/nginx/o/2023/07/12/15451099t1heae7.jpg)
Oli 1993. aasta juuli. Samal ajal kui Narvas ja Sillamäel toimusid referendumid, millega sooviti kuulutada Narva ja Sillamäe autonoomseteks territooriumideks, toimus Ihastes Eesti esimene maailmakarika (MK) etapp takistussõidus. Läbikukkunud referendumite tulemused tunnistas Riigikohus hiljem kehtetuks, kuid Ihastes pandi alus traditsioonile. Alates 1993. aastast on igal aastal toimunud Eesti pinnal vähemalt üks MK etapp takistussõidus.
Eestile oli see suur tunnustus. Aasta varem, 1992, oli Eesti Ratsaspordi Liidust (ERL) saanud Rahvusvahelise Ratsaspordi Föderatsiooni (FEI) liige. Niisamuti oli valminud kauaoodatud ja -ehitatud Ihaste ratsabaas. Ihaste valiti võistluspaigaks põhjusel, et tegu oli kõige uuema ratsakeskusega, mis vastas kõikidele nõuetele. Teise põhjusena nähti asjaolu, et liiga sageli koonduvad tähtsamad üritused Tallinna. Postimehele antud intervjuus leidis ERL-i toonane president Juhan Aare, et tegelikult peaks selliseid üritusi toimuma üle Eesti. Võistlejaid oli esimesel MK etapil Eestist, Soomest, Lätist ja Leedust.
Esimese MK etapi võitis Soome takistussõitja Karl Fazer hobusel Sweet Chocolate, jättes teisele kohale Andres Treve ja Largo. Mõned aastad varem, 1989. aastal, oli Karl Fazer tulnud ka Soome meistriks takistussõidus.
/nginx/o/2023/07/12/15451101t1h2e6d.jpg)
Fazer ei olnud vaid ratsasportlane, vaid ka show-mees. Võistluste vahepalana lahutas ta inimeste meelt kõrgushüppevõistlustega. Eriliseks tegi võistluse asjaolu, et hobusel ei olnud ei valjaid peas. “Ma ei mäleta, kas tal sadul oli, aga igal juhul hobust juhtis ta kaelarihmaga,” meenutab ERL-i peasekretär Riina Pill.
Maailma ratsaspordi ajalukku ongi mees end kirjutanud kõrgushüpperekordiga. Kõik sai alguse takistussõitja Chistopher Wegeliusega sõlmitud kihlveost, kui kõrge takistuse suudab Karl hobuse seljas ületada selliselt, et hobusel ei ole sadulat ega valjaid.
Mõeldud-tehtud või tehtud-mõeldud ning ühel Finnhorse üritusel ületas Karl koos hobusega Hot Chocolate kõrguse 182,5 cm. See tulemus on jäänud teistele senini püüdmatuks.
:format(webp)/nginx/o/2023/07/12/15451103t1h4c62.jpg)
Nagu öeldud toimus esimene MK etapp aastal 1993. Julguse esimene MK etapp korraldada andis ka asjaolu, et Lätis oli aasta varem, 1992. aastal, juba meie regiooni esimene etapp toimunud. Kui lätlased said hakkama, siis miks ei peaks eestlased?
/nginx/o/2023/07/12/15451108t1h4925.png)
Läti väljaandes Zirgu Pasts meenutatakse, et nende teekond esimese MK etapini sai alguse mõnevõrra varem. Aasta oli 1990, kui Läti lipu all võistlemine oli juba käegakatsutav unistus. Berliini müür oli langenud ning tasuks silmapaistvate sportlike tulemuste eest sai Läti takistussõidu koondis minna reisile Ida-Saksamaale. Just neil võistlustel loodi isiklik kontakt švetislase Max E. Ammanniga. Ammann on ajakirjanik, kunstikollektsionäär ja ajaloolane, kuid ratsaspordi ajalukku on ta end kirjutanud MK võistlussarja loojana.
Kõrvalmärkusena olgu mainitud, et Max Ammann tundis suurt huvi Baltikumi ratsaspordi ajaloo vastu. Ta oli välja uurinud, et 1930ndatel oli kohalikuks ratsaspordi keskuseks Läti ja Riias toimusid meie piirkonna suurimad rahvusvahelised võistlused. Ammann teadis ka, et Läti ratsasportlased käisid 1930ndatel Lääne-Euroopas: Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias.
