Olümpiaraadio ⟩ Risto Lillemets: kullamees kõlaks uhkemalt, aga pronksimees sobib ka väga hästi!

Risto Lillemets. Foto: FOTO: TAIRO LUTTER

Kuku raadio saates «Olümpiaraadio» oli külas märtsi alguses Istanbulis peetud sisekergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel seitsmevõistluses üllatuslikult pronksmedali võitnud Risto Lillemets, kes rääkis nii medalivõiduni jõudmisest, edasistest sihtidest kui ka Eesti mitmevõistluse teravast sisekonkurentsist.

«Kullamees kõlaks uhkemalt, aga pronksimees sobib ka väga hästi,» lausub Lillemets. «Kui EM-ile tagasi mõtlen, siis teeb endiselt tuju väga heaks, aga loorberitele puhkama jäämist pole kindlasti. Töö käib ja päris korralik andmine on olnud!»

Risto, Istanbuli võistluse eel räägiti Eestis, et mitmevõistlusest medalit oodatakse küll, ent nimedeks, kelle taha seda metalli pandi, olid Maicel Uibo ja Hans-Christian Hausenberg. Kuskil võib-olla mainiti mokaotsast, et edetabelikohaga sai see Lillemets ka peale. Mis tundeid see jutt EM-i eel tekitas?

Täiesti õige jutt. Eesti meistrivõistlustel tegin 5900 punkti algusesse, mis ei olnud väga lootustandev. Uibo tegi 6100, mis väga korralik, ning Hausenbergi üksikalade tulemused olid samuti väga korralikud. Jutt oli seega loogiline, sest teiste medalivõidupotentsiaal oli minu omast palju suurem. Kui nad oleksid terved olnud, napsanuks nad medali minu eest ära. Natuke mul vedas, sest EM-il oli päris palju ärakukkumisi. Ja oli minu kord korralikult lõpuni teha ja medal ära võtta.

Kui detailselt sul Istanbuli võistlus meeles on?

Võiksin päris pikalt sellest rääkida, et mis mu tunded olid ja mis peast läbi käis. Ainult 1000 meetri jooksu väga ei mäleta. Esimesed ringid olid aeglased, siis kadus pilt ära ja viimasel ringil, mäletan, jahtisin Sander Skotheimi. See ala on veidi hägusem, aga ülejäänud on päris detailselt meeles.

Kauguses said kirja tagasihoidliku 6.91, mida treener Erki Nool nimetas katastroofiks. Diplomaatiliselt korrektne on öelda «viis ala veel ees» ja «kõik on veel võimalik», aga mis su enda peas toimus, kui kaks esimest ala hästi ei läinud?

Suurem punktirong oli läinud ja see võttis tuju üpriski ära. Jälle sellesse ämbrisse astutud. Eesti meistrivõistlustel algas mu võistlus ju samamoodi. Päris raske olukord oli, aga meid viidi õnneks kohe kuulitõukesse edasi ja esimene proovikatse kukkus 15 meetri joone peale. Mõtlesin: ohoh, pole paha! Tuju läks paremaks. Võistluskatsed olid veidi kehvemad ja tulemus jäi natuke lahjemaks (14.59 – toim), aga see näitas, et kõik on veel võimalik.

Simon Ehammer oli selleks hetkeks juba nulli saanud. Ikka juhtub, et mõni kukub veel eest ära ja mõne mehe jaoks kahjuks nii ka läks. Ma teadsin, et olen heas vormis ja kõik on hästi. Kaugushüppes oli tegelikult ka hästi. Lihtsalt polnud enesetunnet, et läheks ja paneks seitse ja pool meetrit. Enesetunne oligi katastroofiline. Aga sealt edasi läks asi päris korralikuks.

Enne kõrgushüpet oli pikk paus, mille ajal sain taastuda. Teadsin, et olen kõrgushüppes hea ja kerge ning et jalg viskab. Läksin ja panin! (Lillemets kordas kõrgushüppes 2.07-ga isiklikku rekordit – toim)

Parim ravim pettumuse vastu on seega võistluse kiire jätkumine? Sa ütlesid, et teid viidi kaugushüppest kiiresti kuulitõukesse edasi ja see sobis väga hästi.

