Trööstitu mudaväli või põlvini lumi? Vahet pole, ütlevad vasaraheitjad, peaasi, et kusagilgi heita saaks

Kui Eesti vasaraheite eksrekordinaine Anna Maria Orel kolmapäeval pärast TTÜ staadionil tehtud heitetrenni päevinäinud soojaku põrandale maha istub ja jalanõusid mudast puhastama hakkab, ei liigu tema näos pealtnäha ükski lihas. «Nagu ma ennist ütlesin, siis mudaga on isegi okei,» kostab ta nii muuseas.

Kuigi pealetrügiva kevade ja aina kõrgemalt käiva päikesega muutub Nõmme mändidealune kohati parajaks porimülkaks, on see heitjate jaoks ikkagi väikestviisi pidupäev. Sest talv on läbi saanud. «Muda pole küll meeldiv, kuid tuleb ikkagi maha. Vähemalt on nüüd soe ja käed ei külmu,» sõnab talv läbi TTÜ staadionil heitetrenne teinud Orel.

Ta täpsustab: «Ühe korra ei tulnud see aasta heitma, kui väljas oli –20. Siis tundus liiga mõttetu üritamine. Miinus 15ga olime aga väljas.»

Vasaraheitja Anna Maria Orel mudasel TTÜ staadionil ajakirjanikuga vestlemas. Asja plusskülg: vähemalt on praegu soe! Foto: Eero Vabamägi

Mingist ülikvalitatiivsest treeningust selliste miinuskraadide juures mõistagi rääkida ei saa, kuid kordused vajavad siiski tegemist ja keha toonuses hoidmist. Noorteklassis oli alternatiiviks ka sisehallis kummivasara vastu seina loopimine, kuid täiskasvanute seas see enam kõne alla ei tule. Pealegi on pealinna suurim sisehall Tallinna spordihall praegu remondis.

«Mul pole muud võimalust. Kui Eestis olen, siis pean siin käima. Vahet pole, mis ilmaga,» jätkab 26-aastane Orel, kelle päev südatalvel näeb üldjuhul välja järgmine.

Ta teeb siseruumides end soojaks, sõidab istmesoojendusega autoga staadionile, haarab lumelabida, käpikud, ringi lumest/jääst puhastamiseks vajaliku soola ja neli vasarat pihku ning hakkabki loopima. Esmalt lund, seejärel vasaraid. «Õnneks on mul Genro ka abis,» osutab ta juhendaja Genro Paasile.

Taamal paistab kummikutes Genro Paas, kes poriseid vasaraid väljakul kokku korjab. Foto: Eero Vabamägi

Kui uurida, mis on talvistes tingimustes kõige tülikam, kostab treener muigelsui: kui vasar lume alla mattub. «Vahel kaovadki niimoodi ära, et alles kevadel sulavad välja. Seome küll nende külge linte, mis sabana august välja turritavad, ent täiesti lollikindel see pole,» sõnab Paas.

Orel torkab vahele: «Mul on Instagramis ka pilt, kus talvel oligi lumi põlvini. See polnud enam trenn.»

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by Anna Maria Orel (@annamaria_orel)

Vasaraheitjate seisukohast on hõlpsaim – lume ja külmavaba talve üldse kõrvale jättes –, kui valge vaiba paksus jääb 5–10 cm vahele ning temperatuur püsib mõne kraadiga miinuses. Siis ei külmu käed-jalad (nii kiiresti) ära ja vasarate otsimisele kulub kõige vähem aega. Rääkimata nende kaotsiminekust...

Praegu, mil lund enam pole, pole ka ohtu, et vasarad staadioni ära kaoksid. Foto: Eero Vabamägi

Kuigi võiks eeldada teisiti, on talvised heitetrennid Orelil sama pikad kui suvised. «Riidekihte tuleb lihtsalt rohkem panna, et vastu peaks. Praegu olen kolme kihiga, talvel, kui oli ülikülm, siis viiega. Pluss vest.

