KOLUMN ⟩ Armastusest ja seksuaalsusest spordis ehk anateem Mehis Viru suhtes

Mehis Viru. Foto: Eero Vabamägi

Armastus ja seksuaalsus on sama vana kui inimkond ehk nagu rõhutab inimhingede üks väljapaistvamaid asjatundjaid, legendaarne Dale Carnegie oma ajatus raamatus «Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi»: inimene juhindub kahest peamisest instinktist – sugutungist ja soovist olla suur, kirjutab ettevõtja ja kergejõustikutreener Jaanus Kriisk.

Kus veel kui mitte spordis väljendub see inimloomuse kaks edasiviivat jõudu kõige väljapaistvamalt. Mäletan, kui viibisin 1983. aasta sügisel esmakordselt Fred Kudu legendaarse kümnevõistlejate grupiga Musta mere äärses Adleris spordilaagris. Et tuua lühidalt ja täpselt välja ajastupõhine emotsioon, siis esmalt katkend raamatust «Boss. Mäletusi Fred Kudust».

«Kord sügisel, kaheksakümnendate algul, oli Fred Kudu mitmevõistlejate treeningrühm järjekordselt lõunalaagris Musta mere äärses kuurortlinnas Adleris. Kolmenädalane taastuslaager oli jõudnud poole peale, oldi saavutatud tavapärane rutiin. Päev oli läbi saanud ja õhtusöögilauas arutasid spordisangarid, meistersportlased ja meistrikandidaadid kümnevõistluses, mida õhtuga ette võtta. Küll viidi jutt meetriveini joomisele, küll restoranikülastusele, keegi küsis oma toakaaslaselt, kus ta täna magab st, et küsimuse esitajal oli plaanis saata mööda romantiline öö mõne vennasvabariigi sportlasest kaunitariga. Tavaline õhtusöök koos tee, kerge pudru, vorsti-ja juustuviiludega.

Boss, kes tavaliselt õhtusöögilauas eriti ei rääkinud, jõi tee lõpuni ja tõstis pilgu oma viimasele kümnevõistlejate põlvkonnale. Tekkis vaikus. «Krrrt, mehed. Naistesse, naistesse. Vot Auna Kutt oli mees. Läksin mina üks hommik tema tuppa. Rein parasjagu sättis juukseid korda, kuulen, et duširuumis nagu vesi jookseb, kuigi Rein oli üksinda toas. Tegin ukse lahti ja seal kaks noorikut pesevad. Teie siin – naistesse naistesse.» Kudu tõusis rahulikult, kohendas dressipluusi lukku ja lahkus. Lauas jäi sellel õhtul mõtlikult vaikseks.»

Kas nii ka oli või on see vaid legend, sellest asjaosalised viisakalt vaikivad, aga laagris valitseva õhkkonna toob see humoorikas vahepala hästi esile, kuigi N Liidu ajal ametlikult seksi ei eksisteerinud ja rääkida sellest oli täielik tabu!

Kuidas siis tänapäeval on: kas spordist on välja juuritud see, mille eest punakommunistid nii kiivalt valvet pidasid?

Kus sa sellega! Piisab vaid ühest arvust, kui viimasel suveolümpial konservatiivse Jaapani pealinnas Tokyos jagati osalejatele tasuta 160 000 preservatiivi, kuigi vabaarmastuse maal Brasiilias, Rio de Janeiros toimunud mängudel jagatud 450 000 tasuta kondoomini muidugi ei küünditud. Arvestades, et suveolümpial osalevaid sportlasi on üle 11 000 ja teist samapalju kaasas tugipersonalina, siis saab igaüks arvutada mitmeks seksuaalvahekorraks korraldajad turvameetmeid jagavad. Kondoome on olümpiamängudel turvalise seksi propageerimiseks tasuta jagatud juba aastast 1988.

Armastust, kirge ja seksuaalsust ei pea spordis häbenema, vaid kui tunne on vastastikune, siis nautige seda! Tunded, olenemata pikast vanusevahest, ei lahvata vaid sportlaste, aga ka atleedi ja treeneri vahel.

Üks tuntumaid näiteid on seotud kergejõustikutreenerite Nazarovitega, kus pereisa Andrei armus 22 aastat nooremasse õpilasse Ksenja Baltasse ja pereema Remigija leidis seejärel õnne endast 16 aastat noorema Mikk Pahapilliga. Nagu kogenumatele kolleegidele meeldib rääkida, siis pikad sumedad laagriõhtud analüüside ja arutlustega, kuidas koos edasi minna, tekitavad usalduse ja sellest armumiseni on vaid üks samm.

Kuidas puudutab kõik eelnev Mehis Viru kaasust? Pealkirjas märgitud võõrsõna anateem tähendab kirikuvande alla panemist ning avalikkusele toodud teated seksuaalvahekorrast õpilasega ja erootilise sisuga sõnumitest on asetatud treenerielus võrdseks keskaegse kirikliku surmapatuga. Lõpuks elame vabas ühiskonnas ja kaks täiskasvanut inimest teevad omavahel, mida tahavad. Samuti on ju tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, sest kui õpilane väidab vahekorda, siis Viru eitab.

Viru loos on veel rääkimata kudrutamine ja silmavaatamine. Olles ise olnud nii treeneri kui ka võistkonna juhina korduvalt tiitlivõistlustel kaasas, siis see on kergesti seletatav. Kui kõrvale jätta treener Virule kõrgushüppaja Karmen Bruusi vanemate poolt antud käsk tütar paksu kuritegevusega riigist elusalt tagasi tuua, siis teine pool on puht tippspordile omane.

Nimelt on tiitlivõistlused väga närviline koht, eriti aga sportlasküla. Kes valmistub, kes just ebaõnnestus või õnnestus. Treenerid ja sportlased jagavad igaühega emotsioone, tahtku nad seda või mitte. Et oma õpilast pingest säästa, tehakse tema ümber klaaskuppel ja hoitakse kõrvalisest eemal. Olen ise näinud, kuidas treener magab naisõpilase toaukse taga tugitoolis ja valvab, et sportlane puhkaks ning keegi segama ei tuleks või armunool valele ajal ei tabaks.

Looduse vastu on keeruline või suisa võimatu, nagu ütles Carnegie.