:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
Kui äsja selja taha jäänud Põhja-Ameerika turnee oli meie rannavolle esipaari Mart Tiisaare ja Kusti Nõlvaku jaoks üpriski edukas – kohad vastavalt 1., 9. ja 9. – siis sama ei saa öelda tagasireisi kohta, mis hilinenud lennu tõttu päeva võrra pikenes. Kuivõrd meie volleduo näol on tegemist ühtede enimreisivate Eesti sportlastega, otsustas Postimees meeste võistlusvälistele argipäevadele veidi valgust heita. Möödugu need parasjagu siis hotellis, lennujaamas või sootuks raudlinnus.
Esmalt Mehhikost naasmisest. Nimelt hilines meie meeste üle ookeani lend, mistõttu ei õnnestunud neil Pariisis jätkulennule jõuda. «Seal polnud meil isegi jooksuvõimalust,» kostab Tiisaar nõutult. «Maandusime terminalis 2E ja pidime minema edasi 2B-sse. Eeldad küll, et need võiks olla lähestikku, kuid reaalsuses ootad esmalt rongi, seejärel bussi ja lõpuks, kuna kõik sildid-viidad olid äärmiselt kaootiliselt, palvetad, et sootuks vales suunas ei sõidaks. Nii kogenud reisijad me siiski veel pole, et kõiki lennujaamasid peast teaks ning otseteid omaks.»
Kui tõsisemate möödalaskude kohta uurida, meenuvad vandersellidele üks lennult maha jäämine Amsterdamis – 2,5 tundi varem lennujaama jõudmisest toona ei piisanud – ja kaks päeva hiljem Edmontoni jõudmine – Nõlvakut transportima pidanud lennuk osutus katkiseks, mistõttu ei pääsenud ta Itaaliast liikuma –, kuid leiavad seejärel ikkagi, et ühtegi (üli)suurt eksimust neil sisse pole lipsanud.
«Enda rumaluse tõttu pole meil tulnud midagi juurde maksta või uuesti osta. Küll on igasugu asju juhtunud lennufirmade ja -jaamade süül,» jätkab Nõlvak ning toob kõige tummisema näitena viie aasta taguse jaanipäeva.
Nimelt said nad järjekordsel Aasia turniiril kohe tappa, ent seeläbi tekkis meestel lootus jaanipäevaks koju jõuda. Paraku sai juba esimese lennuga selgeks, et see soov ei täitu. Tagatipuks jäid Nõlvak-Tiisaar üldse kaheks päevaks Norra kinni. «Olimegi lihtsalt kusagil metsade vahel, ei saanud edasi ega tagasi,» meenutab kaitsemängija.
Samas olevat see kõigest piisk selle eksimusmere kõrval, milles ujuvad tšehhid Ondřej Perušič ja David Schweiner. «Neil, ma pakuks, läheb nii 70% reisidest ikka väga kehvasti,» muigab Nõlvak, mille peale Tiisaar lisab, et enda altminekute tõttu on tšehhidel jäänud ka turniiridel osalemata. «Kui kohtud, siis jälle kuuled, kuidas nad on võtnud lennu valeks nädalaks või valesse kohta.»
Enda arukus on hoidnud
Üldiselt leiavad eestlased, et nemad on lennukijumalate silmis üpris heas kirjas. Ühtegi liigärevat momenti neil raudlinnus tekkinud pole ning hapnikumaske pähe ja päästeveste kaela pole tulnud proovida.
Pika puurimise peale üks n-ö hädamaandumine Tiisaarel siiski meenub. «Korra, Dubaist tulles, tuli meil nii kaua lennurajal õhkutõusmist oodata, et kui lõpuks teele saime, siis avastati, et lõpuni lendamiseks bensiini ei jagugi. Nõnda tuli Tšehhis korra tankimiseks peatus teha.»