Siis ei kannatanud ülakeha mõistagi üldse liigutada, kuid sai vähemalt heita. Nii kaua heitsidki, kuni reied jäässe läksid. Kui jalgu ka enam liigutada ei saa, siis muutub üritus mõttetuks ja tuleb ära minna,» sõnab neljakordne Eesti meister.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by Anna Maria Orel (@annamaria_orel)

Sõrmi-käsi annab talvel käpikute sees siiski mingil määral soojendada, kuid ega seegi päris normaalne pole, sest vajutab tehnikale oma pitseri. «Treener võib ju karjuda, et oled heite ajal liiga pinges, lase lõdvaks, aga kuidas ma seda teen, kui mul on lihtsalt nii külm,» kostab neljakilose vasara parimal juhul 69.85 peale saatnud Orel nõutult.

Koostöö tippudega sai saatuslikuks

Aasta oli siis 2016, kui Anna Maria Orel 68 meetri ja 71 sentimeetri pikkuse vasarakaarega heas mõttes Eesti kergejõustikumaastikku vapustas. Pärast seda on aga kuus aastat toimunud mõningas mõttes paigaltammumist.

Kuigi tippmark on vahepeal nihkunud 69.85 peale, mis tähistas veidi üle aasta ka Eesti rekordit, pole Orel viimasel kolmel aastal küündinud isegi 68 meetri jooneni. Rääkimata siis Kati Ojaloolt Maarjamaa tippmargi (71.50) tagasi enda nimele napsamisest.

Kui küsida, miks nii on läinud, Orel ohkab. Sest tahetud sai ju ainult parimat... just sel põhjusel sai 2019. aastal alustatud koostööd Poola tippude, olümpiavõitja Wojciech Nowicki ja MM-hõbeda Joanna Fiodorowiga, ning treeneriks võetud Malwina Wojtulewicz.

«Mul oli alati ambitsioon näha, kuidas tipud treenivad. Paraku nende koolkond aga minule ei sobinud ja mu tehnika lõhuti ära. Ma usaldasin neid, sest nad on ikkagi olümpiavõitjaid, kuid tegelikult poleks pidanud mu baastehnikat lõhkuma. Kui lõpuks sellest ise aru sain, oli juba hilja: muster oli sisse jäänud,» alustab neljakordne Eesti meister tagasivaatega.

Vasaraheitja Anna Maria Orel. Foto: Eero Vabamägi

Kõnealune koostöö lõppes mullu suvel, pärast mida on Orel august välja ronimist jätkanud Ungari-Horvaatia juurtega Roland Varga ja Genro Paasi abiga. «Vaikselt tegutseme, kuid praegu saan küll öelda, et üle kolme aasta olen tehnilise ettevalmistuse hästi teinud,» jätkab ta.

Kuna vasarahooaeg veel alanud pole, on raske ennustada, millis(t)eks tulemus(t)eks see enesetunne päriselt teiseneb. «Kui tuleb välja, siis on hästi, kui ei tule, siis ei tule. Praegu teen niikuinii kõike juba enda jaoks,» sõnab Orel, kellel ühtegi sponsorit pole.

Väikest usku temasse süstib teadmine, et mullu oli ta oma «masendava hooaja pealt» ikkagi EMile võrdlemisi lähedal. «Kui teen sarnase hooaja nagu 2018. aastal ehk heidan stabiilsel 68 meetrit, olen MMil ikkagi peal,» kiikab ta suvise tiitlivõistluse poole.

«Kuid ma ei survesta ennast sellega, sest mul on selja taga ikkagi tehniliselt kolm väga halba aastat, mille tulemusena kadus ka eneseusk. Kui oled noor inimene, vigastusi pole, aga tulemusi ei tule – see on väga nüristav. Tänavu olengi võtnud otsuse, et kui vasar hakkab lendama, siis vaatame, mis saab. Kui jõuan vanale tasemele tagasi, siis arvan, et MMile saamine pole probleem. Aga enne peab sinna tasemele jõudma,» jätkab Orel.

Aga kui vasar ei hakka lendama? «Kui seis on aga selline, siis elu eest ma võistlema ei hakka. Jälle üks suvi lihtsalt 65 meetrit heita... seda pole vaja. Aga ma ei usu, et seis päris selline on,» sõnab spordi kõrvalt turundusrindel tegutsev Orel lõpetuseks.

Lumerohke talve ja esimeste plusskraadidega ilmneva mudahooaja vahele jääb veel ka sulast tingitud liuväljaperiood. «See pole ka mõistagi mu lemmik, sest vasar põrkab eest ära, kuid erinevalt lumest saab siis vähemalt kõndida,» jätkab Orel.

