«Kui karjääri alustasin, oli mu suurim soov välja jõuda Bundesligasse. Nüüd olen seal 12 hooaega vastu pidanud. Paar aastat läksid küll õlavigastuste nahka, aga 12 aastat Saksamaal on olnud väga huvitavad. Viimastel aastatel olen kogemuse pealt osanud õigel ajal end tagasi ka hoida. See on mu karjääri aidanud pikendada,» rääkis Patrail intervjuus Kuku raadio saatele «Olümpiaraadio».
Patrail siirdus kodusest Põlva Servitist välismaale 2008. aastal. Kevadises Balti liiga poolfinaalis alistati Riia ASK 36:32 ja päev varem 20. sünnipäeva tähistanud Patrail viskas 19 väravat, mis siiani ta isiklik tippmark. Finaalis alistati Valgevene esindaja HC Brest 32:30, Patraili arvele jäi 11 väravat. Kevadet 2008 ja seda võidujoovastust mäletatakse Põlvas siiani.
Järgnenud suvel Šveitsi kõrgliigaklubiga Schaffhauseni Kadetten liitudes oligi noor põlvakas profiililt pommitaja, ent praeguseks on temast saanud kaitsespetsialist ja mängujuht, kes viskamisega üle ei pinguta. Tõsi, pühapäevases Iisrael – Eesti EM-valikmängus (27:29) jäi tema arvele kuus väravat. Teise poolaja lõpus aitasid just Patraili kolm järjestikust väravat Eestil mängus püsida.
«Paar esimest hooaega Lemgos ja Hannoveris olin samuti ennekõike viskaja, kogusin hooajaga 120-130 väravat. Aga 2014. aasta õlavigastus muutis asju. Seejärel ma enam visketrenne kaasa teha ei saanud, vaid käisin jõusaalis õlga tugevdamas. Tänu sellele hakkasin rohkem platsi nägema. Kui kuskilt järgi anda, tuleb ju teisest kohast juurde panna.
Vigastuse järel hakkasin kaitsetööle rohkem rõhku panema ja praegu juba naudin kaitses mängimist! Iga vastasele tehtud viga (käsipallis tähendab tavaviga, mille eest vastane saab 9 meetri viske, head ja tulemuslikku kaitsetööd, kaitsvat võistkonda selle eest ei sanktsioneerita – toim) tekitab samasuguse emotsiooni, mida varem kogesin väravate ja heade resultatiivsete söötudega,» selgitab Patrail.