Just. Ei jõudnud kokku keeratud jama üle mõelda, vaid pidin uuele alale keskenduma.

Ütlesid ühes võistlusjärgses intervjuus, et «pärast teivashüpet hakkasid peas tiirutama medalimõtted». Kuidas need tunnid teivashüppe ja 1000 meetri jooksu vahel su enda peas välja nägid? Sa ju teadsid, et medal on võimalik või isegi loogiline, aga spordis on teatavasti kõige keerulisem samm see viimane enne ihaldatud saavutust.

Kui puhkasin ja voodis pikutasin, siis riputasin endale päris mitu korda medalit kaela ja kujutasin end poodiumil ette. Seis oli minu jaoks nii soodne. Manuel Eitel oli 22 punktiga ees, aga minust 1000 meetri jooksus 10 sekundit kehvem. See on suur vahe. Ta tegi küll väga hea jooksu ja parandas nelja sekundiga isiklikku rekordit, aga jäi ikkagi kaugele. Jorge Urena, kes minust 40 punktiga maha jäi, oli aga sama masti jooksja.

Oht oli väike, seis oli soodne. Seetõttu julgesingi nii palju mõelda. Tundus vormistamise küsimus, aga see pärssiski 1000 meetri jooksu algust, kui jälgisin neid mehi liiga palju. Ei tahtnud vigu teha. Kui ette trügima minna, võib ju juhtuda, et keegi astub kannale või astun ise valesti. Seda riski ma ei tahtnud võtta, jäin passima. 6100 oleks võinud lõpuks ära teha, kui oleks kohe alguses Skotheimile kannule võtnud.

Punktisumma on ju ikka iluviga, kui medal kaelas?

Pigem küll. Mõtetes oli ikka medal, punktisumma oli seekord teisejärguline.

Kus sa medalit hoiad?

Kodus kapi peal.

Paneb kodus ka silma särama?

No ikka võtab näo naerule!

Ütlesid Istanbulis: «see on kõige olulisem medal, mis ma olen kunagi saanud ja ilmselt kunagi saan ka». Mida sellega täpsemalt silmas pidasid? Sa oled 25 ja võid edaspidi võita ka tähtsamaid autasusid kui sisekergejõustiku EMi pronks?

Ma ei taha öelda, et olen endas kahelnud, aga ikkagi on kuklas küsimus: kas ma olen selleks võimeline ja kas unistused – olümpiavõit, MM-tiitel, Eesti rekord, 9000 punkti – on reaalsed? Kõik need mõtted on väga ilusad, aga ma ei teadnud, kas minus on olemas see, et neid saavutada. Võidetud medal esiteks motiveerib, sest nüüd paneme siit edasi nii nagu torust tuleb!

Teiseks on aga tiitlivõistluste medal üks samm unistuse suunas, suur kinnitus ja tänu praeguseks tehtud töö eest. See teebki Istanbulis võidetud medali mu jaoks nii oluliseks. Ta ei tulnud küll nii, nagu oleksin lootnud ehk meeletute eneseületustega kogutud korraliku punktisummaga, vaid tagasihoidlikuma resultaadiga, aga medal on ikkagi medal.

Ilma selle maamärgita oleks võib-olla keerulisem mõne aasta pärast jätkamiseks motivatsiooni leida, aga nüüd kui tõestus, et sa suudad, on käes, siis on hõlpsam järgmised viis-kuus aastat tippspordile pühendada?

Motivatsiooniga probleemi pole. Olen juba nii kaugele tulnud, et praegu alla anda oleks natuke naljakas. Annan ikka endast lõpuni välja maksimumi. Aga medal aitab ehitada mainet ja leida sponsoreid. Ning endal on olemas teadmine: üks medal on võidetud, seega miks mitte neid veel võita?

