OLÜMPIARAADIO ⟩ Tuuli Tomingas: aga nii ongi ju, et Vargamäel oli veel raskem!

Tuuli Tomingas Oberhofi MMil. Foto: IMAGO/CEPix/Scanpix

Oberhofi MM-il 15 km individuaaldistantsil 6. koha saavutanud laskesuusataja Tuuli Tomingas märgib Kuku raadio saatele «Olümpiaraadio» antud intervjuus, et tippspordi tegemine muutub aja jooksul üha nürimaks, sest ilmneb, et niisama ei juhtu midagi, vaid kõik tuleb läbi ränga töö.

5. märtsil eetris olnud «Olümpiaraadio» esimene külaline oli Tuuli Tomingas, kelle Oberhofi 6. koht oli iseseisva Eesti laskesuusatajate parim individuaalne tulemus tiitlivõistlustel. Intervjuu salvestati enne möödunud nädalavahetusel toimunud Nove Mesto MK-etappi.

Tuuli, kuidas Oberhofi MM ja sealne tulemus end praeguseks Teie sisse on sättinud?

Olen olukorraga ära harjunud. Nüüd on juba uued mured ja uued probleemid. Elan rohkem ikka hetkes kui minevikus.

Aga mingi aeg ju ikka kulus, et mõte harjumuspäraseks saaks?

Olen väikesest peast ette kujutanud, kuidas seisan poodiumil või lilletseremoonial. Olin valmis. Mälupiltides oli kõvasti eeltööd tehtud. Esimesed päevad-ööd pärast MMi mõtlesin: sellest ma olengi ju unistanud! Ma ei saanud medalit, aga lilled küll! Mingil määral on mu unistus täitunud. Suusatrenni läinud kaheksa-aastane Tuuli nii suurelt toona soovida ei osanud. Juhtunud on suur asi. Aga kuna hooaeg läheb edasi ja tööd tuleb ka edasi teha, siis mida edasi päevad liiguvad, seda enam keskendusin treeningutele.

Kas tseremoonial saadud lillekimbu jätsid alles kah?

Ma ei saanud lilli, vaid maskoti. Ning sertifikaadi, kus on kirjas «maailma kuues naine», raamin ära ja panen kodus suure tähelepanuga kohta.

Te ütlesite, et nüüd on uued mõtted ja sihid, aga üks kontrollküsimus: mitu korda 6. koht täna  hommikul mõtetest läbi on käinud?

Eks ikka. Kasvõi hommikuses trennis. Järeleandmisi ei saa teha, sest olen ju maailma kuues naine. Kui tahan kõrgemale tõusta, tuleb trenn ära teha.

Kui palju rohkem Teile poes või tänaval «Tere» on hakatud ütlema pärast MM-i? Laskesuusatajad on Eesti ühed tuntumad sportlased, sest olete talvel 13-l nädalavahetusel läbi teleülekande iga spordisõbra elutoas külas.

Õnneks või kahjuks pole ma väga palju julgenud avalikes ruumides ringi liikuda. Olen haiguspelglik. Sain peale jõule väga kehva tagasilöögi ja pärast seda avalikke ruume pigem väldin. Aga apteegis käies, kui mul oli mask ees, tunti hääle ja silmade järgi ära ning õnnitleti. See oli päris üllatav. Ning eks Otepää lasketiirus harjutades tuldi ligi ja taheti pilti teha. Aga seda on ennegi juhtunud.

Aga see on ikkagi tore ju?

Loomulikult on see tore. Eks ma mingil määral teengi sporti teistele eeskuju pakkumiseks. Mulle väga meeldib, kui inimesed tähele panevad ja äkki ka snitti võtavad. Sport on uhke asi.

Kui palju keerulisemaks või lihtsamaks teeb Eesti laskesuusatajate elu seesama eespool mainitud tõik, et olete 13-l talvisel nädalavahetusel Eesti inimeste elutoas?

Minu arvates on ERR andnud väga kõva panuse, et me tiivad saaksime. Üks asi on tulemuse tegemine, aga teine sinnani pürgimine, mille jaoks on vaja rahalisi vahendeid. Loomulikult kui me oleme pildis, siis on ka sponsoritel suurem huvi.

Ent kui tuleb pärast kolme möödalasuga saadud 47. kohta otse-eetris intervjuud anda?

No eks see on valus, aga tuleb alla neelata! Sponsori logo on dressil ja ta tahab, et televaataja seda näeks. Paratamatult tuleb end ka sellisel positsioonil eksponeerida.

See on vist osa profisportlaseks olemisest?

Just. Aga kui nüüd tulla tagasi kolme trahvi ja 47. koha juurde, siis kolme trahviga 47. on tegelikult päris hea!

Vaatasin, et kodulehe profiilil on sul seljas T-särk kirjaga «Vargamäel oli elu veel raskem». Kas see on moto, väike iroonia või hoopis midagi kolmandat?

Mu isa suguvõsa on Vargamäega seotud. Seega ühelt poolt on mul seal juured. Aga see ütlus on väikest viisi moto kah. Mida ma siin vingun? Söök on laual ja tuba soe. Kui on raske, siis neela alla ja mine edasi. Trenniraskus pole pooltki nii hull kui olukord, mis valitses Vargamäel.

Mis oli kõige raskem hetk teekonnal MM-i 6. kohani?

