«Minul oli taga kuklas mõte, et ta oli ju just haige. Nüüd ta läheb pingutama ikka väga-väga kõvasti ning see pole kehale väga hea,» lisab Puusalu.
Ilves püsis esimestel kilomeetritel medalikonkurentsis, kuid jälitajate grupp püüdis ta kinni. Enda sõnul ei mäleta ta sõidu lõppu enam üldse, lõpuks üheksandana finišijoone ületanud kahevõistleja sõitis end täiesti tühjaks.
«Väike kahtlus oli, millal toimub ärakukkumine. Ei toimunud ju mingit suurt ärakukkumist, ta ise ütleb, et nägi ähmaseid udukogusid silme ees ning vedas end nende järel finišisse. Selle taga oli tohutu tahtejõud. Muudmoodi ta sinna välja poleks jõudnud,» räägib Mardna.
Finišis ei saanud Ilves jalgu alla. «Esmapilk, kuidas sportlane langeb finišijoonel pikali ja jääb sinna liikumatult lebama, võib paljudele olla üsna hirmutav. Ja sageli see võibki tähendada eluohtlikku olukorda, küll see nii ei olnud Kristjani puhul,» meenutab Mardna.
Ta selgitab, et tavaliselt reageerib esimesena sellistel puhkudel võistluse meditsiinitoimkond. «Seda turvet finišialas me paraku ei näinud. Kuna mina seisin ka finišis, siis minu kohalejõudmine oli kinni üle aia hüppamises ja Kristjanile teki peale viskamises, eriti palju aega ei võtnud see ka. Meditsiiniturve korraldajate poolt jättis minu hinnangul siiski pisut soovida,» räägib Mardna.
«Kui ma aus olen, siis ma ei teadnudki, et ta meelemärkuseta oli. Tagantjärgi mõeldes olen rõõmus, et ma ei teadnud seda, sest ma oleksin kodus üle muretsenud. See teadmatus ongi kõige hullem, kui sa ei saa mitte midagi teha,» räägib Puusalu ja ütleb, et paar tundi hiljem Kristjaniga rääkides oli noormees taastunud ja rõõmus.