Võrkpallikoondise liidri toimekas suvi: abielu ja EM-finaalturniir
Audentese Spordigümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud, USAs kõrgkoolis käinud ning seal pallinud, täna Itaalia esiliigaklubi Cremona Esperia koosseisus mängiva võrkpalluri Liis Kullerkannu jaoks tõotab eelootav suvi olla erakordselt toimekas: Liis abiellub oma kihlatu Sandriga ning võistleb Eesti naiste võrkpallikoondisega EM-finaalturniiril, mille üht alagruppi võõrustab Tallinn.
Eesti eest üle 100 mängu teinud Kullerkannu jaoks tähendab kodupubliku ees EM-finaalturniiril väljakule jooksmise ühe unistuse täitumist. «Mul on olnud soov uuesti EMile pääseda pärast 2019. aastat, mil mängisime esmakordselt nii kõrgel tasemel. Tahtsin seda korrata,» sõnab ta. «Finaalturniiril koondise eest mängimisega seostuvad mul ülevoolavalt positiivsed emotsioonid. Me oleme väike riik, keeruline on suuremat saavutust teha, aga 2019. aasta EMile pääsemine oli meie jaoks tol ajal väga suur asi, mis on hoidnud hoogu mitu aastat sees. Tahtsin seda tunnet uuesti kogeda. Ajalooline on teha seda kodupubliku ees.»
Koondisedebüüdi tegi Kullerkann 2013. aastal, mis tähendab, et tänavu saab ta tähistada kümmet aastat Eesti eest mängimist. «Mul pole enam klubitasandil kõrgeid eesmärke, pigem arvan, et hakkan asju kokku pakkima. Kuid kunagi ei tea, äkki pean oma sõnu sööma ja olen uuel hooajal kuskil heas klubis,» ütles eestlanna naerdes, jättes otsad tuleviku osas lahtiseks. «Küll aga on hetkesoov koondisega hea tulemus teha ja varasemad saavutused ületada. Igatsen rohkemat, kui meist oodatakse. Kui see õnnestuks, hakkaksin mõtlema oma tossude üle andmisele noorematele.»
Kullerkann räägib, et koondis ei võistle tihti nii kõrgel tasemel. «2019. aasta EMi valiksarjas alustasime alagrupiga, kus oli neli väga tugevat tiimi. Pääsesime sealt esimesena edasi, kuigi me ei olnud favoriidid. See oli suurepärane tunne. Eelmisele EMile me ei pääsenud, sest ei teinud sellist tulemust, nagu lootsime. Kuigi sel korral oleme turniiri võõrustajad, mis tagas pääsu alagruppi, tahan ma väga tõestada, et meie koht on siin.»
Pühendus aastaid kergejõustikule
191 cm pikkusele spordihuvilisele neiule kohaselt polnud võrkpall ainus ala, mis koondislast huvitas: ta ühendus aastaid kõrgushüppele.
«Mu iseloom sportlasena ja kasvõi see, kuidas enda keha eest hoolitsen ja kogu sellega seotud distsipliin tuleb kindlasti kergejõustikust. Mäletan, kuidas tollased treenerid rõhutasid, kui oluline on soojendus, venitused või ka näiteks taastumine. Kõige olulisem on see, kuidas oma keha eest hoolitsed ja need oskused kergejõustikust on minu jaoks ladunud selle põhja.»
Nii juhtuski, et võrkpalli juurde jõudis Kullerkann näiteks teiste Eesti tähtmängijate Kertu Laagi või Kristiine Miileniga võrreldes tavapäratult hilja. Kui Laak tuli koondise juurde 15- aastase sidemängijana, siis Kullerkann liitus Eesti parimatega alles 22-aastaselt.
«Minu areng on olnud hilisem. Enamik koondislasi on mänginud noortekoondises, kus mina pole olnud. Palju sõltub isiklikust motivatsioonist, keha valmisolekust ja võrkpalli juurde jõudmise teekonnast,» kostab Kullerkann.
Uus algus USAs
Oma võrkpallielu alguseks peab ta Ameerikas veedetud aega. Kullerkann tõdeb, et õppis seal ääretult palju juurde ning väga palju asju vajas lausa nullist alustamist: «See, mida ma Eestis varem tegin oli võrkpalli osas minu jaoks suhteliselt olematu. Sealt algas suur õppimine.»
