Laskesuusataja, kuid vabal ajal ka nõudepesija

Alex Almoukov võistles kolmandat korda maailmameistrivõistlustel, kuid isikliku relva sai ta alles kaks aastat tagasi. Foto: Nordic Focus

Sünnilt venelane, kuid hingelt austraallane Alex Almoukov unistab MK-etapil poodiumile tõusmisest.

Kui Alex Almoukov Austraalias oma kaasmaalastele ütleb, et tegeleb laskesuusatamisega, järgneb piinlik vaikus ja arusaamatu pilk. «Üldiselt arvatakse, et see on triatlon ehk siis ujumine, rattasõit ja jooks või duatlon ehk ujumine ja jooksmine, aga neil pole aimugi, mis on biatlon,» muheleb Almoukov. «Samas, nad ei tea ka murdmaasuusatamisest midagi.»

«Ükskord käisime mägedes suusatamas ja üks inimene küsis, kuidas ma selliste kitsaste suuskadega mäest alla lasen,» jätkab ta naerdes. «Vastasin, et need polegi mäesuusad, ma lähen teisele poole mäge suusatama, sõidan mäest üles ja alla. Ta vaatas mind suurte silmadega ja küsis, kas ma olen rumal, et tahan ise mäest üles sõita, kuna selleks on ju suusaliftid.»

Almoukov sündis Venemaal Tjumenis, kuid kuueaastasena kolis koos vanematega Austraaliasse ning Alekseist sai Alex, õpetajatele Alexei. «Koolis ikka öeldi Alexei (hääldus: Aleksi), aga sõbrad kutsuvad mind Alexiks,» sõnab peatselt 22-aastaseks saav Almoukov.

Sellel, kuidas Austraalias üles kasvanud poisist sai laskesuusataja, on tegelikult üsna mõistlik seletus – tema isa Nikolai, kes nüüd kasutab nime Nick, oli noorena murdmaasuusataja ja tuli isegi Venemaa meistriks. Austraaliasse kolides hakkas ta tööle treenerina ja sai peagi ka Austraalia koondise treeneriks. Almoukov tahtis eakaaslaste eeskujul mäesuusatajaks saada, kuid olude sunnil hakkas hoopis murdmaasuusatamisega tegelema.

«Olen pärit lumisest piirkonnast, kus kõik tegelevad mäesuusatamisega,» selgitab Berridale’is elav Almoukov, kuidas ta 12-aastasena tõsisemalt sporti tegema hakkas. «Aga mul polnud raha, et mäepiletit osta – hooajapilet oli umbes 1000 dollarit. Kuna mu isa treenis murdmaasuusatajaid, läksin tema juurde trenni.»

Laskesuusatamisega tegi Almoukov algust 18-aastasena. «Mul oli põhimõtteliselt kaks valikut – minna üle laskesuusatamisse või lõpetada sporditegemine, sest meil polnud nii palju raha, et pidevalt reisida,» meenutab Almoukov, kes aeg-ajalt võistleb veel ka murdmaasuusatamises.

«Lubasin isale, et proovin, aga kui ma lasta ei oska, lähen tagasi murdmaasuusatamisse. Aga tegin suvi otsa laskesuusatrenni ja mulle hakkas see väga meeldima, ka laskmine tuli üsna hästi välja ja ma hakkasin seda ala armastama.»

Almoukovi laskesuusatamiskarjääri algus oli aga võrdlemisi künkaline. «Mul polnud alguses oma relva ja kui hakkasin rahvusvahelisel tasemel võistlema, pidin alati kelleltki relva laenama,» avaldab ta. «See oli väga keeruline, kuna laskesuusataja peab oma relvaga aastaid harjuma, aga ma pidin iga kord relvi vahetama. Kuid kuna ma polnud ju mingisuguse relvaga harjunud, oli see ehk isegi positiivne, sest õppisin pidevalt midagi uut.»

Esimest korda relva käes hoidmist mäletab Almoukov sama hästi kui eilset. «See oli nii hea tunne!» õhkab ta. «Kui laskma hakkasin, tabasin püsti kõik märgid, vaid lamades oli alguses natuke probleeme. Usun, et mul on laskmine loomuses ja ma olen selle üle väga õnnelik.»

