/nginx/o/2023/03/28/15223946t1ha929.jpg)
Venemaa sportlaste eemaldamine rahvusvaheliselt areenilt näib olevat maailma üldsuse poolt agressorriigi vastu suunatud hukkamõistu üks märgatavamaid sümboolseid žeste. Lastevõistlustel osalejatelt ei saa aga oodata poliitilist teadlikkust, seetõttu suureneb oluliselt treenerite ja noorsportlaste vanemate vastutus neile soodsa sotsiaalse keskkonna loomisel, kirjutab ajakirjanik Pavel Sobolev.
Möödunud nädalavahetusel Tallinnas toimunud vehklemisvõistlus Anastassia Cup äratas Eesti ajakirjanduse suurt tähelepanu eelkõige hoopis millegi muu, mitte sportliku osa pärast. Üks alla 12-aastaste võistlusel osaleja astus rajale Venemaa lipuvärvides maskiga, kuigi Venemaa sportlaste osalemisest sellel turniiril polnud juttugi.
Kummalist olukorda selgitada püüdnud spordiajakirjanikel õnnestus tuvastada, et selline mask oli Eesti kuulsa epeevehkleja Irina Embrichi ühel õpilasel. Embrich ise ütles, et jutt on tüdrukust, kes kolis perega Eestisse kaks aastat tagasi. Selle maskiga treenis neiu juba enne kolimist ja jätkas seda ka siin, kusjuures Embrichi sõnul ei näinud keegi selles enne Anastassia Cupi võistlust probleemi.
Embrichi sõnul on tema õpilane maskiga harjunud, see meeldib talle väga ning klubi treenerid ei näinud põhjust soovitada noorel sportlasel teistsugust maski kasutada. Samas rõhutas Embrich eriti, et kui võistluse ajal oleks kasvõi üks saalis viibinutest teatanud sellise varustuse sobimatusest, oleks ta oma hoolealusele kohe teise maski andnud.
On üsna loomulik, et sellise maski kasutamises ei näe probleemi ka noor vehkleja ise, kes õrna ea tõttu vaevalt aimab, mille kõigega Vene trikoloor nüüdseks seostub. Äärmiselt raske on aga ette kujutada, et tema vanemad, kes on ilmselt juba kaks aastat Eestis elanud, sellest aru ei saa.
Paljudel juhtudel on väga kerge mõista lapsevanemate motiive, kes soovivad säästa oma last tarbetust ebamugavusest, kuid juhtub ka nii, et püüdes lapsi väiksema stressi eest kaitsta, põhjustavad täiskasvanud palju keerulisema stressiolukorra. On ebatõenäoline, et lemmikvarustuses esinemise võimaluse äravõtmine on lapse emotsionaalse seisundi jaoks samasugune risk, kui tema regulaarne viibimine olukorras, kus ta tõmbab endale kõige paremal juhul hämmeldunud pilke.
Lapse vabastamine sellisest ebavajalikust emotsionaalsest koormast tundub täiesti ülla vanemliku ülesandena, mida on vaevalt palju keerulisem lahendada kui veenda last enne õhtusööki magusat mitte sööma.
Veel üllatavam on, et sellise maski kasutamises ei näinud mingit probleemi silmapaistev Eesti sportlane Embrich, kes lihtsalt ei saa mitte mõista, mida sümboliseerib praegu Vene Föderatsiooni lipp Eesti ühiskonna jaoks. Muidugi pole valge, punase ja sinise vertikaalses kombinatsioonis midagi taunimisväärset, nagu ka ladina tähestiku viimases tähes pole iseenesest midagi kurjakuulutavat, kuid sellest hoolimata on Z-st saanud verise agressiooni mitteametlik sümbol ja Venemaa trikoloor on agressiivse riigi ametlik sümbol.
Täpselt nii, nagu korralikus ühiskonnas ei aktsepteerita kannibalismi ega pedofiilia õigustamist või holokausti eitamist, on muutunud vastuvõetamatuks ka putinliku Venemaa ja selle sümbolite kohtlemine muul viisil kui tingimusteta hukkamõistuga.
Sellega seoses tundub väga kummaline, et Eesti ühiskonnas kõrge mainega Embrichil ei tekkinud iseenesest mõistetavat vajadust kaitsta oma töökeskkonda selliste sümbolite sissetungimise eest, mida mis tahes kujul demonstreerituna peetakse praegu paratamatult vähemalt salliva suhtumise märgiks nende sümbolite all toime pandud kuritegudesse.
