VIDEO ⟩ Kristin Tattar tänab Kristina Šmigun-Vähit: ta on andnud teistele jõudu juurde, et midagi korda saata!

Kas Kristin Tattarit võiks kunagi näha ka olümpial? Foto: Kevin Huver/DGPT

«Kristina Šmigun-Vähi saavutused on mänginud minu karjääris võtmerolli, et unistada millestki suurest,» räägib kettagolfi maailmameister Kristin Tattar Eesti Olümpiakomitee 100. sünnipäevale pühendatud videosarjas «Võidame sajaga». Tattar ja presidendiproua Sirje Karis meenutavad Šmigun-Vähi vägitükke 2006. aasta Torino taliolümpiamängudel.

Tattar räägib, et juba maast madalast õpetati teda teisi sportlasi hindama. «Kasvasin üles Eesti suusatamise kuldajastul. Kristina oli tugev ja ilus iidol kõikidele tütarlastele, kes olid spordist huvitunud. Minu vanemad olid tulihingelised spordifännid ning eks minagi sain sealt pisiku. Iga võistluse eel oli ootusärevus, olgu see MK-etapp, MM või olümpiamängud,» meenutab Tattar.

Sama suur elevus oli võistluste eel Sirje Karise kodus. «Minu ema oli Kristina vaat et kõige suurem fänn. Ema kirjutas oma märkmikusse kõik üles: kus Kristina sõitis, kellega ta võistles, mis ta aeg oli. See oli meie pere loost üks osa,» räägib Karis.

Mõlemad naised arvavad, et tol pühapäeval, 12. veebruaril 2006 oli kogu Eesti televiisori ees või Itaalias Torinos raja ääres kaasa elamas ning ergutamas Kristinat suusavahetusega sõidus kuldmedalile.

«Mäletan väga hästi, kuidas Kristina sinna finišisirgele tuli ja mingisuguse ekstra jõu ja power'i endas leidis. Kuidas me karjusime koos perega teleri ees! Kui Kristina esimese kulla ära võttis, oli nutt kurgus küll. See oli väga ilus! See läks mulle tohutult hinge. Ka aastaid hiljem, kui ma olen vaadanud neid hetki, siis see läheb mulle nii korda. See oli tohutu rõõmupurse, see oli ühisvõit!» meenutab Tattar.

«Mäletan, kuidas ülekande ajal ütles veel Lembitu Kuuse, et me elame imelisel ajal. Siis ei oskagi enam rohkem midagi öelda. Ma arvan, et terve Eestimaa läks peale seda suusatama,» muigab Karis. Tattar seda tegigi. «Läksin suusatama seetõttu, sest niivõrd head eeskujud olid olemas. Kes ei tahaks siis nende moodi olla ja kõike seda ise kogeda, olla ka teleekraanil, kiiresti suusatada. Mina tahtsin ka seda tunda!»

Paar päeva hiljem, 16. veebruaril ootas Šmigun-Vähit ees 10 km eraldistardist klassikatehnikasõit. Toona oli Karis äsja saanud Eesti Ajaloomuuseumi direktoriks. «Terve seltskond vaatas töö ajal Kristina sõitu. Üks kolleeg läks toast välja ja ütles, et tema närvid enam vastu ei pea. Pärast oli küll suur pidu ja rõõm! See oli äärmiselt tugev emotsioon. See on ju meie oma tüdruk, kes on meie Eestimaa viinud maailma!» õhkab Karis.

Toona 13-aastane Tattar sai võistlust vaadata Pärnu Hansagümnaasiumis tundide ajal. «Koolis toodi televiisor eesruumi ning rahvas sai minna tundide ajal meie sangarite sõitu vaatama. Mulle meeldis väga Kristinale kaasa elada. See oli tema enda jaoks väga oluline, et ta saaks klassikastiilis sõidus ka kulla, sest on ju see eestlaste leivanumber,» räägib ta.

Karis on mõtestanud Šmigun-Vähi saavutusi ka laiemalt. «Mida Kristina oma meeletu tahtejõuga ja sooviga ära tegi, oli palju kordi suurem, kui võib-olla tehti riiklikul tasemel. Selle väikese kõhna Eesti tüdruku panus Eesti teadvustamisse toona, aastal 2006, oli suur,» räägib ta.

Tattari sõnul on Kristina saavutused mänginud tema karjääris suurt rolli. «Kristina on mänginud võtmerolli, et unistada millestki suurest. Kui tuled väikesest riigist, kus pole suurrikiidega sarnaseid võimalusi, ent näed, et on võimalik jõuda oma ala tippu, paneb ka ennast suurelt unistama. Pärast kahe kulla võitmist tundus tõesti, et Kristina on üliinimene. Kuidas see üldse võimalik on? Kui mina suureks saan, siis mina tahan ka selliseks saada. Suured tänud Kristinale, et ta sellise vägiteoga on hakkama saanud ja on andnud teistele jõudu juurde, et ise midagi korda saata!»