:format(webp)/nginx/o/2023/02/02/15115332t1he8e8.jpg)
Ajakirja Jalka jaanuarikuu number on traditsiooniliselt publitsistika erinumber: ära trükiti Jalka konverentsil kõlanud ettekanded ja tehti kokkuvõte vestlusringist. Siinkohal avaldame Postimehe arvamustoimetuse juhi Martin Ehala ettekande konverentsil.
Kui ma oma ettekande pealkirja eelnevalt ära saatsin, oli see «Jalgpall kui sotsiaalne konstruktsioon», aga kui ma selle teemaga hakkasin tegelema, siis jõudsin järeldusele, et ta on veelgi parem kui sotsiaalne konstruktsioon, ja muutsin natuke siis ka pealkirja. Vabandage banaalsuse pärast!
Natuke alguses mõistetest: misasi see sotsiaalne konstruktsioon on, samuti reaalsuse ja keele omavahelised seosed. Kogu ettekujutus, mis meil reaalsusest on, on loodud keele vahendusel. Meil on mõisted; me liigitame reaalsuses olevaid objekte nende mõistete abil ja loome endale sellest ettekujutuse: olgu see midagi, mis asub ruumis, olgu see midagi füüsikalist või midagi, mis puudutab ühiskondlikke asju, minevikku-olevikku-tulevikku. Kõike seda loome, loome mudelid ehk needsamad sotsiaalsed konstruktsioonid, mille abil saame aru, mis toimub ja kuidas me sellega suhestume.
Loomulikult sõltub see kõik lõppude lõpuks ühiskondlikust kokkuleppest, mida peame tõeks ja mida valeks. Astroloogia kujutab tõenäoliselt üht perioodi inimkonna ajaloost, kui kultuurid arvasid, et Maal on kuskil serv ja kui sinna minna, siis võib üle ääre alla kukkuda. Seda peetigi toona tõeks – ja selliseid näiteid nii-öelda eelajaloolistest tõdedest on ju teisigi. Läks natuke aega mööda, inimeste teadmised said suuremaks ja vaidluste tulemusel jõuti järeldusele, et maakera on tõesti ümmargune, me ei kuku üle ääre alla – ja tähed, kuu ja päike on ümmargused kehad, mis tiirlevad ümber Maa. Kõik see oligi võimalik niimoodi keeruliste mudelitega ära seletada, et kogu tähistaevas liigub selliselt, et maakera seisab paigal! Läks veel natuke aega mööda, vaieldi uuesti ja jõuti selleni, mida peame praegu tõeks – et meie Päikesesüsteemis on keskel päike, mille ümber planeedid tiirlevad, ja meie kuu tiirleb ümber meie.
Kui olla absoluutselt järjekindel, siis see on lihtsalt see, mida praegusel hetkel tõeks peame – ei saa välistada, et kunagi pärast tuleriitu, vaidlusi ja piikide murdmist korrigeerime vaatenurka taas. Praegu ei ole meil aga paremat tõde, mistõttu ei jää meil muud üle kui seda tõena võtta. See näide oli sotsiaalsetest konstruktsioonidest füüsikalises maailmas – see on kokkuleppe selle kohta, mismoodi asjad maailmas on.
Ühiskondlik elu on samuti sotsiaalne konstruktsioon – USA filosoof John Searle väidabki, et ükspuha millise sotsiaalse elu nähtuse võtame, on see meie poolt kokkuleppeliselt konstrueeritud. Näiteks raha: oleme ju lihtsalt kokku leppinud, et teatud paberitel on teatud väärtus, mida on võimalik vahetada teiste väärtuste vastu. Samamoodi on konstruktsioon perekond – mismoodi organiseerivad inimesed oma seksuaalset reprodutseerimist. Isegi riigi teke pole midagi muud kui sotsiaalne konstruktsioon.
Searle ütleb veel, et mitte üksnes need institutsioonid ei ole sotsiaalselt konstrueeritud, vaid kogu meie sotsiaalne elu käib tegelikult nende stsenaariumite järgi. Elame perekonnas seetõttu, et meil on olemas ettekujutus, et on olemas sotsiaalne konstruktsioon perekonnast. Samas võib perekonda ka mängida – kui lapsed mängivad, siis võtab keegi ema rolli, keegi isa rolli ja sellest tulenevalt mängivad nad perekonnaelu mudelid läbi. Võimalik, et kõik mängud on mingisuguste reaalsete sotsiaalsete institutsioonide või olukordade läbimängimised kiiremas vormis.
