Hispaanias ekstreemsetes tingimustes võidutsenud Janika Lõiv: See oli mu elu kõige raskem sõit

Copy
Janika Lõiv.
Janika Lõiv. Foto: Erakogu

Hispaanias lõppenud maastikuratturite mitmepäevasõidu Costa Blanca Bike Race viimane 40-kilomeetrine etapp pakkus ratturitele ekstreemsust ning võistluse ajal sadama hakanud vihm ja lumi on seganud korraldajatel paika saada täpseid tulemusi. Eesti Jalgratturite Liit vahendab seni Janika Lõivu, Greete Steinburgi ja Merili Sirveli värskeid muljeid.

Lõiv võidutses Hispaanias neljandat päeva järjest, millega pälvis samuti üldvõidu. «Viimane etapp oli mu elu kõige raskem sõit. Mul pole isegi sõnu selle sõidu kirjeldamiseks. Alates 7.–8. kilomeetrist olin juba täiesti külmunud ja mõtlesin et ilmselt lõpuni ei jõuagi,» avaldas Lõiv peale võistlust, kui esimene soe oli taas naha alla saadud, seisab Eesti Jalgratta Liidu pressiteates. «Suurem osa ajast sõitsime koos Monicaga, aga alguses oli pikalt terve naiste punt koos, sest rada oli enamasti asfaltteedel. Üritasin igasugu mõttemänge teha ja oma pead välja lülitada. Täitsin aega lihtsalt, et kiiremini lõppu jõuda.»

«Kui kompuuter hakkas näitama 2 kraadi ja lörtsi sadas, tulid esimesed pisarad,» jätkas Lõiv. «Käiku vahetasin kahe käega ja amorti enam lukku ei saanudki. Üldiselt oli rada asfaldil ja seetõttu hakkas laskumistel eriti külm. Mõned üksikud singlid, mis olid, jooksin, et sooja saada. Kui lõpuni oli veel 7–8 kilomeetrit, tuli laskumisel üks tagasipöörde kurv, kus me mõlemad Monicaga maha tulime, et käiku kahe käega vahetada. Näppe lihtsalt enam ei tundnud. Vahetasin käigu, kerisin käega väntasid, et käik vahetuks ning nägin, et Monical juhtus midagi ja nii jäin lõpuks üksi. Sellega oli võimalus väike vahe sisse teha. Panin, palju jaksasin. Kolm kilomeetrit enne finišit oli väike põnks, kus pidin jooksma ja kui ratta peale tagasi hakkasin hüppama, siis ma ei suutnud seda ja kukkusin mõlema põlvega lihtsalt põlvili kruusa peale. Tõusin ja sõitsin lõpuni, kus lihtsalt ei suutnud riideidki seljast võtta, sest selline värin oli sees.»

Merili Sirvel jätkas: «See oli ikka omaette kannatamine. Stardis otsustasin, et jätan rohkem riideid selga kui plaanisin ja õigesti tegin. Enesetunne oli neljanda päeva kohta üllatavalt hea ja suutsin esimestega päris pikalt koos püsida. Ühel järsemal tõusul jäin siiski maha. Peagi sain neljanda naise kätte ja sõitsime kuni esimese toidupunktini koos, aga ta jäi seal seisma, et riideid juurde panna. Mina sel hetkel veel väga külmunud ei olnud ja ei hakanud vihmajakki peale panema, aga sealt lõpuni oli ikka väga õudne. Teises toidupunktis jäin seisma ja panin siiski vihmajaki peale. Mul oli lõpuks nii ükskõik, mitmes ma olen, tahtsin lihtsalt lõpuni jõuda.»

Teistega nõustus ka Greete Steinburg: «Jah, väga hull päev oli. Esimest korda oli naistel eraldi start ehk meestega oli ees ja taga kolm minutit vahet. Stardi ajal oli ilm enam-vähem, ent otsustasin, et panen sooja pesusärgi alla ja selle peale võistlussärgi. Üldiselt eelistan panna pigem vähem riideid, kuna kui palav hakkab, siis on väga ebamugav sõita. Igal juhul ei oodanud, et sõit nii külmaks ja vihmaseks kujuneb. Pigem oli tegemist ellujäämisega kui võistlemisega. Kohe alguse poole sõitsid tugevamad naised eest ja ma jätkasin oma tempoga. Paar naist sain esimeseks toidupunktiks kätte ja sealt edasi sõitsin enamus ajast üksinda. Viimane pikem laskumine oli kõige hullem, kuna olin täiesti alajahtunud ja ei tundnud enam oma käsi ja jalgu. Õnneks finišis ootas mind tiim, kes aitas riideid vahetada ja uuesti sooja sisse saada.»

Tagasi üles