KUULSUSTE HALL ⟩ Aleksander Tšikin – iseõppija, kes sai südamelähedaseks treeneriks lugematutele õpilastele
26. juuni 2023, 19:00
«Tuleb otsida igale mehele vastavalt õige ala. See on see kunst.» Just nii on kirjeldanud oma treeningfilosoofiat Eesti üks pikaaegsemaid juhendajaid Aleksander Tšikin.
Tšika, nagu teda õpilased kutsusid, pidas armsaks saanud ametit üle 60 aasta ning tegutses innukalt isegi pärast 90. juubelit. Tema trennidesse oli oodatud, vaatamata vanusele või füüsilisele võimekusele, kõik ning läbi seitsme kümnendi õppis legendaarse treeneri käe all nii tulevasi olümpiavõitjaid kui ka teadlasi, insenere ja kirjanikke.
Juba noorena teati Narvast pärit Tšikinit kui sõbralikku, iseseisvat ja hakkajat noormeest. Iseõppijana omandas ta suusatamise, uisutamise ja ujumise oskused, lisaks meeldis mitmekülgsele mehele jooksmine. Tavatult suur spordikirg pälvis esimese suurema tunnustuse Eesti Kaitseväes, kus Tšikin tituleeriti 1. jalaväerügemendi kõige kõvemaks sportlaseks. Seda esiletõstmist kinnitasid teenistuse lõpuks 16 auhinda mitmelt erinevalt alalt.
Aleksander Tšikin (27. aprill 1915 – 30. oktoober 2006)
- Nõukogude Liidu meistrivõistluste hõbe teatejooksus (1945)
- Nõukogude Liidu meistrivõistluste pronks teatejooksus (1946)
- Mitmekordne Eesti meister kergejõustiku jooksualadel
- Nõukogude Liidu teeneline treener (1965)
- Kalevi treener rohkem kui 60 aastat
Hiline algus
Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti Tšikin Punaarmeesse, kus ta elas üle nii tööpataljonide põrgu kui ka Velikije Luki tapatalgud. Just sõjapäevil sai tänu üleliidulise jooksukrossi võidule alguse tõsisem saavutussportlase karjäär, mis jätkus 1940. aastate teisel poolel.
Tšikin hakkas tõsisemalt tegelema kesk- ja pikamaajooksuga ning vaatamata viibinud stardile kujunes temast sõjajärgse Eesti üks esinumbreid. Ehkki parimad spordimehe aastad jäid sõjaaega, kogunes Eesti meistritiitleid üheksa, lisaks hõbedat-pronksi. Oma esimese suurema üleliidulise võistluse ajal oli Tšikin juba 28-aastane, esimeste NSV Liidu meistrivõistluste medaliteni jõudis ta Eesti teatejooksuvõistkonnas aga lausa pärast 30. eluaastat.
Selleks ajaks olid astutud ka esimesed sammud treenerikingades. Ametlikult sai teiste sportlaste juhendamine alguse 1947. aastal Kalevi kergejõustikukoolis, ent eeltöö selleks oli tehtud Teise maailmasõja ajal, kui Tšikin läbis spordijuhi ettevalmistuskursused Moskva Kehakultuuri Keskinstituudis.
Eestis sai esmaseks ülesandeks Tallinnas VSÜ Kalevi tegevuse arendamine. Elu oli raske, tööd jagus aastateks ja seda tuli teha täistuuridel, nii et korralikku kodu Tšika luua ei jõudnudki – olulisem oli rajada tasemel spordiväljak, kus mööduski aeg hommikust õhtuni. Lisaks täiendas Tšikin enda teadmisi nii Tallinna kehakultuuritehnikumis kui ka Leningradis Lesgafti-nimelises Kehakultuuri Instituudis. Nii kujunes esimestest olude sunnil tehtud treeneritöö katsetustest kutsumus kogu eluks.
Eesti Spordi Kuulsuste Hallist
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Treenimisele pühendatud elu
Treenerina oli Tšikin väga austatud kui terava silma, õpetaja nõudlikkuse ja isaliku hoolivusega mees, kes vajadusel läks oma kasvandikele kasvõi koju järgi. Oma positiivse ellusuhtumise, sõbralikkuse ja karismaatilisusega tõmbas ta õpilasi treeningutele ning kes kord juba tuli või kodust kätte saadi, jäi tehtud valikule tihtilugu pikaks ajaks truuks. Tšika õpilaste arv oli tohutult suur, sest küllalt paljud soovisid südamelähedaseks muutunud harjutuskordadest osa saada justnimelt juhendaja enda pärast.
Tšikini loovalt üles ehitatud treeningtöö polnud sugugi vaid kehaliste harjutuste kompleks sporditippudele – neid võrsus pika aja jooksul kümneid ja kümneid – vaid teooriast, praktikast ja lihtsast elutarkusest läbi põimunud kunst, milles juhendaja rolliks oli igaühele sobiv ala leida ning tulevaste meistrite viimistlemisel kasutada vajalikke pintslitõmbeid.
Ja meistreid jagus läbi aastakümnete muidugi hulgi – näiteks Eesti rekordimehe staatuses olnud kõrgushüppaja Vello Lumi, kümnevõistleja Tõnu Kaukis ning 1968. aasta Mehhiko olümpial viienda koha saanud kaugushüppaja Tõnu Lepik. Tšika kõige kuulsamaks õpilaseks tuleb aga pidada 1956. aasta Melbourne’i mängudel 5000 ja 10 000 meetri jooksus kuldse duubli teinud Vladimir Kutsi, kahel aastal koguni maailma parimaks sportlaseks valitud jooksumeest.
Kuni elu viimaste aastateni välja võis Tšikat pea iga päev kohata Kalevi spordiväljakul noortele näpunäiteid ja energiat jagamas ning ennast vormis hoidmas. Elutöö võttis treener-legend ise kokku järgnevalt: «Olen rõõmus, et olen saanud nii palju tööd teha, et olen saanud kasulik olla ja sain üles kasvatada noori mehi. Pole mul kahetseda midagi. Mis on siin kahetseda? Kui oleks mujale läinud, oleks muidugi rohkem raha teeninud, aga mis selle rahaga ikka teed.»
Lisalugemist
Juhan Maidlo (koostaja) «Kalev läbi sajandi. Kolmas osa. Treenerid» (Tallinn, 2003)