:format(webp)/nginx/o/2023/07/03/15432159t1hbe84.jpg)
Just nii on kirjeldatud Arnold Luhaääre vägevust 1936. aastal talle pühendatud lühiluuletuses – ja seda õigustatult. Rohkem kui dekaadi vältel oli ta Eesti esitõstja, kellele suutsid konkurentsi pakkuda nii kodus kui ka võõrsil vaid üksikud. Tegemist oli vägilasega, kelle jaoks polnud haruldane naasta võistluselt medali või mõne rekordiga.
1905. aastal Mõisakülas sündinud sportlase karjäär võinuks minna hoopis teisiti, sest pika ja peenikese poisina tegeles ta rohkem kergejõustiku ja võimlemisega. Kangi hakkas ta tõstma alles pärast kohtumist tuntud tõstesportlaste Eduard Brocki ja Elmar Sonntakiga. Tulemused oli varmad paranema, sest 1925. aastaks oli Luhaäärel ette näidata Eesti meistrivõistluste medal ning järgneval aastal juba ka esimene Eesti meistritiitel.
Kahekordse olümpiamedalimehe Luhaääre esiletõus sattus aega, mil meie eelmine väga tituleeritud atleetide põlvkond taandus parasjagu tõstmislavadelt. Uue jõukangelase otsinguil pöördusid spordisõprade pilgud Pärnumaalt pärit raskekaallasele, kes ei petnud uskujate lootusi. Väljakutse kogu maailmale esitas ta juba 1927. aastal, püstitades oma esimese maailmarekordi, rebides vasaku käega 90 kg.
Eesti Spordi Kuulsuste Hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Luhaääre esimeseks suureks võistlustandriks kujunesid 1928. aasta olümpiamängud, kus Eesti tõstemeister kinnitas oma kuulumist planeedi tugevamate meeste sekka. Mängude lõpuks oli ta purustanud nii oma isikliku kui ka Eesti rekordi, püstitanud tõukamises olümpiarekordi ning saanud kaela hõbemedali. Noore jõumehe tugevust kiideti kodus ja välismaal ning talle ennustati tulevikus veelgi paremaid tulemusi.
/nginx/o/2023/07/03/15432158t1h0c30.jpg)
Olümpiaedust kannustatuna läks olümpiahõbe võistlema ka Moskva rahvusvahelisele spartakiaadile. Võistlus ise läks suurepäraselt ning esikoht tuli ülekaalukalt, kuid saatuse tahtel kujunes sellest Pyrrhose võit. Pärast 1924. aasta detsembrimässu ei peetud meie sportlaste võistlemist idanaabri juures sobivaks ning seetõttu visati Luhaäär EKRAVE (Eesti Kerge-, Raske- ja Veespordi) Liidust välja. Selle tulemusena kaotas ta õiguse Eesti ametlikel spordivõistlustel tõstmises osaleda ning mis veelgi valusam, kadus pääs rahvusvahelistele tiitlivõistlustele.
Võistluskeelust hoolimata jätkas olümpiamedalimees edukat sporditeed, kuid nüüd hoopis maadlejana. Luhaäär seljatas mitmeid tuntuid Eesti matimehi, sealhulgas tulevase kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu ning tuli 1931. aastal Kreeka-Rooma maadluses isegi Eesti meistriks. Samal aastal taastati tema EKRAVE liikmelisus ning avanes võimaluse naasta vanade liistude juurde.
Meie esitõstja saavutas üllatavalt kiiresti maailma tipptaseme, kuid jäi 1932. aasta Los Angelese mängudest siiski teenimatult kõrvale. Ilmselt elu parim võimalus olümpiakulda püüda läks kaotsi, kuna Eesti otsustas sportlasi üle ookeani mitte saata.
Küll aga läks korda medalivõit aasta hiljem, kui Luhaäär tõestas oma klassi EM-hõbedaga. Järgmiseks suureks sihiks said 1936. aasta Berliini olümpiamängud, milleks Luhaäär valmistus hoolega. Ja tõesti, pärast kaheksa-aasta pikkust pausi ning maailma hooaja kolmanda tulemusega mängudele saabunud mehel õnnestus kauaoodatud võistlus pronksikohal ka lõpetada. Kusjuures tõukamisvõistluse viimasel katsel saavutatud 165 kg jäi olümpiaajaloo esimese poolsajandi absoluutseks tipptulemuseks.
/nginx/o/2023/07/03/15432160t1h79bf.jpg)
Aga parim olümpiatulemus ei pea ju olema nii vägeva mehe, nagu Luhaäär seda oli, isiklik rekord. Seda tõestas Eesti tõstespordi käilakuju 1937. aastal, vinnates pea kohale veel 2,5 kg võrra raskema, maailmarekordilise rauakoorma, mis jäi Eesti rekordina ületamatuks rohkem kui 20 aastaks. Veel aastajagu hiljem võidetud MM-pronks lubas unistada ka 1940. aasta olümpiast, kuid see peatükk jäi maailmasõja tõttu kirjutamata.
/nginx/o/2023/06/13/15388149t1hdb92.png)