KOLUMN ⟩ Jaanus Kriisk: miks ei kandnud ERR üle Marten Liivi pronksisõite?

Marten Liivil on siht alati silme ees. Foto: ©International Skating Union (ISU)

Kahevõistluse Otepää MK-etapi ajal tekkis sotsiaalmeedias arutelu Eesti spordi ja atleetide kajastamise üle meedias. Nimelt olid enam-vähem korraga võistlustules kahevõistleja Kristjan Ilves, kiiruisutaja Marten Liiv EMil ja tipplaskesuusatajad MK-sarjas, kus eestlasi polnud! Ent kahjuks ei kandnud ükski Eesti telekanal üle sprindi mitmevõistluses pronksi võitnud Marten Liivi, kurvastab Isamaa nimekirjas riigikokku kandideeriv Jaanus Kriisk.

Siit jõuamegi tänapäeva spordi ühe põhiprobleemini: kui sind pole televisiooni otseülekandes, siis pole sind suurtele rahvamassidele tegelikult olemas. Jah, konkreetse ala tõsine fanaatik ikka leiab mõne kanali või internetiülekande, aga tavaline spordisõber on tühjade pihkudega.

Järgmisena juhtubki nii, et ilus spordilugu jääb kirjutamata. Spordiloo alus on loomulikult atleet, kes on võimaline säravat sooritust tegema. Vundamendi peale lisanduvad aga spordihuviline ja sündmust vahendav meedia ning see on loo tekkimiseks vajalik kolmnurk. Veel parem, kui olemas on ka eellood, et mingi suur tulemus on õhus! See loob vaatajas ootuse ning kerib võimaliku emotsiooni tasapisi üles ja loob õhkkonna.

Mäletame oma ala suurmeistreid Toomas Uba, Gunnar Hololeid ja Lembitu Kuuset. Kõigil neil oli oskus luua atmosfääri ja ülekande ajal lisada sooritusele mõnusalt postiivset värvi.

Nüüd jõuamegi jaanuari alguse juhtumi tuumani. Eesti Rahvusringhääling kandis üle eestlasteta laskesuusatamist, aga mitte Liivi. Ma ei taha kuidagi uskuda, et kiiruisutamine on palju kallim kui biathlon. Piisanuks pooletunnistest lülitustest, nagu tehakse sõudmise tiitlivõistluste otseülekannete puhul.

Kommertsmeedia jälgib arusaadavalt tulusid-kulusid, sest neil pole lisaallikaid, mida on rahvusringhäälingul, keda peab üleval Eesti maksumaksja. Ka jalgpalli lauskajastamise tuhanded tunnid ei parandanud oluliselt kohaliku ala taset. Nüüd loodame, et jalgpalli kadumine voogedastuprogrammi jätab vabu vahendeid Eesti tegelike edualade kajastamiseks.

Esimest korda tekkis rahvusringhäälingus vastuolu Eesti sportlaste eduloo kajastamise ja suure raha vahel 2018. aastal, kui epeevehklemise EM-finaalis kohtusid Katrina Lehis ja Kristina Kuusk, aga televaataja pidi jälgima jalgpalli MMi mängu Belgia vs. Panama. Üks kommertskanal leidis lõpuks aja ning raha ja tegi ülekande, kuid enamikule see teave kohale ei jõudnud ning emotsioon ja lugu jäi sündimata.

Tulles tagasi suurmeistri Uba juurde, siis tema väljavõlutud 1988. aasta Calagary OMi kahevõistluse öine otseülekanne, mis lõppes Allar Levandi pronksivõiduga, on siiani üks ilusamaid lugusid, mis jääb spordisõprade mälestustesse.

Suure spordiraha kiirgav sära on muidugi ahvatlev ja tema esindajate mõju suur, aga vabas ühiskonnas, eriti spordis, peaks asjad ikka nii käima, et kõigepealt jõuavad oma riigi tublid mehed ja naised otseülekandes spordisõbrani ning alles siis kõik teised.

Kes kui palju teenib, see jäägu ärilehtedele arutada. Kes abiellus-lahutas, tegi uue soengu või ostis uue auto, see jäägu seltskonnaajakirjandusele. Spordimeedia peaks keskenduma ikka ja ainult sportlikule tulemusele, siis ei osutu otseülekannete valikud keeruliseks.