INTERVJUU ⟩ Heiko Rannula: tahan treenerina jõuda tippliigasse, aga mul on veel pikk tee minna

Heiko Rannula tüüris mullu Eesti meistriks Pärnu Sadama ja tänavu BC Kalev/Cramo meeskonna. Foto: Eero Vabamägi

Eesti treeneritaevasse võimsalt lennanud Heiko Rannula tüüris aasta tagasi meistriks Pärnu Sadama ning tänavu BC Kalev/Cramo korvpalli­mees­konna. Lisaks jõuti Kaleviga eurosarjas pool­finaali. Ent Rannula rõhutab, et ta on treenerina alles tee alguses ja minna on veel väga pikk maa.

Mängijakarjääri lõpetas ta 2014. aastal, 30-selt. Ehkki ta oli põhimees ning viibis mängus platsil keskmiselt 30 minutit, alustas ta uuest hooajast samas klubis, KK Pärnus juba kirjade järgi abi–, aga sisuliselt peatreenerina.

Heiko Rannula, kas see oli loogiline käik ja niimoodi pidigi minema?

Klubi toonane juht Mait Käbin pakkus mulle mängiva treeneri kohta, aga seda ma ei tahtnud, selle välistasin kategooriliselt. Ta nägi mind kõrvalt ning eks olid mingid asjad, mille pealt nägi, et võiksin treenerina jätkata.

Algus oli keeruline, mul polnud treenerikategooriat ja ma ei tohtinud ise time-out’i võtta. Mait oli mu kõrval ja kategooriaga, tema suhtles kohtunikelauaga. Just tol, 2014. aastal liikusid meeste sekka mitmed Maidu noortegrupi poisid, kellest Pärnus on siiani rivis Mihkel Kirves ja Robert Valge ning mulluseni oli ka Karl-Martin Kask.

Millal ise tunnetasite, et tahate treeneritööd proovida?