«Võib-olla seekord on veel keeruline sinna kullaheitlusesse sekkuda,» arvas Lillemets järgmisel aastal Pariisis toimuvate olümpiamängude kohta, kuid ta ei välistanud, et võib tulla medalikohale. «Poolteist aastat on aega trenni teha ja vaatame, mis saab. Aga ma arvaks, et viie aasta pärast on see, kus mina olen see kulla nõudleja,» sõnas sportlane.
Küsimusele, miks otsustas Lillemets jääda Eestisse ja mitte siirduda USA-sse, nagu mitmed teised Eesti mitmevõistlejad, vastas ta, et ka teda on kutsutud USA-sse, kuid mitte võib-olla kõige parematesse ülikoolidesse. «Ma leidsin, et minu jaoks on õige käik minna Tallinna Tehnikaülikooli, see plaan oli juba väiksest peale tekkinud ja ma olen selle otsusega väga rahul,» rääkis ta.
Oma tugevuseks peab Lillemets ühtlast sooritust, kuid ka temal on alasid, mis on teistest nõrgemad. «Mõni hüppab kaugust hästi ja kõrgust lahjalt, minul on vastupidi, et kõrgus on päris okei ja kauguses ei saa asjale pihta. Tegelikult jalga on, kiirust on, et võiks ju ka hüpata kaugele, ei näe takistusi,» rääkis ta.
Teine murekoht on Lillemetsa sõnul teivashüpe, täpsemalt hoojooks. «Mina olen see, kes teeb kaks sammu ära, teivas langeb ja siis ma hakkan hoidma, ma hoian seda teivast jooksu ajal. See pärsib hoogu, kõik asendid lähevad valeks,» nentis kümnevõistleja. «Alustades heast jooksust on võimalik seda ülemist osa hakata ehitama. Praegu oleme selle esimese osa juures veel.»