VIDEO ⟩ Tõnis Niinemets: mu eluunistus oli Erki Noolega kohtuda

Tõnis Niinemets. Foto: Taavi Sepp

«Olen Erki Noolele võlgu kõige ägedama spordielamuse eest oma elus,» räägib ajakirjanik Hannes Rumm Eesti Olümpiakomitee 100. sünnipäevale pühendatud videosarjas «Võidame sajaga». Rumm ja näitleja Tõnis Niinemets meenutavad Noole kümnevõistluse olümpiavõitu 2000. aastal Sydney suveolümpiamängudel.

Niinemets käis tol hetkel Rakvere gümnaasiumi kuuendas klassis ning meenutab, et Noolele kaasaelamine oli ideaalne võimalus tundidest ära saada. «Meil oli raamatukogus üks kineskoobiga televiisor, mis oli sama lai kui minu õlad. 50–60-liikmeline seltskond kogunes selle teleri ümber. Iga kord vahetunnist sinna joostes ning vaadates, kuidas päev kulgeb, oli see häda, et ei saanud teleri ette head kohta. Selleks, et saada hea koht, võtsime vastu otsuse järgmistesse tundidesse mitte minna. Raamatukogutädile sai siis öelda, et meil on vaba tund,» muigab Niinemets.

Rumm sai võistlust vaadata otse sündmuste keskpunktis, Sydney olümpiastaadionil. Ometi polnud kaasaelamine kõige lihtsamate killast, dramaatikat tekitas kettaheitevõistlus. «Staadion oli juba tühi ning paarikümne Eesti fänniga ronisime üle tõkete staadioni äärde, otse ketteheitesektori juurde, nii et saime seda vaadata sõna otseses mõttes nina vastu lina. Rahvusvaheline telepilt sõitis meie eest korduvalt edasi-tagasi läbi ning peagi hakkasid telefonid plõksuma sõnumitega: «Nägin sind telepildis!». Kuigi Eestis oli kell kolm või neli öösel, olid sajad tuhanded eestimaalased Erki võistlust vaatamas ja talle kaasa elamas,» meenutab Rumm.

23 aastat hiljem on nii Rummil kui Niinemetsal meeles just kettaheitevõistlus, kus Nool sai esialgu kõigil kolmel katsel nulli, kuid lasi oma viimase katse kohtunikel siiski ära mõõta.

«See närvipinge, mis tol hetkel oli, oli pöörane,» räägib Rumm ning kinnitab, et emotsioonid käisid üles-alla. «Meie eest kõndis mööda tšehh Tomas Dvorak, kes kaebas Erki peale, et ta on üle astunud. Tuntud Eesti kergejõustikutegelane Erich Teigamägi karjus talle «**** you, Dvorak!». Teigamägi on öelnud, et ta päris nii ei mõelnud, aga see oli värvikas seik,» muheleb Rumm.

«Emotsioonid käisid üles ja alla. Elasime tohutult sellele kaasa, kui Erki käis ja nõudis kohtunike käest: «Mõõtke mu tulemus ära!» See vist päästis talle kuldmedali, ta ei andnud alla. Ta võitles lõpuni. See ongi Erkile hästi iseloomulik. Ta on uskumatult sünge kuju, ta võitleb lõpuni ning ei anna alla,» kiidab Rumm.

Pärast protesti pandi Noolele viimase katse tulemus 43.66 ikkagi protokolli kirja ning võistlus sai jätkuda. Ometi tuli otsust oodata tunde. «Vedelesime niisama kõrbenud murul ja arutasime, kas läheme üldse õhtust programmi vaatama. Keegi EOK asjapulkadest läks mööda ning ütles, et lootust on, meie protesti arutatakse. Selline tunne oli, et veri voolab soontesse tagasi,» räägib Rumm. Niinemets oli sama elevil Eestimaal. «Kui reeglina on vahetunnid karjumise koht, kuid kui nüüd üritas keegi kõvema häälega rääkida, vaigistati see maha. Teleri hääl ja Eesti kommentaatorite hääl oli olulisem,» räägib näitleja.

Lõpp hea, kõik hea – Nool kogus kahe päevaga parimana 8641 punkti ning krooniti Sydney olümpiavõitjaks. «Erki Noole olümpiavõit 2000. aastal kehtestas selle, et Eesti suudab iseseisva riigina olümpiamängudel hakkama saada ning need Eesti sportlased, ka need, kes pole käinud läbi totakast Nõukogude Liidu kadalipust, suudavad olla maailmas kõige paremad,» hindab Rumm. «See andis mingi sellise tõuke, et sport on lahe. Meil on olemas sangarid, kelle poole vaadata. Mina mõtlesin, et kui kunagi saaks Erki Noolega kokku, oleks see päris äge. Mu eluunistus oli Erki Noolega kohtuda,» naerab Niinemets.