:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853191t1hb800.jpg)
/nginx/o/2023/06/28/15419130t1h53ff.jpg)
Profirattur Rein Taaramäe vaatas sotsiaalmeedias tagasi nädalavahetusel toimunud Eesti (ja Balti) meistrivõistlustele, kust ta sai kaela kaks medalit. Enda tegemiste kõrvalt puudutas Vändrast pärit rattur põgusalt ka kaassõitjate tegemisi.
Taaramäe hurjutas noort kaasmaalast: omal ajal olnuks mõeldamatu Kirsipuu taga liugu lasta
Kuldmedali sai Taaramäe ootuspäraselt kaela temposõidus. Ta edestas 36,5 km pikkusel trassi Gleb Karpenkot minuti ja 55 sekundi ning Norman Vahtrat kahe minutiga.
Teine autasu riputati talle kaelagrupisõidus. 106,4-kilomeetrise võistluse võitis lätlane Emils Liepinš, Eesti meistritiitli teenis teisena lõpetanud Karl Patrick Lauk. EMV-hõbemedali teenis Lauri Tamm, pronksi vanameister Taaramäe.
Nüüd aga sõna Taaramäele: «Grupisõidu pronks oli hea. Meil oli kahe mehe tiim [Madis] Mihkels & Taaramäe. Taktika oli mind alguses viie-kuue mehega ette saata ja selles pundis pidi olema paar kullanõudlejat, eeldatavad «ohvrid», kes end seal ära tapavad ja lõppfaasis enam kõrgusse mängu ei sekku. Selline oli reaalsus eelmisel aastal, kui kuus meest 100 kilomeetriga end ära küpsetasid, mis mängis hiljem head kaardid [Mihkel] Räimele.
Sarnase stsenaariumi kordumine oleks olnud Mihkelsile soodne. Plaanid siiski alati ei täitu – [Karl Patrick] Lauk ja Räim olid tugevad, lisaks oli ees ülimalt motiveeritud [Emils] Liepinš. Olenemata sellest, et ma viimased 65 km esigruppi lootusetult pidurdada üritasin, siis meile järele ei jõutudki.
Miks ma ise ei rünnanud, ei proovinud ja üldse passiivne olin? Sest ma olin S**T – nii lihtne see ongi. Ma ei valmistunud grupisõiduks, vaid proovisin vahetult enne meistrikaid eraldistardi rütmi leida, samal ajal üritasin taastuda hooaja esimesest poolest. Kahe nädala jooksul oli minu treeningute maksimaalne pikkus 90 minutit. Seega polnud võimalik grupisõiduks vastavalt tööd teha, vaid kogusin energiat sügiseks. Olin hooaja esimeses pooles küpse ja paraku meistrivõistlused leiba lauale ei too ja seega oleks nendeks valmistumine olnud tühi töö. Nüüd on õige aeg hakata sügiseks valmistuma, seega muud varianti polnud.
Pärast 75 kilomeetrit olid juba esimesed krambid, viimased 30 km olid jalad täielikult «tokkis» ehk krampis. Mul on kõrge valulävi, olen aastatega õppind krampides sõitma ja mitte neid teistele reetma, seega võib öelda, et pronks oli pigem hea saavutus.
Palju õnne Karl Patrickule, kes tegi Mihkliga head tööd. Paraku ma [hõbeda võitnud] Lauri Tamme kohta midagi öelda ei oska. Kutt vedeles pool päeva reisivagunis (oli pidevalt grupi viimane mees ja lasi teistel vedada - toim) ja tööd ei teinud. Omal ajal oleks olnud mõeldamatu, et ma lasen [Jaan] Kirsipuu taga liugu.
Tol ajal oli noorte mentaliteet «pigem suren maha, aga häbi endale ei tee». Tamm tegi meie silmis margi täis – mis poisi päris tase on, ma öelda ei oska, aga eraldistardis kaotas ta 4 minutit ja 19 sekundit. Selle pealt võib midagi järeldada. Tema vabandus «ma olen noor, ma ei pea» vett ei pea. Tänapäeval võidavad 20aastased Tour de France'i ja tulevad maailmameistriks. Noored, hagu on vaja anda!»