Siit jõuamegi tänapäeva spordi ühe põhiprobleemini: kui sind pole televisiooni otseülekandes, siis pole sind suurtele rahvamassidele tegelikult olemas. Jah, konkreetse ala tõsine fanaatik ikka leiab mõne kanali või internetiülekande, aga tavaline spordisõber on tühjade pihkudega.
Järgmisena juhtubki nii, et ilus spordilugu jääb kirjutamata. Spordiloo alus on loomulikult atleet, kes on võimaline säravat sooritust tegema. Vundamendi peale lisanduvad aga spordihuviline ja sündmust vahendav meedia ning see on loo tekkimiseks vajalik kolmnurk. Veel parem, kui olemas on ka eellood, et mingi suur tulemus on õhus! See loob vaatajas ootuse ning kerib võimaliku emotsiooni tasapisi üles ja loob õhkkonna.
Mäletame oma ala suurmeistreid Toomas Uba, Gunnar Hololeid ja Lembitu Kuuset. Kõigil neil oli oskus luua atmosfääri ja ülekande ajal lisada sooritusele mõnusalt postiivset värvi.
Nüüd jõuamegi jaanuari alguse juhtumi tuumani. Eesti Rahvusringhääling kandis üle eestlasteta laskesuusatamist, aga mitte Liivi. Ma ei taha kuidagi uskuda, et kiiruisutamine on palju kallim kui biathlon. Piisanuks pooletunnistest lülitustest, nagu tehakse sõudmise tiitlivõistluste otseülekannete puhul.
Kommertsmeedia jälgib arusaadavalt tulusid-kulusid, sest neil pole lisaallikaid, mida on rahvusringhäälingul, keda peab üleval Eesti maksumaksja. Ka jalgpalli lauskajastamise tuhanded tunnid ei parandanud oluliselt kohaliku ala taset. Nüüd loodame, et jalgpalli kadumine voogedastuprogrammi jätab vabu vahendeid Eesti tegelike edualade kajastamiseks.
Esimest korda tekkis rahvusringhäälingus vastuolu Eesti sportlaste eduloo kajastamise ja suure raha vahel 2018. aastal, kui epeevehklemise EM-finaalis kohtusid Katrina Lehis ja Kristina Kuusk, aga televaataja pidi jälgima jalgpalli MMi mängu Belgia vs. Panama. Üks kommertskanal leidis lõpuks aja ning raha ja tegi ülekande, kuid enamikule see teave kohale ei jõudnud ning emotsioon ja lugu jäi sündimata.