Rannavõrkpalli MK-sarja etappide toimumiskohad
Elite 16 (kõrgeim tase): Katar, Mehhiko, Brasiilia, Tšehhi, Šveits, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa, Araabia Ühendemiraadid, Austraalia
Challenge (keskmine tase): Mehhiko, Brasiilia, Brasiilia, Läti, Portugal, Kanada, Maldiivid, Hiina, Filipiinid
Futures (madalaim tase): Uus-Meremaa, Austraalia, Prantsuse Polüneesia, Tai, Hispaania, Itaalia, Hispaania, Šveits, Itaalia, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Soome, Belgia, Poola, Burundi, Hiina, Austria, Lõuna-Korea, Prantsusmaa, Poola
«Eks meie enda arukus ole see, mis on meid planeerimisel siiani ikkagi hoidnud,» võtab Nõlvak sõnajärje üle, misjärel lisab kärmelt. «Ja Wris reisibüroo, muidugi, kes meid aitab.»
«Oleme küll nende hädaabinumbril helistanud, ka öösel. Näiteks Tokyos kord, kui taifuun oli tulemas, uurisime, kas õnnestuks pileteid varasemaks tõsta, sest tahtsime ikkagi koju saada. Õnnestus ja saimegi täpselt enne taifuuni minema,» kirjeldab Nõlvak pisikest võitu.
/nginx/o/2023/03/30/15227467t1h1a5b.jpg)
Ent põhitöö, mis päeval ja kuhu täpselt reisida, teevad mehed ikkagi ise. Või rohkem (ainult) Tiisaar. «Meie vaatame esialgsed asjad välja, mille põhjal büroo reisivariandid ette söödab,» selgitab blokimängija, kes peab omavahelisest tööjaotusest tulenevalt sellevõrra vähem sotsiaalmeediaga tegelema.
Millal lennata tagasi?
Kui äralennu kuupäevaga on üldjuhul lihtne – ikka tead, mis päeval turniir algab – siis tagasilennuga nõnda hõlpsalt ei pääse ning see kipub kohati paras loterii olema. Praegu, mil meie mehed saavad üldjuhul otse põhiturniirile peale, on asi veidi lihtsam, ent vanasti...
«Kui kvalifikatsioonist alustad, ei tea kunagi, millal turniir läbi saab,» osutab Tiisaar murekohale. Ent teine murekoht on jällegi raha, sest iga võistluspaigas veedetud (lisa)päev maksab. Meie mehed on asjad lahendanud nõnda, et planeerivad tagasilende üldjuhul turniiride keskele. Et vahel siis joppaks, vahel mitte...
:format(webp)/nginx/o/2022/06/27/14655643t1h2a96.jpg)
Tiisaar toob esmalt õnnestunud näite karjääri algusaastatelt: «Hiinas võtsime ühele MK-etapile tagasilennu kohe kvalifikatsiooni lõpupäevale. Saimegi siis kotti ja enne kui põhiturniir oli alanud, istusime meie juba lennukis, teel kodupoole.»
Ja seejärel valusa näite hilisemast ajast, mil võistluspaigaks Gstaad Šveitsis: «See oli hästi kallis koht, 300 eurot öö, mistõttu ei kannatanud pikalt kohapeal olla. Nõnda võtsime tagasilennu pileti kvalifikatsiooni lõpupäevale, kuid konkurentide ärakukkumiste tõttu saime hoopis otse põhiturniirile. Ehk seal teadsime juba enne turniirile minekut, et see raha lendas tuulde.»
Kuna pikemalt lennupileteid ette ostes/planeerides on siiski võimalik raha säästa, on Tiisaar-Nõlvak enda sõnul sellise trikitamisega ikkagi plussis.
Kergemat sorti abimeheks on osutunud ka koroonapandeemia, pärast mida on lennufirmad tunduvalt altimad lennupileteid muutma. Olgugi, et päris tasuta lõunast ümbertegemisel ikkagi rääkida ei saa. «Hinnavahe tuleb ikkagi kinni maksta, jah,» osutab Tiisaar. «Ja kui sa lähed päev varem muutma, siis on piletihind ikkagi kõvasti kõrgem kui kuid tagasi broneerides.»
Enam lennujaamades ei ööbi
Karjääri algusaastatel, mil taskupõhjades kolisenud sendid tunduvalt rohkem arvel olid, oli igasugune lendudega nihverdamine Nõlvaku-Tiisaare jaoks eriti oluline, mistõttu on mehed mõned ööd ka lennujaamades veetnud.
«Vahel jäid ümberistumise vahele nii 8-10 tundi. Arvestades, et lennujaamast hotelliminek võtab oma ajal ja tagasi pead niikuinii tulema kaks tundi varem, siis kas sa hakkad selle viie unetunni pärast siis hotelli ostma?» üritab Tiisaar toonast loogikarada meenutada.
