Kergejõustikumekade «imerajad» – platseebo või tehnoloogia tipptase?

Kivisöe ja kruusapuruga kaetud rajad on kauge minevik. Aga millisel kattel kergejõustiklased praegu võistlevad? Foto: JEFF PACHOUD/APF/Scanpix

Sarnaselt mitmele teisele spordialale nihutatakse ka kergejõustikus rekordipiire ühe kaugemale ja kõrgemale. Ühest küljest teeb oma töö atleetide evolutsioon, teisalt areneb tehnika.

Esimesed tõsised kergejõustikuvõistlused peeti murul. Siis lipati kivisöel ja tellisepurul. Kumjas polüuretaanist kate, nagu oleme praegu harjunud, jõudis staadionitele 1960ndate lõpus. Rahvakeeli nimetatakse seda siiani tartaaniks, kuid tegelikult on «Tartan» n-ö pioneerfirma 3M tootenimetus.

Esiti kasutati revolutsioonilist materjali hobuste galopivõistlustel, kirjutab Iltalehti. Ühest küljest lõi ühtlane kate võrdsemad tingimused, teisalt paranesid oluliselt tulemused. Pinnas oli lihtsalt nii palju ühtlasem, et kaotsi läks oluliselt vähem energiat.