JAANUS KRIISK ⟩ Lahti rääkimata osa Mehis Viru treeneritööst

Jaanus Kriisk, ettevõtja ja 35-aastase kogemusega kergejõustikutreener. Foto: Sille Annuk

Eelmisel kuul lahvatanud kergejõutikutreeneri Mehis Viru skandaalis on veel lahti rääkimata jäänud kohti. Et olen sama maailmaga tuttav 35 aastat, saan ses teemas kaasa rääkida.

Esmalt spordialaspetsiifiliselt – millises maailmas Mehis Viru ja ka mina töötame ehk milliste võimete arendamise grupis meie alade sportlased töötavad? Selleks on kiirusjõud, mis tagab vajaliku plahvatuslikkuse. Meie sportlased peavad oma soorituse tegemiseks rakendama väga lühikese ajahetke, tuhandiksekundite jooksul ülisuurt võimsust, kiirusjõudu. Selleks on vaja kindlaid sportlikke näitajaid, eriti jõunäitajaid.

Kiirusjõu alarühmas töötavad sportlased liigutavad raskusi, mis ületavad nende kehakaalu kahe– kuni kolmekordselt. Muidu sa lihtsalt ei saa ennast liikuma, saavutamaks kõrgest klassist tulemust ja võita medalit. Seejuures tuleb ka treeningul rakendada maksimaalselt tööle kõik lihaskiud.

Nüüd jõuame selle treeneripoolse kontrollini sportlase elu üle, mida heidetakse ette Mehis Virule. Kontrolli läheb vaja selleks, et sportlane ei saaks traumat, sest selles alarühmas töötaval treeneril on abiks ainult tema treenerisilm ja –kogemus, sportlase enesetunne ning ka massööri tundlik käsi. Ei mingit testimisvõimalust, nagu on seda vastupidavusaladel.

Kui treener töötab koos sportlasega maksimumkoormustel, et võita suur ja kuldne medal, võib igasugune režiimist kõrvale kaldumine viia väga tõsiste tagajärgedeni. Enamik vigastusi ja traumasid tulebki just režiimi tasakaalu rikkumise tõttu.

Olen selle teemaga tegelnud Tartu Ülikooli kinesioloogia ja biomehaanika laboris, kus 1992. aastal kaitsesin magistrikraadi. 2009. aastal doktorantuuri astudes tegelesin sama probleemiga. Minu doktoritöö teemaks oli: «Kiirusjõu iseloomuga kergejõustikutreeningu mõju motoorse võimekuse näitajatele.»

Mehis Viru. Foto: Mihkel Maripuu

Jah, labori tingimustes ühe treeningu põhiselt saame vastuseid, aga seda laboris, kus katseteks on vaja saada Tartu Ülikooli eetikakomitee luba, sest lihaskontraktsiooni esilekutsumiseks lõdvestunud olekus enne ja pärast treeningut on vaja kasutada väikesi elektrilaenguid. Igapäevaselt staadionil tehtavas töös meil niisugust aparatuuri ei ole. Siit ka kontrollimise vajadus – mida kõrgemal tasemel sportlane, seda täpsem ja veel täpsem peab olema.

Mis puutub kõrgushüppaja kehakaalu, siis see on ülitähtis, eriti naissportlastel. Igasugune rämpstoidu söömine on keelatud. Aastaringselt võib kehakaal kõikuda kilogrammi–poolteise võrra, muidu kaob tunnetus ja võimsuse vahekord kehakaaluga ning kindlasti ei tõuse latt tiitlivõistlustel kunagi kuldmedaliväärilisele kõrgusele.

«Sellist sporti pole siis küll vaja», on lause, mida olen kuulnud, kui olen püüdnud meie maailma lahti seletada. Jah, piiride nihutamine nii iseenda võimete väljaselgitamiseks kui ka inimkonna jaoks üldse on alati seotud riskidega. Absoluutsesse tippu soovivad jõuda paljud, kuid see õnnestub vähestel.

Leidub palju spordi– ja ka elualasid, kus päris sageli loeme lausa surmadest, suurtest vigastustest rääkimata. Kas keelame siis need kõik ära? Auto– ja motospordi, kahevõitlusalad, sportvõimlemise, alpinismi, rääkimata ekstreemspordialadest.

Näiteks alpinism, mis paljuski on tipuvallutamise võrdkuju. Kaks tuntumat maailma kõrgeima tipu vallutajat on Sir Edmund Hillary (esimene maailmas) ja Alar Sikk (esimene Eestis). Lisame ühe hukkunud alpinisti keha, mis lamas 8500 meetri kõrgusel aastatel 1996–2014, ja seda nimetati alpinistide keeles Green Boots’iks. Maailma kõrgeima tipu Mount Everesti vallutamisel on hukkunud 310 inimest. Aga inimesed ikka ja jälle pürgivad sinna.

Nii on ka spordis. Lähed lastevõistlusele ja küsid: kuhu tahad jõuda? Ning saad ikka ja jälle vastuseks: olümpiamängudele ja olümpiamedalini! Kohale jõuavad väga vähesed ja medali võidavad veel vähesemad. Kas keelame ära?

Millest algab liigne kontroll ja mõjutus ning lõpeb treeneri vastutus?