Teisipäeval, 14. märtsil meenutas TTÜ staadion rohkem liuvälja. Foto: Erakogu

Kuigi kõik eespool kirjeldatu kõlab trööstitult, on see meie vasaraheite reaalsus. Pealinna kontekstis sealjuures lausa ainus reaalsus, sest tegelikult peaks praegu Nõmme mändide vahel laiuma juba jalgpallihall.

Nimelt kuulub sealne maa eelmisest aprillist JK Tallinna Kalevile, kes üheskoos TalTechiga rajab sinna pealinna kolmanda pneumohalli. See saaks koduks klubi jalgpalliakadeemiale, mis ühtlasi hakkab tegutsema Mustamäe uue riigigümnaasiumi juures.

Esialgu oleks pidanud TTÜ staadionil kopp maasse löödama mullu augustis, kuid kohalike elanike vastuseisu tõttu on ehitusloa saamine veninud. See, et vasaraheitjad praegu Nõmmel veel üldse treeninguid läbi saavad viia, on puhas boonus, mis võimalik tänu Kalevi klubi vastutulelikkusele.

Ent kui kuuendat korda sisse antud ehitusloa taotlus viimaks rohelise tule saab, liigutakse vutihalli projektiga kibekiirelt edasi. «Loa võime saada täna, nädala või kuu aja pärast, eks ole näha. Kui see aga tuleb, siis teavitame vasaraheitjaid paar nädalat ette,» ütleb Kalevi spordidirektor Joel Lindpere ning prognoosib, et teatud ehitusprotsessid võiksid alata aprilli lõpus.

Mis saab vasaraheitjatest aga pärast seda? Orel ja Paas kehitavad üheskoos õlgu. «Tallinnas on see hetkel ainus koht, kus treenida,» kostab juhendaja nõutult.

Vasaraheitja Anna Maria Orel koos treener Genro Paasiga. Foto: Eero Vabamägi

Lahendusi pole, rääkimata headest

Kui esitada sama küsimus kergejõustikuliidu tehnilise komisjoni esimehele Peeter Randarule, ohkab ta esimese hooga südamest, misjärel lausub: «Alternatiivid... Tallinnas neid tõesti sisuliselt pole.»

Eesti meistrivõistlustel ja heitjate seeriavõistlustel tegutseb vasararahvas näiteks Kadrioru staadioni ülemisel väljakul, kuid igapäevane treening pole Randaru sõnul seal mõeldav. «Sama väljakut kasutavad ka jalgpallurid.»

Järgmise võistluskõlbuliku vasaraareeni leidmiseks tuleb otsingupiirkonda juba laiendada, misjärel jääb radarile Randvere staadion Viimsis. Selle kohta lausub aga Paas: «Meie võime veel häda pärast seal autoga käia, kuid kuidas noored sinna saavad? Treeningu küsimus ongi ennekõike järele kasvavat põlve puudutav. Pealegi, praegu käivad Randveres ainult mõned üksikud, kuid kui sinna kogu noortemass peale saata, võivad nemadki käimise ära keelata.»

Peeter Randaru. Foto: Marko Mumm / EKJL

Orel nõustub juhendajaga: «Kui mina keskkoolis käisin ja kesklinnas elasin, sõitsin ainuüksi Nõmmele bussiga juba 40 minutit. Randveresse lähed sellest veelgi kauem. See pole variant, eriti kui pimedaks läheb. Pealegi, isegi ei tahaks praegu Randveres käia, sest bensiin on nii kallis.»

Kel rahakott puuga seljas, juhiluba taskus ning sõita meeldib, saab põhjapool heita veel Kuusalus, Kernus ja Kohilas – ent sedagi ainult teatud kellaaegadel, mil jalgpallurid väljakut ei hõiva.

«Vasaraheite häda seisnebki selles, et treeningute ajal on staadion ohutuse tagamiseks vähemalt kolmveerandi ulatuses kinni. Kui mitte täies ulatuses. Selles mõttes paha ja tülikas ala,» nendib Randaru, kelle sõnul saab päris piiranguvabalt tegutseda vaid Rakvere tagavaraväljakul ja Pärnus Niidupargi staadionil. «Aga see tähendab Tallinnast ikkagi 100+ km sõitu.»

