KOLUMN ⟩ Eesti naiste võrkpall rõkkab, kui oleme koos ühe asja eest väljas. Eesti eest!

Naiste võrkpallikoondis Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

23. aprill 2023. Priština, Kosovo. Võrkpalliplatsil on Eesti U17 tüdrukute võrkpallikoondis. Vastaseks on Ukraina eakaaslased. Mängus ei ole rohkem ega vähem kui EM-finaalturniiri pilet.

Tüdrukud ja neid ette valmistanud treenerid näitavad läbi raske ja pika mängu ühtsust, julgust ja tahtmist. Viiendas geimis seisul 14:11, kui neiusid lahutab finaalturniirist vaid üks punkt, paneb kogu koondis time-out’i ajal sõna otseses mõttes pead kokku ja koguneb grupikallistusse. Mängijad ja treenerid, ühe asja eest väljas.

Vaid minut hiljem on asi selge: Eesti neiud on üle üheksa aasta esindatud EM-finaalturniiril, kusjuures eelmisest kvalifikatsioonisõela läbimisest on möödas lausa 16 aastat. Finaalturniir algab 11. juulil, vaid veidi rohkem kui kuu aega enne maagilist 16. augustit, mil meie oma koduses Tallinnas jooksevad võrkpalliplatsile neiude eeskujud ja isegi mõne tüdruku vanem õde. Tuleb täiskasvanute EM, millest saab kõigile võrkpallikoondislastele, sealhulgas siinkirjutajale, unustamatu kogemus.

Eestit usaldatakse

Suvi tuleb väga võrkpallihõnguline, sest peale naiste ja U17 neiude osalevad EM-finaalturniiril nii meeste kui ka noormeeste U17 koondis, kellest viimane lunastas edasipääsupileti neiudest vaid päev varem. Tulevik tundub helge. Tõsiasi, et noorte finaalturniiride osavõtjate arvu suurendati 12 pealt 16-le ja Venemaad-Valgevenet ei näe endiselt võistlustules, ei võta neilt ära suurturniiril mängimise kogemust.

Samamoodi ei tasu jääda heietama fakti, et naiste koondis saab finaalturniiri nautida vaid korraldusõiguse tõttu. Suurürituse ühe alagrupi Eestis toimumine selliste tugevate võrkpallimaade nagu Itaalia, Saksamaa ja Belgia kõrval on auasi ja näitab Euroopa suurte võrkpallipeade usaldust meie väikeriigi organisatoorsete võimete, kuid veel enam meie imelise fännibaasi vastu. Ja see usaldus pole tulnud õhust ja armastusest, vaid eelnevatest kogemustest: 2021. aastal samas hallis peetud meeste versioon näitas, et oskame küll. Oskavad mängijad, oskavad korraldajad ja oskavad meie fännid. Oi, kuidas oskavad!

Tuleviku eeskujud 

Turniiri korraldamine maksab aga palju. Milleks üldse selline investeering? Sest nii areneb kohalik võrkpall. Kui soovime, et Eesti naiste võrkpall jätkaks tõusu, on tähtis, et võimalikult paljud Eesti võrkpallinoored näeksid oma silmaga pikki hollandlasi, võimsaid prantslasi ja usinaid soomlasi, kes loodetavasti võitlevad Eesti naistega nagu võrdne võrdsega. Et noortel oleks ees konkreetsem pilt, mille poole püüelda. Et neil oleks, mida võrdluseks võtta. Et neil tekiks samasugune tunne, nagu minul karjääri alguses esimest korda suurt võrkpalli nähes: «Pagan, ma tahan ka sellist mängu mängida!»

Kontrast koduse võrkpallitasemega on kindlasti suur. Naiste meistriliigas osaleb küll meeste liigast kaks korda rohkem võistkondi – meestel neli, naistel kaheksa –, kuid see on siiski amatöörliiga. Professionaalselt ei tegele võrkpalliga Eesti naiste meistriliigas keegi. On olnud aastaid, kus üks või kaks klubi on palganud isegi võõrleegionäre, kuid kaua pole need klubid suutnud jätkusuutlikud olla. Lähimineviku näited on Viljandi Metall, kes on pärast mõneaastast pausi tagasi meistriliigas (tõsi, seekord palgaliste mängijateta), ja siinkirjutajale nooruspõlves võrkpalli põhitõdesid õpetanud Kohila Võrkpalliklubi, kes taandus rahaliste raskuste ilmnedes meistriliigast sootuks.

Intriigi jagub, raha mitte

Raha on Eesti naiste spordile alati vähem jätkunud kui meestele. Seda hoolimata rohketest võistkondadest ja muinasjutulistest tagasitulekutest, mis on viimasel kahel aastal saatnud naiste meistriliiga finaale.

Intriigi jagub ja just koduse EMi eel peaks naiste võrkpall olema sponsoritele ligitõmbav panustamispaik. Siin tekibki aga olukord, kus nokk jääb küll kinni, aga saba ei tule lahti. Kui profimängijaid pole, ei taheta amatööridele niivõrd palju raha anda; kui raha pole, ei saa kellelegi ka arvestatavat palka maksta. On olnud sosistusi, et loodetakse kokku panna profiklubi, kes prooviks kätt eurosarjas ja võtaks mõõtu Soome klubidega, kuid kes selle ükskord jälle konkreetsemalt ette võtab?