Eriti kummaline tundub see skandaal pärast seda, kui jaanuaris avaldati Venemaa jalgpallikoondise peatreeneri Valeri Karpini ja mitme Eesti jalgpalluri ühisel õhtusöögil tehtud foto. Nende mängijate seas oli ka Eesti jalgpallikoondise kapten Konstantin Vassiljev, kelle moraalse autoriteedi erakordset taset Eesti ühiskonnas kinnitas muu hulgas aasta kodaniku aunimetus.
/nginx/o/2023/01/12/15075376t1hafc5.jpg)
Ometi pidi isegi Vassiljev kohatu foto pärast vabandust paluma, sest agressorriigis riiklikel ametikohtadel töötavad inimesed hakkasid tunduma liiga mürgiste kontaktidena, eriti sooja mitteametliku suhtluse korral. Pole mõeldav, et see lugu läks Embrichist mööda ja seetõttu on veelgi üllatavam, et ta ei teinud sellest mingeid järeldusi ega kaitsnud end riskide eest.
Embrichi maine Eesti spordis ja Eesti ühiskonnas, ma kordan, on väga kõrge; seda on näha, kui meenutada tema Tokyos olümpiakulla võitmise asjaolusid. Embrich oli epeenaiskonnas neljas ega tulnud sel päeval rajale enne võistkondliku turniiri finaali Lõuna-Korea vastu. See tähendas, et kui teda poleks finaalis vähemalt ühele võitlusele lastud, poleks ta medalit saanud.
Kaalul oli olümpiavõitja tiitel, kuid sellegipoolest pidasid treenerid enne finaali kolmandat vahetust vajalikuks vahetuse teha ja Embrichi rajale lasta. Peeti võimatuks jätta aastakümneid meie vehklemisele kuulsust toonud sportlast olümpiamedalist ilma.
Embrich tõestas end tipp-professionaalina ja näitas duellis korealanna vastu superklassi, andes lõpuks mitte sümboolse, vaid täiesti reaalse ja olulise panuse naiskondliku kulla võitmisse. Sellegipoolest ei saa tunnistamata jätta, et treenerid võtsid teatud riski ja samas võib ka väita, et selle riski järele oli omamoodi avalik nõudlus, kuna valdav enamus Eesti fänne kirjutas juba enne finaali olümpiauudiste kommentaarides, et Embrichi medalita jätmine oleks ülimalt ebaõiglane.
/nginx/o/2022/02/21/14379042t1h6613.jpg)
See näitas üldiselt väga kõnekalt, mida tähendab Embrich Eesti rahva jaoks. Tema maine oli välja võideldud ausa ja pikaajalise tööga ning seetõttu üllatab veel rohkem, miks oli vaja seda nüüd täiesti mõttetult löögi alla seada.
Ka Eesti jalgpallurid ei näinud ühises õhtusöögis Karpiniga algul probleeme, kuid siis vabandasid nad kellegi haavatud tunnete pärast. Võib-olla näib selline lahendus ka Embrichile lõpuks kõige optimaalsem, kuid halb maik ei kao väga pikka aega kuhugi.
Loomulikult ei tule ainsalgi korral, kui Eestis esitatakse kellelegi pretensioone tema ülemäära tolerantse suhtumise pärast Venemaasse, puudust inimestest, kes on valmis juhtima tähelepanu, et sellised pretensioonid rikuvad sõna- või arvamusvabadust. Seejuures kinnitavad nende vabaduste eestvõitlejad, et just Venemaa küsimusest on saanud teema, mille raames häbimärgistatakse domineerivast erinevat vaatenurka eriti tulihingeliselt.
See on aga liialt lihtsustatud vaade, sest just Venemaa agressioon Ukraina vastu on praeguses ajaloolises olukorras toonud Vene küsimuse nende teemade vaikimisi kehtivasse nimekirja, mille suhtes on kujunenud midagi ühiskondliku lepingu sarnast: teiste sõnadega, täpselt nii, nagu korralikus ühiskonnas ei aktsepteerita kannibalismi ega pedofiilia õigustamist või holokausti eitamist, on muutunud vastuvõetamatuks ka putinliku Venemaa ja selle sümbolite kohtlemine muul viisil kui tingimusteta hukkamõistuga.
On üsna loogiline, et 10–12-aastased ei saa sellest aru ja on peaaegu kahetsusväärne, kui seda ei mõista – või selle silmanähtavusest abstraheeruvad – täiskasvanud. Kõik see kehtib ka tippspordimaailma suhtes (selle osaks on ka lastevõistlused) ning katsed rakendada valemit poliitikavälisest osalemisest näivad samuti enamasti kas silmakirjalikud või lihtsalt infantiilsed.
Tallinnas toimunud vehklemisturniiril tekkinud olukord tõestas, et niisugune silmakirjalikkus ja infantiilsus on lastega töötamisel eriti sobimatud omadused.
/nginx/o/2022/12/16/15029355t1hd5fd.jpg)