Siin jõuamegi selleni, et jalgpall on parem kui sotsiaalne konstruktsioon, sest jalgpall on mäng ja mäng on parem kui tegelikkus. Miks? Sest see on kiire! Jõuame mängida mitu korda, meie elu ei piira meid kogemast seda, mida mäng meile pakub. Kui mäng on mõne reaalse olukorra mudel, siis mängides saame seda korduvalt läbi elada ja mitu korda sedasama tunnet kogeda. Eeldatavasti on mäng nauditav, sest inimesed teevad mänge, mida nad tahaksid kogeda. Võtame kasvõi arvutimängud – kõik need kohutavad laskmised ja tapmised. Saad surma, aga kõik algab jälle. Riskid on väiksemad, aga põnevus sama. Jalgpallis on täpselt samamoodi.
Ameteid õpitakse simulatsioonide kaudu, olgu see näiteks lendamine või muud ohtlikud olukorrad, ka sõjalise ettevalmistuse puhul mängitakse läbi olukordi, mis tegelikus elus on riskantsed. Mängul on huvitav külg – see vallandab sageli kontrollitud agressiooni. Minu jaoks on nii ka jalgpallis: mäng on võimalus sedasama agressiooni läbi elada ja vallandada see kontrollitud tingimustes. See põhineb eeldusel, et inimesel on olemas mingisugune sisemine agressioonivajadus, mis pakub katarsist või mingisugust rahuldust, kui saad teisele inimesele pasunasse anda. Ja parem on seda teha mängus, mitte reaalselt.
Jalgpall pakub kindlasti seda pasunasse andmise tunnet, vähemalt publikule – ja minu meelest on see üks põhjus, miks on jalgpall nii populaarne. Lisaks on siin muidugi veel asjaolusid – see võimaldab näiteks ökonoomselt rühmaidentiteeti tugevdada. Selleni aga veel jõuan.
Jalgpalli sees on ühiskondlikuks institutsiooniks loomulikult 17 jalgpallireeglit. Kui ma kiirelt nende sisse vaatasin, siis iga reegel on kümmekond lehekülge, mis tähendab, et tegelikult on jalgpallimängu haldamiseks loodud väga spetsiifiline ja täpselt reglementeeritud reeglistik. See juba on sotsiaalne konstruktsioon – jalgpallis toimub sel tasandil ju tõepoolest mingisuguse stsenaariumi läbimängimine etteantud piirtingimuste ja raamidega.
Kui läheme ka nii kaugele, et jalgpall on klubiliselt organiseeritud, klubid on omakorda sotsiaalsed institutsioonid, kes võtavad osa eri tasanditel korrastatud kohalikest ja rahvusvahelistest turniiridest, ja nii edasi, jõuame juba järgmise ringi sotsiaalsete institutsioonide juurde. Fännidel on omavahelised suhted, mis käivad teatud stsenaariumite kaudu, on ette nähtud käitumised, mida inimesed tulevad läbi elama või mida nad elavad korduvalt läbi vastavalt sellele, milline on fännile kohane käitumine. Tavalised pealtvaatajad, rahastajad, meedia – kõigil sotsiaalsetel institutsioonidel on omad reeglid ja käitumised.
Sealt veel edasi – kogu sümboolika, mis on loodud, ja kihlveod. Kõigest sellest on näha, kuidas ühe väikese asja ümber, mida poisikesed õuemurul teevad ja mis kunagi tõenäoliselt sellisel tasandil tekkis, on sadade aastatega selline asi välja kasvanud.
Kui tulla jalgpalli ja kollektiivse identiteedi seoste juurde, siis lähtun eeldusest, et inimene on evolutsiooniliselt olnud karjaloom ja vajab kuuluvustunnet. Sotsioloogia üks rajajatest Émile Durkheim on karjaloomalisuse hästi defineerinud – see on küll üle saja aasta vana definitsioon, aga siiski:
«Tootem on klanni lipp. Sellepärast on loomulik, et muljed, mida klann indiviidide teadvuses tekitab (muljed vastastikusest sõltuvusest ja rühma vitaalsusest), peaksid konkretiseeruma ettekujutuses tootemist, mitte klannist kui tervikust (sest klann on sellise algelise kultuuri jaoks kogu oma keerukuses liiga keeruline reaalsus, et seda selgelt ette kujutada).
Veel enam, primitiivne inimene ei saa isegi aru, et need muljed pärinevad klannilt. Ta ei adu, et kui hulk eluliselt omavahel seotud inimesi moodustavad klanni, vabanevad selle tulemusena uued energiad, mis muudavad neid kõiki. Ta tajub ainult seda, et tema eksistents on saavutanud klanni kaudu kõrgema eesmärgi, mis muudab kogu tema elu.»