Mai alguses 32. sünnipäeva tähistava pallimängija jaoks oli ideaalne, et stipendium võimaldas õppida ja samal ajal sporti teha. Tuska valmistas aga teadmine, et Ameerikas tähendab bakalaureusekraadi omandamine nelja aastat. «Võrreldes Eestiga on see üks lisa-aasta. Mäletan, et küsisin oma treenerilt, milline on kõige kiirem viis, kuidas ma minema saan. Treener aga tõi mu maa peale tagasi ja ütles, et tulin Ameerikasse toorelt. Hakkasin ajapikku selle teadmisega harjuma, kuid olin kindel, et kui aeg küps, tulen Euroopasse tagasi.»
Karjääri jooksul on Kullerkann mänginud nii Prantsusmaal, Saksamaal, Filipiinidel kui ka kodumaal. Naine tunnistab ausalt, et talle meeldib klubisid vahetada. Ühe õnnelikuma ajana oma spordielus toob ta välja esimese hooaja Prantsusmaal, Paris St-Claud'is: «See oli esimene leping, mille üle ma olin väga õnnelik. Pariisis oli kõik väga tasakaalus: hea tiim, liiga ja palk. Imeline linn! See polnud kindlasti ideaalne hooaeg, kuna igal hooajal on oma plussid ja miinused. Aga see koht ja aeg on minu jaoks üks südamelähedasemaid ning meeldejäävamaid. Seal saalis tunnen, et mind justkui oodatakse kodus. Meie koondise peatreener Alessandro Orefice on nüüd seal. Minule tuttavas saalis, tuttavate inimestega,» meenutab Kullerkann. Muide, prantsuse keelt räägib ta vabalt. Vaid vahel harva lähevad mõned üksikud sõnad tänase ühe kodukeele ehk itaalia keelega segamini.
Itaalia keel on seotud viimase aastaga, mil Kullerkann teenib leiba just saapamaal: «Ma olen selle ülirahul klubiga ja kuidas nad meid sportlaste ning inimestena kohtlevad. Usaldan neid täielikult.»
Kullerkann meenutab, kuidas Prantsusmaal olid tiimid üldiselt kaitsval positsioonil ja eeldasid, et iga küsimuse taga on mõni peidetud motiiv ja soov lepingust rohkem saada kui kokku lepitud. «Itaallased mulle väga meeldivad. Hooaja mõistes oleks mõnda asja saanud paremini teha. Võistkonna komplekteeritus ehk paari olulist mängijapositsiooni ei suudetud täita nii, nagu sellel tasemel võinuks olla. Põhimängija vahetus lõi tiimi natuke liimist lahti.»
Sõprus võrkpallis
Kullerkann ja teised võrkpallikoondislased hoiavad kokku ka väljaspool võistlusmelu või ettevalmistusperioodi. Kindlasti aitab kaasa meie sportlaste kuulumine Euroopa klubidesse, mis toob naised sageli kokku samasse riiki ja lausa ühte liigasse.
«Mängisime tänavu Eliise Hollase vastu ja Milkaga (Kristiine Miilen) olime sel hooajal vastamisi lausa kaks korda. Hiljuti juhtus see harv hetk, et paar päeva oli vaba ja saime mõne lähedasema koondislasega kokku. Laak sõitis meie juurde Põhja-Itaaliasse ja tegime väikese Garda järve roadtrip'i. Tahtsime kohtuda, see ei olnud kohustus.»
Kullerkann tunnistab, et koondisena ollakse tõepoolest heas kohas: «Meil on mõned mängijad lahkunud, kes olid tiimi loomise juures ja osalesid selle ehitamises. Vahele jääb see aeg, kui rahvusnaiskonnas ei olnud uusi nägusid, mis oli koondise seisukohast mõnevõrra halb. Täna on meil üpris hea seis, arvestades, kui palju mängijaid meil on välismaal mänginud ja saanud heal tasemel palju platsile.»
Ta hindab väga töökaid sportlasi, kes suudavad end rasketel hetkedel kokku võtta ja just siis endast parima välja käia. «Mulle meeldib kõrgushüpet vaadata. Näen, kui keeruline on sportlastel hüppe eel. Ma tean, kui palju otsuseid peavad nad pingelistel hetkedel iseseisvalt langetama ja hindan seda väga kõrgelt. Eriti võrreldes võrkpalliga, kus on taolistes olukordades tiimikaaslased, kellele toetuda.»