Päris oma relva sai Almoukov kaks aastat tagasi, kuid kodukamaral harjutades peab relv nukralt kapis seisma. «Minu kodukohas pole lasketiiru, saan seal ainult suusatada,» nendib Almoukov. «Lasketrenni saan teha ainult siis, kui olen Euroopas. Ilmselt sellepärast ma polegi just parim laskja, aga tunnen, et muutun ajaga üha paremaks. Ilmselt peaksin siiski rohkem Euroopas treenimas käima.»

Teiselt poolt maakera ­Euroopasse võistlema või treenima sõitmine on aga kulukas ja Almoukovite perel on arvel iga sent. «Austraalias küll on laskesuusatamise föderatsioon, aga ma ei saa neilt mingit toetust, kõik tuleb enda rahakotist,» tunnistab Ruhpoldingus sprindis 82. ja 20 km tavadistantsil 87. koha saanud Almoukov. «Alati kui Austraaliasse naaseme, läheme nii mina, mu isa kui ka ema tööle, hiljem kulutame kõik teenitud raha võistlustele sõitmisele.»

«See on natuke nagu pereäri, nad investeerivad kõik minusse, aga ma pole kindel, kas see end lõpuks ka ära tasub,» lisab ta naerdes.

Peamiselt töötab Almoukov suusainstruktorina, kuid tuleb ette teisigi juhutöid, peamine, et raha sisse tooks. «Eelmisel aastal laenutasin suuski, tavaliselt töötan veel ka hotellis, kus pesen nõusid ja koristan,» lausub Almoukov. «Pärast tööpäeva olen alati meeletult väsinud, aga pean ikkagi trenni minema. Loodan, et kui hakkan paremaid tulemusi näitama, leian ka hea sponsori.»

Võistlustel on Austraalia tiim üldiselt kaheliikmeline. «Isa on mul nii suusa- kui lasketreener, lisaks on ta määrdemeister ja arst,» muigab Almoukov. «Me ei saa endale abilisi lubada.»

Kui Almoukov laskesuusatamisega alustas, jäi ta silma ka Venemaal ning teda kutsuti sealsesse noortekoondisesse, kuid ta keeldus. «Minu kodu on Austraalias, olen seal üles kasvanud ja tunnen, et kuulun sinna,» tunnistab ta. «Ma ei pea ennast venelaseks, vaid austraallaseks. Ma küll räägin ka vene keelt, aga mu esimene keel on ikkagi inglise keel.»

Kolmandat korda maailmameistrivõistlustel osaleva Almoukovi senised parimad tulemused pärinevad mulluselt MMilt, kui ta sai 20 km tavadistantsil 60. ja sprindis 72. koha. Kängurumaa noormehe lähituleviku eesmärk on jõuda MK-sarjas jälitussõitu, kuid unistused on märksa suuremad. «Tahaksin kuuluda MK-sarja üldarvestuses 30 parema hulka, et ma ei peaks enam ise võistlustel käimise eest maksma ja saaksin ilma raha pärast muretsemata tegeleda armastatud alaga,» avaldas ta. «Aga minu suurim unistus on MK-etapil poodiumile jõuda. Nooremana arvasin, et MK-sarjas võistlevad sportlased on ebareaalselt tugevad, nad on robotid. Aga nendega rääkides mõistsin, et nad on samasugused nagu mina. See motiveerib, teades, et nad on tavalised inimesed ja kui kõvasti treenin, võin ise kunagi sama tugev olla.»

Alex Almoukov

•    Sündinud 22. märtsil 1990 Tjumenis

•    Elukoht: Berridale, Austraalia

•    Treener: isa Nick Almoukov

•    Alustas laskesuusatamisega 2008

Saavutused olümpial

•    2010. aastal Vancouveris sprindis 87. ja 20 km tavadistantsil 78. koht

Saavutused MMil

•    2009. aasta Pyeongchangis sprindis 110. ja 20 km tavadistantsil 95. koht

•    2011. aastal Hantõ-Mansiiskis sprindis 72. ja 20 km tavadistantsil 60. koht

•    2012. aastal Ruhpoldingus sprindis 87. ja 20 km tavadistantsil 82. koht