See on grupiidentiteedi põhiline energeetiline jõud. Inimesed, kes tunnevad ennast rühmaliikmetena, tõusevad sellest justkui kõrgemale tasemele. See on oluline asi, mida jalgpall võimaldab ökonoomselt teha, tekitada sedasama tunnet, nagu Durkheim teises lõigus kirjeldab. Inimene tunnetab ennast suuremana, kui ta tegelikult on, see vabastab temas mingit energiat. Ökonoomne on see sellepärast, et seda on võimalik saavutada ilma reaalsele sõjakäigule kedagi materdama minemata. Kui vaatame praegu Ukrainas toimuvat sõda, siis näeme ka seal, kuidas mõlemad sõjas olevad pooled on absoluutselt sellesama klannitunde kütkes, pühendunud absoluutselt ühele eesmärgile. Jalgpall võimaldab seda kõike teha odavamalt – kedagi pole vaja tappa ega kuude kaupa sõda pidada, et grupiidentiteeti üleval hoida.
Kõik need sotsiaalsed institutsioonid ja konstruktsioonid püsivad ainult nii kaua, kuni inimesed nendesse usuvad ja kõik on nõus, et need reeglid ja tingimused toimivad nii, nagu nad on toiminud. Niipea kui usk kaob, kaob ka institutsioon. Mängu tulevad ka emotsioonid: mida suurem on meie emotsionaalne side, seda raskem on aktsepteerida muutust või ka seda, et see kõik on tegelikult sotsiaalselt konstrueeritud.
Kui siit edasi minna muutuste juurde, siis on tegelikult jalgpall väga palju muutunud. Kunagi on see tõepoolest olnud lokaalne meheks kasvamise keskkond ja kambavaimu kasvataja. Kui loeme raamatuid, eriti lasteraamatuid, siis need väljendavad sedasama kambavaimu, saavutamist, sitapäisust, kollektiivset sitapäisust, kellegi ees enda tõestamist. Ma arvan, et see püsis üsna kaua niimoodi – ilmselt selleni, kuni televisioon sai üldvaldavaks. Mitte siis, kui maailmameistrivõistlustega alustati, vaid siis, kui need muutusid globaalseteks või vähemalt heaoluriikides üldiselt televisioonist jälgitavateks. Just siis muutus jalgpall rituaaliks, millega tunnetati rahvuslikku uhkust ja eneseväärikust – jalgpall muutus lokaalsest kambavaimuüritusest rahvusliku mõõduvõtmise ürituseks.
Nii palju, kui olen uuringuid lugenud, tundub, et sajandivahetusel toimus järgmine muudatus, nii et jalgpall on hakanud muutuma postmodernistlikuks ja on tekkinud huligaanide tasand. Huligaanid on lihtsalt omade eest väljas – fänluse tasand on sellest stiiliteadlikum, painduvam, mitte nii väga südamesse võttev ja paistab, et huligaanide tasandit välja sööv.
Viimane aste on see, et jalgpall on muutumas meelelahutuseks. Võibolla räägime jalgpallist kunagi nagu praegu Ameerika maadlusest, mis on rohkem sõu kui reaalne võistlus.
VAR on tulnud lihtsalt sellest, et nii-öelda turvakaamerad on igal pool ja kohtuniku autoriteet ei saa muutuda tühiseks. Ja VAR muudab omakorda jalgpalli. Väga palju ta ju tegelikult ei aita, sest kindlalt näitab ta ära vaid konkreetsed eksimused (kas pall oli üle otsajoone või mitte, kas oli suluseis või mitte jne), aga paljud jalgpallireeglid on ju sellised, kus kohtunikul tuleb näiteks otsustada, kas tegu oli jõhkra käitumisega või mitte.
Seetõttu on jalgpall hakanud natuke reaalse elu mudelist eemalduma. Jalgpall ongi ju reaalse elu mudel, kus saatus tuleb kohale, kus sul võib olla õnne, kus petmine on hea ja seda võib teha ja kõik vahendid on lubatud – sellise toore reaalse elu mudel. Kui eelmine ettekandja ütles, et kõik inimesed on võrdsed, siis kui lugeda piiblit või koraani, siis need ütlevad, et inimesed ei ole võrdsed. Sitapäisus oli laialdaselt aktsepteeritud norm, võibolla isegi kuni selle sajandini. Ja just seetõttu saame siin hetkel arutada, et mis värk on – jalgpall on sitapäid täis. Aga just nimelt seetõttu ongi nii, et jalgpall on sündinud teises ajas, pärineb teisest ajast ja ei sobi enam nii hästi siia.
Lõpetuseks – nagu ma oma kogemuse järgi tean, siis ka seks ei ole tänapäeval enam selline, nagu ta oli pool sajandit tagasi, see ei ole enam nii toorelt mahlane. Kui kuuled, mida räägitakse seksist, siis nooremate põlvkondade puhul ei ole see enam see, mis ta oli pool sajandit tagasi. Samamoodi kipub minema ka jalgpalliga – sotsiaalne õigus võib ühel hetkel saada tähtsamaks kui see, mis on jalgpall olemuslikult olnud. Mul on hea meel, et ma olen nii vana, et ma võibolla ei näe seda enam!
/nginx/o/2023/08/23/15542391t1hc7b9.jpg)