Ilmestav video, miks tuleb ohutus tagada ka treeningute ajal:

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by Anna Maria Orel (@annamaria_orel)

Temagi jõuab jutuga samasse valupunkti, kuhu Orel ja Paas: tipud veel leiavad koha, kus treenida, kuid noored on need, keda TTÜ staadioni sulgemisega kaasnev hoop kõige valusamalt tabab. «Kusagil tuleb sul ikkagi paar-kolm korda nädalas vasarat pilduda. Jah, TTÜ väljak on künklik ja trööstitu, ent sobis vasarale ideaalselt. Pealegi on koeri jalutavad tädikesed aastate jooksul juba ammu aru saanud, kus tohib treeningute ajal käia ja kus mitte,» sõnab Randaru.

Lootus üheskoos TalTechiga

Kergejõustikuliit on tegelikult 2020. aasta suvest, mil viimane kolmeaastane TTÜ staadioni kasutusleping lõppes, üritanud koostöös ülikooli ja Tallinna linnaga saada sõrmi taha n-ö teisele TalTechi platsile, mis jääb teisele poole spordihoonet.

Erich Teigamägi Foto: Tairo Lutter

Praegu asub seal killustikuplats, kuid TalTech soovib sinnagi rajada täismõõtmetes staadioni. Sealsele peaareenile siiski ei trügita – see poleks rahaliselt võimalik ning ilmselgelt oleks oma ajaaknaid taas noolimas sadade noortega jalgpalliklubid – kuid selle kõrvale loodetakse ülikooliga koostöös rajada ühe-kahe sektoriga heiteväljak.

«Treeningute ja lihtsamate võistluste jaoks on vaja ikkagi sellist platsi, mille pinnase auklik olemus ei ole sobilik muudeks jooksuharjutusteks. Seda siis mis iganes spordiala puhul,» tõdeb kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi, kuid ei söanda asjaga seoses ühtegi daatumit ega vekslit välja käia. «Oleme TalTechiga aktiivses suhtluses, kuid kahjuks ei liigu sellised asjad nii kiiresti kui osapoolte ootused-lootused.»

TalTech: meil on jätkuvalt koostöösoov

Hendrik Voll, TalTechi õppeprorektor

«Vastab tõele, et TalTechil on J. Sütiste tee krundiga suured plaanid. Meie ideaalsoov oleks, et sinna kerkiks staadion, kuhu mahuksid ära nii jalgpall kui ka kergejõustik. Räägimegi 4–6 jooksurajast, 2000–3000 istekohaga tribüünist ja kunstmuruväljakust. Miks kunstmuru? Sest meie ambitsioon oleks koostöös JK Tallinna Kaleviga ka jalgpalli meistriliigas mängida. Samuti võiks staadionil olla võimalik korraldada kergejõustikuvõistlusi.

Hendrik Voll Foto: TalTech

Koostöös kergejõustikuliiduga oleme mõõtnud, et sellise staadioni kõrvale mahuks krundile ka heitjate väljak ning meil oleks hea tahe seda sinna teha. Täpselt nagu oleme heast tahtest lasknud (vasara)heitjatel pärast Audentese heiteareeni asendamist tenniseväljakutega 15 aastat praegusel TTÜ staadionil tegutseda.

Samas on Sütiste krundiga olukord samasugune nagu praeguse staadioniga, mis sai nüüd 15 aastaks Kalevile antud: meil pole valmisolekut sellesse rahaliselt panustada. TalTech panustab niigi iga aasta üle miljoni euro sporti.

Meil on olemas aga krunt, hea tahe ja ambitsioon koostööd teha, seda nii jalgpalliliidu, kergejõustikuliidu kui ka linnaga, kes soovib samuti linnarahvale avatud spordikompleksi. Meie näeksime seal meelsasti heiteväljakut ja aitame omalt poolt ka asjadele kaasa, kuid üldiselt on pall rahastajate väravas.»

Kergejõustikuliit on teemaga seoses aastate jooksul korduvalt vasararahva pahameele ohvriks langenud – ei suudetud ju isegi TTÜ staadionit korda teha! Ühest küljest mõistetav, kuid teisalt – eraomandisse investeerimine, isegi kui raha jaguks, poleks olnud pikaajalise koostööleppeta mõeldav. Pealegi reaalsuses raha pole.