Mitme-võistlejaks olemine on Eestis ühelt poolt justkui rahvusliku järjepidevuse ülalhoidmise küsimus, aga teisalt ka korralik taak, sest sisemine konkurents on väga tõsine. Kas sul on üldse olnud kunagi peas mõte mõnele muule kergejõustikualale keskenduda või algusest peale mitmevõistlus?

Teadsin ikka algusest peale, et üksikalameest minust ei saa. Mujal mul lootust läbi lüüa polnud. Võib-olla odaviskes, sest käsi oli väiksena päris hea. Loopisin palju kive. Odavise meeldis kõige rohkem ja tuli teistest aladest natuke paremini välja kah. Kümnevõistlus on täpselt see, mis mulle sobib. Kõik alad on stabiilselt head, ei ühtegi silmapaistvat ja ei ühtegi täielikku ärakukkumist, kuigi kaugushüpe vahel on nagu on.

Kümnevõistlus võitis mu südame 12 aastat tagasi, kui oli "TV 10 Olümpiastarti" etapp Jõgeval, kui sain 8. koha, mis oli selles võistlussarjas ka minu parim koht. Ei ole nagu väga lootustandev, ülejäänud kohad olid mul kõik teises kümnes. Aga ma ei andnud alla, sest teadsin, et kümnevõistlust mulle meeldib teha. Ja nii on siiani – kui võistlus välja tuleb, siis seda tunnet kuskilt mujalt ei saa! See on fantastiline!

Sisemine konkurents on Eestis väga tihe. Mida sa pead tegema, et Budapesti MM-ile jõuda?

Trenni. Tuleb terve olla, trenni teha ja siis tulemus teha. Ega seal midagi muud olegi. Tuleb oma asja teha ega tohi mõelda, et viis meest on ees.

Kui palju sõltub Budapesti MM-ile jõudmine sinust endast kui palju kodustest konkurentidest?

Viimastel aastatel oleksin ju kvalifitseerunud, aga sõltus teistest, kes olid lihtsalt paremad. Nüüd olen neile lähemale jõudnud ja võiksin ka mööda minna, sest olen ju paar aastat 8100 punkti peal tammunud. Oleks aeg arenguhüpe teha. Arvan, et koostöös Erkiga saavutame selle.

Räägitakse, et kümnevõistlejad on omavahel alati väga head sõbrad. Ning see, kuidas tiitlivõistlustel üheskoos auringil käiakse, on fenomenaalne vaatepilt. Aga kas te tegelikult ka omavahel nii hästi läbi saate, kui välja paistab?

Jah, nii on! Manuel Eitel, kellelt ma EM-il viimase alaga pronksmedali ära võtsin, tuli pärast jooksu juurde, patsutas õlale ja kallistas. Ütles, et olen selle medali ära teeninud. Nii ongi, et kõik on suured sõbrad ja ajavad omavahel juttu. Isegi Kevin Mayer, kes on maailmarekordimees ja teistest peajagu üle, on areenil sõber. Ajame juttu, ajame lolli juttu, teeme nalja ja naudime atmosfääri.

Sa oled külas Olümpiaraadios ning aasta pärast Pariisis olümpiamängud. Mis mõtteid need tekitavad?

Paar päeva tagasi oli mängude alguseni 500 päeva, nüüd juba vähem. Järelikult trennipäevi on 250-300. Tuleb iga trenni peale korralikult rõhku panna ja mõned asjad lahti mõtestada. Näiteks kaugushüpe. Või äkki siis hoopis nii, et vähem mõelda ja rohkem teha ehk asi paika panna ja hüpata.

«Olümpiaraadio» on Kuku eetris igal pühapäeval kell 15 ja igal ajal järelkuulatav äpis Pleier. «Olümpiaraadio» keskendub Eesti tippspordile ja -sportlastele. Intervjuud Eesti juhtivate atleetidega, arutelud treenerite ja spordijuhtidega, lisaks olulised jutud Eesti ja maailma spordielust. Saatejuht on Ott Järvela.