KOLUMN ⟩ Meenutades Matti Nykäneni ehk Kui treener hakkaks ka suud puhtaks rääkima

Matti Nykänen Foto: Helin Loik/ Naisteleht

Viimastel aastatel on märgata sportlaste nutulaulu oma endiste treenerite suhtes, mis viitab vajadusele olukorda veidi tasakaalustada. Varsti pole vist enam ühtegi tervise- või elulist häda, milles poleks võimalik laiade rahvahulkade ees süüdistada oma endist juhendajat.

Väga tihti juhtub see just siis, kui on iseseisva otsuse alusel treenerit vahetatud, aga oodatud arenguhüpet pole järgnenud. Algul otsitakse vabandusi ja seletatakse seda uue süsteemiga, aga kui tulemust ikka ei tule, siis saab peasüüdlane olla ainult eelmine treener. Kuna tema viisakalt vaikib, jääbki kõlama ainult ühe poole arvamus.

Aga kui muudaks olukorda ja ka treenerid räägiks suu puhtaks, ilma igasuguste pehmendusteta? Mis siis nendest kenasti üles ehitatud ja ilusaks kirjutatud spordimuinasjuttudest järele jääks?

Sportlastest on tehtud ka filme ja mõni neist avab seda maailma roosade prillideta. Näiteks Soome suusahüppelegendist Matti Nykänenist tehtu on neist üks ausamaid ning paremaid. Kuldsest Jyväskylä poisist ja tema andekusest nii spordis kui ka väljaspool seda rääkivas loos jookseb taga ka tema treeneri lugu. Aus ja valus lugu. Paljud treeningtunnid, kus osales ainult juhendaja, purjus sportlase üleskorjamine ja minema tassimine ning lõputud piinlikud situatsioonid koos valede kuhjaga, mida treener pidi punastades siluma.

Kas Eestis pole nii? Oi, kuidas on, ja mitte vähem! Kirjutades raamatut «Treener ehk Kohtumine kogemusega» jäid paljud lood avaldamata. Lood, mis jäävadki treeneri ja sportlase suhtesse, mis on tippspordis tandem, usaldussuhe. Kus koos võetakse riske ning koos võidetakse, kaotatakse ja vastutatakse. Viimasel ajal tundub, et sportlaste vastutuspool hakkab üle kanduma ka treenerile.

Kas juhendaja peab tõesti ööpäev läbi vastutama kõige eest, mida sportlane teeb? Aga siis ütlevad meie lugupeetud kontrollorganid, et treener ületab oma võimupiire, ahistab.

Näiteks lugu enda treenerielust. Sportlane, noormees, ürgtalent. Plahvatusvõime meeletu, ole ainult mees, tee kolm-neli aastat tööd ja maailma tipp on sinu. Aga sama palju, kui oli andekas tema keha spordi jaoks, oli tema vaim andekas vastassugupoole võlude suhtes.

Treeningud kujunesid rohkem soojenduseks või taastumiseks. Viimases hädas sai tehtud isegi kaheleheküljeline leping, kuhu pandud punktid said põhjalikult läbi arutatud ja allkirjad antud. Probleem? Seda täitis vaid treener.

Hankisin vahendid, kasutasin maailmatasemel oskusteavet, analüüsisin, keskendusin, otsisin toetajaid ja sponsoreid, maksin ise, kui oli vaja. Ja mida sain vastuseks? Telefonikõne sponsorilt, kes oli nõus kostitama talenti korraliku lõunasöögiga oma restoranis, aga sportlane oli igapäevase söömise asemel otsustanud ärimeheks hakata ning müüs oma nädala lõunasöögid sõpradele poole hinnaga maha.

Punastasin, vabandasin ning tundsin häbi kaaslinlasest ettevõtja ees, kes usaldas mu sõna. Samal ajal lugesin meediast, et eeskujulikumat sportlast pole kunagi olnud ning kehva vormi põhjus oli see, et treeneril polnud aega sportlasega tegeleda! Olin vait ega rääkinud, sest noore inimese tulevik oli veel ees, ega tahtnud anda hinnangut, mis võinuks rikkuda inimese elu.

Minul oli lihtsam, kuigi nendel hetkedel oli ikka valus. Minu sissetulek ei sõltunud treeneritööst, sest kui Eesti vabaks sai, siis otsustasin, et treeneriamet on küll tore ja huvitav, kuid raha peab mujalt teenima. Aga mida teevad need treenerid, kellele on see amet ka leib? Kannatavad, vaikivad ja elavad lühema elu, sest tervist sööb juhendajaamet korralikult.

Austatud tippsportlased, tänased ja endised ning tulevased! Enne kui suu avaneb oma esimest treenerit surmapattudes süüdistama, vaadake korraks peeglisse ning ütelge ausalt, kas teie ise olete teinud sportlaseelus kõik õigesti ja treeneriga kokkulepitult? Kas teie tahtsite ja pühendusite oma juhendajaga võrdväärselt? Ei mingeid režiimirikkumisi, ei vähem ega ka salaja ise rohkem treenimist, ei ühtegi vale toitumiskorda, ei ühtegi unetut ööd sõpradega, millest treenerit ei hoiatatud ja millest hiljem ei räägitud ning mille tulemusena tekkinud ülekoormus või vigastus ajab treeneri hulluks, sest tema jaoks oli kõik korras ja õige?

Lõpetuseks meenutus enda sportlaspõlvest. Üleliidulised võistlused kaugel Venemaal, aasta tähtsaimad. Kaasas üks treener Tallinnast. Osa võistkonna noormehi elas täiel rinnal ja nad külastasid õhtuti nii kohalikku restorani kui olid ka muidu vallatud ja noored kahekümneaastased.

Muidugi nende võistlus ebaõnnestus. Mõni päev hiljem sattusin juhuslikult samal ajal Tartus staadionile, kui ootusärevuses treener küsis sportlastelt, mis juhtus, vorm oli ju enne olnud suurepärane. Noormehed vastu: «Näe, tuul oli vastu ja esimesele tõkkele minnes komistati jne.»

Ja treener mõtles ennast segaseks. Tulid unetud ööd ja mõtted olid segaduses.