Pulmakellad ja pere tugi
Keilast pärit Kullerkannu jaoks on pere äärmiselt oluline. «Meil on väga lähedane perekond ja me teeme väga palju asju koos. Kui ma olen kodus, siis igal vabal pühapäeval üritan koju Keilasse pannkooke sööma minna. Ma ei tea, kuidas mu kihlatu Sander sellesse tulevikus suhtub,» sõnab mängija naerdes.
Kullerkannude perel on palju traditsioone, mida koos tehakse: «Meil on Keilas kogu pere väga lähestikku. Tädi pere on viie minuti kaugusel, vanaema sealt omakorda viis minutit edasi, vanaisa seal samas, nii et kui ma kodus olen, siis tulevad alati kõik läbi.»
Ta tunnistab, et ühel hetkel hakkas temagi rohkem mõtlema sellele, et olla vanavanemate juures. «Eelmisel aastal kaotasin oma vanaema ja see paneb asjad perspektiivi. Ka pulmade puhul soovin, et vanavanemad saaksid sellest osa. Eestis pole võimalik kõrgel või isegi keskmisel tasemel professionaalina mängida. See muudabki taolised elulised valikud äärmiselt keeruliseks, sest pean langetama otsuse, kas olla perele lähedal või jätkata karjääri.»
Sel suvel abiellubki Kullerkann oma kihlatu Sandriga. Pruut tunnistab, et inimsuhted on spordis ja eriti naistespordis väga keeruline teema, kuna püsivat ja toimivat suhet on distantsilt ja pidevate muutuste tõttu raske hoida.
«Lepingud on enamasti vaid ühe aasta pikkused ja kui see saab läbi, lähed uude kohta. Loomulikult oli see alguses Sandri jaoks uus ja šokeeriv. Kui ta sai aru, kuidas see maailm toimib, võttis ta selle ometi omaks. Kohtusime koroona ajal Bumble’s (kohtingurakendus). Olen veendunud, et temasuguse inimesega muudmoodi ei kohtukski. Olin olnud kaks kuud äärmiselt karmide reeglitega karantiinis Prantsusmaal ja mõtlesin huumoriga pooleks, et nüüd jään ma küll eluks ajaks vallaliseks. Kogu suhtlus ja uute tutvuste loomine oli tolle aja keerukatest piirangutest tulenevalt kolinud virtuaalmaailma. Käisime mõnel kohtingul ja sel suvel saab pulma,» on Kullerkannu hääles rõõmu ja elevust.
Tulevik ärimaailmas
Praegu kulubki suur osa Kullerkannu vabast ajast pulma planeerimisele. «Aga mulle meeldib väga tegeleda investeerimisega. Finantsteemad on mulle südamelähedased, sest õppisin ärindust. Enne selle valdkonna kasuks otsustamist olin humanitaarainete ja numbrite vahel. Ma ei suutnud päris lõpuni välja mõelda, milles ma hea olen. Kui ma lõpuks ärinduse ja rahvusvahelise ärini jõudsin tuli äratundmisrõõm, sest need sisaldavad nii keeli, kultuuri, numbreid kui ka äri.
Investeerimine on mu jaoks väga huvitav. Ma tean, et paljude jaoks on see tüütu, aga mulle meeldib taustatöö ja analüüs, mis raha paigutamisele eelneb. Ma olen Kristi Saare kõige suurem fänn. Sander tegi temaga kunagi «Lisatulu» taskuhäälingut, sest ta müüb kõrvalärina tšillisid. Kui Kristi ütles mulle seal podcast'is: «Tšau, Liis,» oli see naljaga pooleks mu õnnelikum päev,» avab Kullerkann investeerimis- ja ärihuvi tausta. «Ma tahaks ise rohkem aega ja raha investeerida, aga praegu läheb vaba raha pulmadesse, mitte portfelli kasvatamisse.»
Pulmadest rääkides tunneb Kullerkann, et seisab elu olulisel teelahkmel. «Ma tunnen, et pean varsti langetama mingid valikud. Mul on magistrikraad, mille sain kaheksa aastat tagasi, aga töökogemust mitte. Kindlasti saab spordist palju üle kanda, aga kui paljud tööandjad vaatavad seda kui väärtust? See tekitab minus tuleviku ees, mil ma tippspordis enam ei ole, kindlasti ebakindlust. On palju lahtisi otsi ja pean välja mõtlema selle, mis suunas ma liikuma hakkan.»
Kindel on aga see, et augustis mängib ta oma koondisekarjääri ühed olulisemad kohtumised Tallinnas. «On haruldane, et selline turniir tuuakse koju kätte. Tulge ja aidake meil võita ning sellest melust osa saada!»
