillale vajunud Allar Raja end omal jõul püsti ajada: ta oli juba 300 meetrit enne finišit end tühjaks pingutanud. Tokyo olümpial, kus vahesõitude päeval oli varjus sooja 35 kraadi ja õhuniiskus lähenes 80 protsendile, viisid meedikud neljapaadi liikme Jüri-Mikk Udami pärast tema oksendamist ja jääga jahutamist ratastooliga kiirabiautosse.
/nginx/o/2023/01/13/15077364t1hcb51.jpg)
Ka Taimsoo tundis Tokyos tolle sõidu järel, kus kõigest kolme kümnendikuga õnnestus Hiina ees välja võidelda finaalikoht, et pead keerates tuleb pilt silme ette poolesekundilise viivitusega. «Olin sent surmale võlgu,» sõnab ta. Pärast Udami intsidenti sai ta meditsiiniteenistuselt teada, et kahel eelmisel võistluspäeval oli meedikute hoole alla viidud üle neljakümne sõudja.
Ohtlik energiapuudus
Spordiarst Eve Unt märgib, et kollapsil on teisigi põhjusi peale hüpotensiooni, näiteks dehüdratsioon ehk vedeliku ülemäärane kadu organismist, hüpertermia ehk ülekuumenemus, samuti hüpoglükeemia ja hüponatreemia ehk vastavalt vähene suhkru- ja naatriumisisaldus veres. Tihti ei ole kokkukukkumisel üht ja ainsat põhjust, vaid see on mitme teguri koosmõju, nendib Unt.
Taimsoo järeldas hiljem, et sportlaste keeles haamri saamine juunioride MMil võis olla tingitud ennekõike vähesest vedeliku tarbimisest palavates oludes. Hüpertermia tuntud näiteks peab Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik Hubert Pärnakivi jooksu 1959. aastal Philadelphias USA ja NSV Liidu maavõistlusel, kus varjus oli 37 kraadi ja õhuniiskust 90 protsenti. 10 000 meetri distantsi lõpuringidel liikus Pärnakivi ebaloomulikul moel, teadvuse kaotuse piiril lausa taarudes, ent suutis võistluse siiski lõpetada. Jooksu lõpust ei mäletanud ta enda sõnul midagi.
Veel üks seletus kollapsile vastupidavusaladel on Ööpiku sõnul madal energia saadavus. Neil aladel püüavad sportlased toitumist piirates kehakaalu võimalikult väiksena hoida, ent samas tekitavad suured koormused, nii treeningute maht kui ka intensiivsus, suure energiavajaduse. Kui seda vajadust mitte rahuldada, siis isegi juhul, kui sportlase kehakaal püsib stabiilsena, ei pruugi energiapuuduse tõttu füsioloogilised protsessid organismis enam toimida, seletab Ööpik. «Kui madal energia saadavuse seisund kestab pikka aega, võib see viia kollapsi tekke riskini,» lausub ta.
Kolm aastat tagasi kirjutas Soome ajakirjanik Santtu Silvennoinen, et Norra parima naissuusataja, väidetavalt 46 kilo kaalunud Therese Johaugiga konkureerimise nimel on mitu teist suusatajat end äärmuseni näljutanud ja tühjaks treeninud. Nonde hulgas nimetas ta esimesena Frida Karlssonit, kes ei pääsenud tavapärase tervisekontrolli järel 2019. aasta talve algul startigi.
Kogemused maksavad
Selleks et tippsportlane suudaks end pingutada teadvuse kaotuseni, peab ta olema nii kehaliselt kui ka vaimselt väga heas seisundis, kinnitavad Postimehe usutletud sportlased. «Kui oled keskmiselt heas vormis, siis kergelt end kotti sõita ei õnnestu,» tõdeb Taimsoo. «Sa ei suuda end täielikult ära kulutada.»
Andras Laugamets, kes on üle kahe kümnendi tegutsenud spordiürituste meditsiinilise koordinaatorina, on näinud kokku kukkumas ka rahvaspordiürituste tavaharrastajaid. Neil, kauakestvast pingutusest niigi kurnatuil, põhjustab tema sõnul tavaliselt kollapsit kas vähene joomine või palavusest tingitud kuumarabandus. Siis, pärast püsti aitamist, lähevad nad arstiabi telki tilguti alla.
Kui oled keskmiselt heas vormis, siis kergelt end kotti sõita ei õnnestu. Sa ei suuda end täielikult ära kulutada.
Kaspar Taimsoo, sõudmise olümpiapronks.
«Seda, et [suusamaratonidel] keegi lumme langeb, ikka juhtub,» sedastab Laugamets. «See käib standardi juurde. Aga [kiirabiga] äravedamisi tuleb harva ette.»
Tavainimestest seirab spordiarst Undi andmeil kollapsi oht peamiselt neid, kes viibivad rajal üle nelja tunni ja kel on vähe kogemusi, kuidas õigesti juua ja ilmaolusid arvestada.
Kuigi kollaps võib olla ebameeldiv ja tekitada ehmatust, ei tasu Undi sõnul karta, et kui see on juhtunud korra, hakkab juhtuma ka edaspidi. Enamik kollapsitest möödub kahjulikke tagajärgi jätmata. Siiski, teatud juhtudel võivad kollapsid olla põhjustatud tõsisemast kardiovaskulaarsest patoloogiast, mis võib tõsta äkksurma riski, eriti väga intensiivsetel koormustel, mainib Unt.
Seda, et korra kokku kukkumine ei löö organismi rivist ega kisu võimekust alla, kinnitab Uustalu kogemus möödunud talvest. Kuigi Pekingi olümpial teatesõidu järel juhtunu ehmatas, leidis ta samas, et suutlikkus end pildituks ja ribadeks sõita näitab sportlikku sisu. Ka treener Margus Uibo ütles talle, et peab jaksama igal võistlusel niimoodi endast kõike andes pingutada.
Uustalu harjutas kümmekond päeva kodus rahulikult, misjärel sõitis Norrasse juunioride MMile, kus tegi tulemuse, mille oli seadnud hooaja eesmärgiks. Ta tuli 21-aastasena kuni 23-aastaste neidude vabatehnika sprindis 16. kohale.