/nginx/o/2023/03/30/15227462t1h9d23.jpg)
Ent veel eredamalt on meestel meeles sama mõttekäigu tulemusena Dubai lennujaama põrandal veedetud öö. «See oli ikka kõva, jah,» muigab Nõlvak, ega pea silmas noortepärast slängi.
«Meil oli mingi rätik kaasas. Viskasid siis selle peale põrandale külili känkarasse, tõmbasid kotid-väärtasjad kaissu ja lootsid, et nii see uni tuleb,» jätkab ta ning toob olulise nüansina välja veel kõrvatroppide või muusika olemasolu. «Lennujaamades on päris lärmakas, kõlaritest kutsutakse palju.»
Praegu ei tuleks säärane lahendus meeste jaoks enam kõne alla – üks asi on küll rahaline kokkuhoid, kuid teine asi turniiriks ettevalmistus, mis kivipõrandal magades ilmselgelt kannatab – ja nad võtaks nui neljaks hotelli. Kas või paari suikumistunni tarbeks.
«Siis olime nooremad, pere ka polnud, ühesõnaga, võis selliseid trikke teha,» torkab Tiisaar muigelsui vahele.
Äriklassist näevad und
Tänu tulemustele ja (nendega käsikäes laekunud) EOK-toetustele ei pea mehed enam ilmtingimata ka kõige odavama lennupileti järele sirutama ning võivad oma käimisi veidi paremini planeerida. Olgugi, et päris äriklassis lendamisest – mis oleks nende ideaalmaailm – võivad nad jätkuvalt und näha.
«Siis saaks ikkagi normaalselt süüa, sirutada ja puhata. Praegu oleme seda ainult korra kogenud, kui meie hea toetaja Wris sellise kingitusi tegi,» meenutab Nõlvak heldimusega, misjärel lisab muigelsui. «Aga kes teab, võib-olla jõuame kunagi ka sellisele tasemele.»
/nginx/o/2023/03/30/15227463t1hd757.jpg)
Toidust rääkides, siis kuidas lahendavad Tiisaar-Nõlvak selle, et makku ei jõuaks ainult raudlinnus antav nisukukkel ja lennujaamas pakutav BigMac?
Mehed ohkavad. «Ega häid variante tihtilugu pole,» sõnab Tiisaar. «Reisipäevadel sööd seda, mida parasjagu saad ning üritad lihtsalt kompenseerida sellega, et kodusel ajal ja võistluspaikades jälgid toitumist rohkem.»
Aeg lennujaamas möödub linnutiivul
Küll pole meie volleduol muret lennujaamades aja surnuks löömisega. Sest see möödub üldjuhul linnutiivul ning pigem tuleb ajast isegi puudust. «Viietunnine ümberistumine on väga mugav ja möödub vahel nii kiiresti, et võid ennast lennujaama ära unustada ja lennust maha jääda,» kostab Tiisaar pealtnäha uskumatut.
Nõlvak noogutab kaasa: «Neid napikaid on meil tõesti olnud. Et on üheksa tundi aega, teed väikese söögi ja kohvi, kerge uinaku ja seejärel spurdid täiest jõust väravasse, et viimasena pardale saada. Aga siiani oleme jõudnud.»
Mida mehed siis teevad, et aeg nõnda kiiresti mööda vuhiseb? Eeskätt teevad ette-taha ära kõik kuhjunud kohustused, et koju jõudes saaks kogu aja (pisi)perele pühendada, ja seejärel... tegelevad nõnda lihtsa asjaga kui rääkimine.
«Ma ei tea, mitmeid sadu liitreid kohvi oleme lennujaamades ära joonud, samal ajal lihtsalt jutustades,» lausub Nõlvak.
Aga raamatud-filmid-kaardimängud? Tuleb välja, et ei midagi. Või kui, siis ainult raudlinnus istudes, mil partner juba unedemaale rännanud.