Ammusemad raskused hakkavad ajaga ununema. Lähiminevikust on eredamalt meeles tõusutrennid. Hakkad rullsuuskadega 13 kilomeetri pikkust tõusu üles nühkima, tõusunurk 11 protsenti. Kehvematel päevadel on see nii kohutav trenn, et põen seda eelneval öösel. Augustis rühkisin seda tõusu ja poole maa peal mõtlesin, et ei jõua üles välja. Lihtsalt töinasin seal, kui raske mul on. Sel hetkel mõtlen: mille nimel? Aga MMi 6. koha nimel tasus ära kannatada.

Kui tänavu augustis tuleb minna sama tõusu üles rühkima, siis kas nüüd on tänu Oberhofile hõlpsam?

Lähen tagasi paari päeva tagusesse aega. Mul on üks kindel jõuharjutus, mida kaua aega õppisin. Ripun kangi peal ja teen üle kangi tireli. Esimest korda tegin selle ära üle-eelmise aasta kevadel ja see on minu jaoks verstapost. Eelmise suve jooksul suutsin selle ära teha hästi harva, aga sügisest hakkas välja tulema ja tegingi seda kogu aeg. Aga Oberhofis polnud kahjuks kohta selle praktiseerimiseks.

Tulin tagasi Eestisse ja proovisin, aga ei teinud harjutust ära. Ja see oli minu jaoks tol hetkel maailma kõige suurem probleem! Ma olin nii närvis. Punnisin ja punnisin, aga ei teinud ära. Ma ei saanudki rahu ja harjutasin mitu päeva. Eile oli see õnnelik päev, kui harjutuse lõpuks taas edukalt ära tegin.

Seega väga oluline on sellised väikesed endale seatud eesmärgid ja võitlused igapäevaselt ära võita?

Jah, mul on mingid kinnisideed, mille nimel võin end surnuks treenida või pingutada. Kui need ära teen, olen rahul. Ja enne järgi ei saa jätta.

Te toimetate teist hooaega enda loodud treeninggrupi TT Tiim liikmena. Miks 2021 kevadel, kui selgus, et Indrek Tobreluts Eesti koondise peatreenerina ei jätka, Te sellise käigu t?

Indreku treeningplaan sobis mulle väga. Enne tema koondise peatreeneriks asumist oli trennitegemine mulle hullult vastumeelne tegevus. Ootasin alati talve, et saaks võistlema hakata. Indrek suutis trennid teha nii huvitavaks ja väljakutsuvaks, et seal oli tore. Tema juhendamisel arenesin metsikult ja eratiimi loomine oli loogiline samm, sest miks pidanuksin lõhkuma toimivat koostööd?

Kuidas Eesti laskesuusatamise tipus olukord täpselt väljas näeb? Sina, Susan Külm ja Robert Heldna kuulute TT Tiimi, kus treeneriks Indrek Tobreluts, aga ülejäänud sportlased harjutavad peatreeneri Fjodor Svoboda juhendamisel. Kuidas teil omavaheline läbisaamine on?

Alguses tekitas lahkulöömine pingeid, aga praeguseks on kõik paika loksunud ja on väga meeldiv olla.

Kas analoogseid mudeleid, kus koondise sees toimetavad väiksemad tiimid, on ka teistes riikides?

Jah, lõunanaabrid näiteks. Nii Andrejs Rastorgujevs kui ka Baiba Bendika tegutsevad oma tiimina. Slovakkias on samamoodi Fialkovad teistest eraldi. Eks neid ole veel.

Kolme aasta pärast ootavad ees järgmised taliolümpiamängud ja enne seda ka kahed maailmameistrivõistlused. Aga siis tulevad Otepääl esmalt 2026. aastal MK-etapp ja aasta hiljem MM. Mida need võistlused on Teie karjäärihorisonti vaadates muutnud?

Alguses sai mõtetes punkt pandud 2022. aasta olümpiaga. Sellega võinuks karjäär lõppeda ja läinuks muu eluga edasi. Hakanuks õppima. Aga elu teeb oma korrektuure. Järgmine mõte oli, et proovib [karjääri lõpetada] 2026, aga kuna selgus, et 2027 tuleb kodune MM, siis see on väga magus eesmärk, mille nimel töötada.

Lisaks olen aja jooksul kogenud tagasilööke, mille kaudu saanud aru, et tulemus ei ole tihti jäänud kinni arengu seiskumise, vaid nende tagasilöökide taha. Näen endal arenemisruumi ja kaks aastat kindlasti, sest olen nüüd tänu MM-i 6. kohale EOK B-kategooria toetusega sportlane ja muret pole. Kui areng toimub, siis loomulikult on 2027 Otepää MM minu siht.

Kas tippspordi tegemine muutub aja jooksul mõnusamaks kah, sest tarkust tuleb juurde?

Kas just mõnusamaks? Pigem just nürimaks, sest saan ju aru, et imesid ei juhtu, vaid on seaduspärasused. Noorena lootsin võib-olla, et asjad juhtuvad iseenesest või võib endale lollusi lubada. Nüüd saan aru, et nii ei ole. Kõik on muutunud töisemaks.

«Olümpiaraadio» on Kuku eetris igal pühapäeval kell 15 ja igal ajal järelkuulatav äpis Pleier. «Olümpiaraadio» keskendub Eesti tippspordile ja -sportlastele. Intervjuud Eesti juhtivate atleetidega, arutelud treenerite ja spordijuhtidega, lisaks olulised jutud Eesti ja maailma spordielust. Saatejuht on Ott Järvela.