«Meie saame raha riigilt, aga seda sihtotstarbeliselt: võistluste korraldamiseks ja sportlaste võistlustele saatmiseks. Meil pole võimalik isegi staadionile aia ümber panemiseks raha suunata,» selgitab eluaeg kergejõustiku sees marineerinud Randaru.

Nõnda ongi ainus võimalus ehitada väljak koostöös kellegagi: kooli, spordiühingu, linnaga. «Kergejõustikuliit on valmis nõu, teadmiste, näpunäidete ja kontaktidega aitama, kui kusagil ehitamiseks peaks minema, kuid rahalist abi me osutada ei saa. Siis jääks lihtsalt kõik muu tegemata, isegi Eesti meistrivõistlused pidamata,» jätkab Randaru tumedal toonil.

Ja lõpetaks sootuks mustalt: «Lihtsalt kurb on see, et kui säärast väljakut meil enam pole, võib vasaraheide sootuks ära kaduda. Aga tähele ei paneks seda keegi, sest kergejõustik kui selline jääks ikka alles.»

EOK: meie ei saa vasaraheite pärast jalgpalli kusagilt minema ajada

Mis ühendab veepalli, trekisõitu ja floretti? Need kõik on alad, kus Eestil on ette näidata olümpiamedal, lausa kuldne, kuid mis praeguseks unustuse hõlma vajunud. Vasaraheite entusiastid kardavadki väikestviisi, et nende armastatud ala ootab ees sama saatus.

Martti Raju. Foto: Eero Vabamägi

Eesti olümpiakomitee (EOK) spordidirektor Martti Raju asja päris nii tumedates toonides ei näe, et vasaraheite kohe siinse spordi punasesse raamatusse peaks kandma. «Mina ei võtaks asja nii, et vasaraheide on väljasuremisohus. Need alad, kus meil on olemas treenerid, juured, know-how ja traditsioonid, elavad kindlasti mingil viisil edasi,» alustab ta.

«Alasid, mis tõusevad ja langevad, on kogu aeg ja tõtt-öelda olekski ebaloogiline, kui meil oleks alad, mis on kogu aeg pildil. Kõik käibki lainetena, võtame siinkohal kas või kiiruisutamise või kahevõistluse.

Spordialade juures on olulised neli asja. Esiteks, alal peavad olema sügavad juured: seda harrastatakse ja kogu teadmine peab olema tagaajus olemas. Teiseks, treenerid, kes on suutelised sportlasi arendama. Kolmandaks, infrastruktuur, ja neljandaks, sisemine konkurents.

Kui üks neist neljast on puudu, ent meil tekib siiski sportlane, kes kaela kannab, siis tema tee ongi täpselt selline nagu Marten Liivil või Kristjan Ilvesel – Eestist välja,» jätkab Raju.

See ei tähenda, et nad EOKs hea meelega pealt vaataks, mis vasaraheitega praegu toimub, kuid vaatamata siinse spordi katuseorganisatsiooni tiitlist puudub neil võimalus kusagil rusikas lauale virutada ja öelda, et nüüd tuleks nui neljaks just vasaraheidet eelisarendada.

«Meil pole seda väljakut kusagilt võtta ja öelda, et vot nüüd ajame siit jalgpalli minema. Seda kõike reguleerib ikkagi turg. Meie kinnisvara ei halda ja rajatistega ei tegele,» sõnab Raju ning meenutab tumedate toonide lahjendamiseks seejärel kunagi kettaheite ümber käinud samalaadset arutelu.

«Istusimegi samamoodi tippspordi nõukogus ja arutasime kettaheite probleeme Tallinnas. Samalaadne juhtum: treenida ei saanud ega saanud, kuni ühtäkki tekkis inimene, kes heitis kaugele, ja seejärel ikkagi sai küll.

Kui tekib vastav nägu-nimi-persoon, siis küll see koht ka vasaraheites leitakse. Kõik on kokkulepete küsimus. Jah, asi võiks olla parem, kuid öelda, et ala hääbub ja seda pole võimalik enam arendada... võib-olla on see tõsi, kuid me ei ela siiski USAs, kus vahemaad on tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid. Kohti heitmiseks on Eestis siiski olemas.»