Üldjuhul saab lennukis esimesena sõba silmale Nõlvak, kel pikkust «kõigest» 1.89m. 17 cm pikem Tiisaar peab üldjuhul keerama ennast nii- ja naapidi, et üldse kuidagigi midagigi leida. Ei, jutt ei käi mugavusest, vaid lihtsalt kannatamise vähendamisest. «Eks ajapikku ole harjutud juba sellega, et alati on kitsas. Pikkasid unesid ma lennukis ei saa, aga teatud määral olen õppinud siiski luuke kinni panema,» sõnab blokimängija.
/nginx/o/2023/03/30/15227461t1h39bb.jpg)
Kuigi Nõlvak on lennukis parema unega, tõuseb tema raudlinnas jällegi sagedamini püsti, et ennast ringutada-venitada-kangutada. Sellega seoses on mehel ka üks piinlik(um) seik rääkida...
«Lendasime Austraaliast Miamisse nõnda, et esmalt 14 tundi Dohasse, seal paus ning edasi 16 tundi Floridasse. Ühesõnaga, puhast lennuaega oli 30 tundi,» loob ta esmalt vajamineva taustsüsteemi.
«Minul oli lennukis kaasa pesapall, et teatud kohti – õlgu, tallaaluseid, selga – sellega rullida. Paningi siis selle endale selja taha, aga lennukiiste oli nõnda pehme, et ei saanud piisavalt survet ja masaažiefekti polnud. Mõtlesin siis, et paneks midagi tugevat istme ja palli vahele... ja ainus, mis mul oli, oli e-luger. See tundus piisavalt tugev, seega proovisin. Sain kaks korda rullida ja prõks, oligi luger puruks,» üritab Nõlvak jutu moraaliga jõuda tõsiasjani, et pikkade üleookeani lendudega võib mõistus kohati minna isegi pehmemaks kui lennukiiste.
Arvestada tuleb ka viisadega
Selle sama USA reisiga seoses said meie mehed ka kõige rohkem küüsi närida, sest veel reisipäeva hommikul polnud neil passe...
Kuna paljudesse riikidesse sisenemiseks läheb tarvis viisat, on nii Nõlvakul kui ka Tiisaarel kaks passi. Üks siis päriselt rändamiseks, teine ametnike jaoks, kes asju ajavad. «Kui omal ajal tihemini Hiinas käisime, siis oli üks pass pool aastat järjest vist nende saatkonnas,» meenutab Tiisaar.
USAsse reisimiseks meie meestel iga kord viisat teha pole vaja, sest sportlastele eksisteerivad teatud erandid. Ent tol korral Nõlvak-Tiisaar selle alla ei kvalifitseerunud, sest olid äsja võistelnud Iraanis. Nõnda tuli meestel Austraalias olles hakata kiirkorras viisat taotlema.
/nginx/o/2020/01/24/12893562t1h8d7a.jpg)
Kuigi segadust ja saginat oli palju, näis protsess siiski sujuvat. Pärast nelja-viit menetluspäeva anti Tiisaare õe juures ööbinud meestele saatkonnast teada, et passid tuuakse neile tagasi neljapäeval ehk päev enne lennureisi.
«Jäime siis seda ootame,» meenutab Tiisaar. «Isegi ajavahemik anti ette ja olime ilusasti kodus. Ent kedagi ei tulnud. Tund aega pärast ette antud aega läksime siis õue vaatama ning värava peal oli kiri: «üritasime tuua, kuid teid polnud kodus». Mismõttes, olime ju? Sattusime täiesti paanikasse, sest tolleks päevaks oli saatkond juba kinni.»
Õnneks lahenes asi järgmisel hommikul kohe saatkonna uksest sisse astudes ning meie volleduol õnnestus sealt taksoga edasi lennujaama sõita ning muretult raudlinnule astuda.
Lõpetuseks... boonuspunktid
Pika (lennu)reisiteema lõpetuseks on mõistagi paslik küsida, et kas Nõlvakul ja Tiisaarel on mõlemal ette näidata kõikide lennufirmade kuldkaardid?
«Mnjah, nendega pole asjad ikka üldse sujunud,» sõnab Nõlvak. «Kuna võtame üldjuhul kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega lennu, siis üldjuhul me ei vaata, et see oleks ühest ja samast firmast.»
«Punkte on meil igal pool võrdselt, kuid kusagil mitte piisavalt,» võtab keskmiselt neli kuud aastas n-ö reisil olev Tiisaar asja tabavalt kokku.