Seni, kuni mõni klubi ise algatusvõimet ei näita ja professionaalsust viljelema ei hakka, jäävad probleemid samaks. Kui noormängija lõpetab gümnaasiumi ja tahab pärast kooli profivõrkpallist ära elada, peab ta siirduma välismaale. Või läheb ta Eestis ülikooli ja on sunnitud tegema poole vähem trenni. Harvad näited kinnitavad ka kolmandat varianti, kus Eesti ülikoolid tulevad mängijale piisavalt vastu, et lubavad ka välismaal elades oma õppekava läbida. Siinkohal suur aplaus nii mõistvatele koolidele kui ka mängijatele, sest see on ikkagi kooli kõrvalt täiskohaga töö tegemine.

Eestis piir ees

Eestis õppimist jätkates on seega paketis sees tasemepiir. Kasvõi ühe profiklubi tekkimine oleks abiks ka neile, kes konkreetse klubiga ei liitu, kuid kerkiks proffide vastu mängides ikkagi tasemelt ülespoole. Ega igaüks näe ju oma tulevikku profina – peame mõtlema ka sellele, et liiga baastase oleks aasta-aastalt ühtlane ja kergitaks ka kodustes ülikoolides mängivate või tööinimeste võrkpallitaset.

Taset tuleks tõstma hakata aga juba nooremana. Ja seda õiges mentaliteedis. Edukatel Eesti noortel on mängijate vähesuse tõttu koormus suur: mõni U16 vanuseklassi kuuluv mängija peab samal ajal osalema veel U18 ja U20 turniiridel. Ja kui seesama mängija on ka näiteks naiste Balti liigas võistleva tiimi nimekirjas… füüsiline või, mis veel hullem, mentaalne väsimus tuleb sellise rütmi juures kiiresti.

Tegelikult meile meeldib, kui noore koosseisuga naiskonnad proovivad jõudu naiste meistriliigas – hea näide on Rae Spordikool/Viaston, kes on meistriliigaga liitumisest saati tuginenud suuresti oma noortele. Kuigi naiste seas veel medalitele ei mängita, kandsid saadud kogemused vilja hiljutistel Baltimaade U18 meistrivõistlustel, kus suudeti endast poole pikemate Kaunase tüdrukute nina eest kuldmedal ära napsata!

Kaheksa naiskonna meistriliigas osalemine annab noortele palluritele häid mänguvõimalusi. Kõige selle juures tuleb lihtsalt jälgida, et noored oleks füüsiliselt mitmekülgsed ja vastupidavad, et vigastuste eest kantaks head hoolt ja puhkusele pandaks sama olulist rõhku kui treenimisele.

Pikk eesmärk, mitte lühiajaline edu

Oluline on noori treenida pika perspektiiviga. Loomulikult soovib iga noortetreener, et just tema võistkond saavutaks igas vanuseklassis kolm kuldmedalit. Aga kui neile treeneritele läheb vähekenegi korda rahvusnaiskonna edu, on tähtis kasvatada eelkõige noorte mängijate mängutahet, mitte lõhkuda neid ühel-kahel turniiril jagatavate karikate pärast. Nende armastus võrkpalli vastu ei tohi jääda sunnitöö varju.

Samas peab treener olema autoriteet ja õpetaja, kes vajadusel ka talente tagant sunnib ja neilt häid oskusi nõuab. Kuidas siin kesktee leida? Igal treeneril on oma käekiri ja võiduvalem. Tugev märksõna on «suhtlemine»: suhtlemine noorte ja treeneri vahel, aga ka treeneri ja mõne teise treeneri, näiteks rahvuskoondise treeneri vahel, olgu see siis noorte või täiskasvanute koondis. Perspektiivikate talentide karjääri alguses tuleb tihti teha valikuid, kas, millal ja milliste turniiride arvelt võrkpallurile pisutki puhkust anda. Seda just tervise huvides. Kui iga treener ajab jäärapäiselt oma rida, kannatab lõpuks ainult sportlane. Et naiste võrkpall Eestis edasi areneks, peab noore mängija tervis pidama vastu kauem kui noorteklassi lõpp.

Kauem peavad vastu pidama ka tahtmine ja innukus. Siin tulevad rasketel aegadel appi eeskujud. Suur osa naiste võrkpallist on rahvuskoondis, kuhu loodetavasti tahavad kõik noorvõrkpallurid kunagi välja jõuda. Väikeriigina kaasame naiste koondisesse juba päris noori talente, mispuhul loodetakse nii õpetajate kui ka treenerite mõistvale suhtumisele. Suhtumisele, mis hindab noortele antud head võimalust, toetab neid tiheda graafiku juures ja aktsepteerib koondisele hindamatut lisaväärtust andvate välistreenerite tööd.

Professionaalsus versus võimalused

Rahvuskoondis on koht, kus peab valitsema professionaalsuse ja võimaluste tasakaal. Meid ei ole palju ja seega on iga väike lüli oluline. Ükskõik mis etapis sildade põletamine või vähese suhtluse tõttu halva maigu tekkimine võib suurt kahju tekitada, sest iga mängija on arvel. Jällegi on suhtlemine see võti, mis tagab rahvuskoondisele kui Eesti naiste võrkpalli läbilõikele parimad võimalused.

Noored õpivad kogenumatelt, kuid kogenumatel on palju õppida ka noortelt. Finaalturniiride suvi on tulemas. Paneme pead kokku, teeme grupikalli, kui vaja. Toetame üksteist pingelistel aegadel, aga samamoodi ka eri arenguetappides, ambitsioonides ja valikutes. Toetame nagu noortekoondis seisul 14:11.

Eesti naiste võrkpall rõkkab, kui oleme koos ühe asja eest väljas. Eesti eest!