1992. aasta jaanuariks oli idee küps, et Lätiski võiks toimuda MK etapp ning sama aasta suvel see Riias toimuski. Max Ammann suhtus FEI uutesse liikmetesse suure sümpaatiaga ning külastas isiklikult riike, kus FEI võistlused toimusid.
Riias toimunud MK etapp oli koht, kus Eesti sportlased ja ametnikud kohtusid Ammanniga ning sealt pandi idanema idee korraldada võistlus Eestis.
Et asi ei jääks vaid idee tasandile, hakati Eestis vajalikke ettevalmistusi tegema. 90ndatel ei olnud selliseid võimalusi nagu tänapäeval ning suhtlus käis kas läbi lauatelefoni, faksi või posti teel. FEI-l oli eraldi taotluse vorm, mis tuli faksi teel ja postiga edastada FEI peakontorisse Šveitsis. “Ei olnud mingisuguseid moodsaid vahendeid. See tundus nii tavaline tollel ajal,” naerab Riina.
Kui Eestis toimuv MK etapp sai kenasti FEI võistluskalendrisse kinnitatud, tuli hakata toetajaid ja sponsoreid leidma. “Tänu toonasele ERL-i peasekretäri Andrus Pormanile, kes oli väga hakkaja ja hea suhtleja, me selle võistluse suurelt ette võtsime,” meenutab Riina. Võistluse läbiviimist toetas rahaliselt ka FEI. FEI-lt saadud 10 000 Šveitsi franki moodustas suure osa võistluste eelarvest ning oli peaaegu ainuke reaalne raha, millega ERL sai arvestada.
Võistluste toimumist aitasid toetada ka teised, kuid auhinnad olid valdavalt esemelised. Auhindadena läksid loosi näiteks Estoplasti valgustid, küünlajalad ja metallikunstnike tooted. Põhisõidu ehk Grand Prix auhinnaks oli lisaks rahale veel ilvese nahk, mille oli välja pannud jahimeeste selts.
:format(webp)/nginx/o/2023/07/12/15451111t1hc074.jpg)
Võistluste lahutamatuks osaks on ka maisemad küsimused nagu kuhu ja kuidas majutada hobused ja võistlejad. “Ega võistlejaid nii palju ei olnud kui praegu,” mainib Riina ning see tegi võistluste korraldamise mõnevõrra kergemaks.
Kui tänapäeval tuleb korraldajal hoolikalt läbi mõelda treilerite ja hobuseautode parkimisvõimalused, siis 90ndate alguses oli hobuseautosid veel väga vähe. Vaid soomlased olid hobuseautodega.
Võistluste jaoks vajalikud väliboksid tulid Soomest läbi Soome Ratsaspordi Liidu. Kuna transport laevaga oli soodne, siis telliti ka hiljem Veskimetsa võistluste tarbeks väliboksid Soomest.
Sportlased ja groomid majutati lähedal asunud pioneerilaagrisse. Tingimused olid küll askeetlikud, kuid vähemalt oli katus pea kohal. Pesemisvõimalused olid lahendatud igaõhtuse saunaga. Mõistagi ühissauna ei toimunud ja naistel ning meestel olid eraldi saunaajad. Sauna keskel oli kuuma veega täidetud katel, kust igaüks sai võtta pesemiseks vajalikku vett.
Ühe korraliku võistluse juurest ei puudu ka vabatahtlikud. Esimesel MK etapil oli vabatahtlikke vaid 20. See tähendas, et üks inimene pidi tegelema mitme erineva ülesandega ja töötunde ei loetud. Mõneti päästis olukorda ka asjaolu, et osavõtjaid oli vähem kui on tänasel päeval, kuid sellegipoolest oli ühe vabatahtliku koormus suur.
Eredamatest emotsioonidest on Riinale meelde jäänud publiku rohkus. “Kõik kohad olid paksult inimesi täis, meeletu rahvamass oli kohal,” kirjeldab ta meeleolu. Publiku suur huvi oli pisut ootamatu, kuna ratsavõistlusele suurt reklaami teha. Võimalik, et publikuhuvile aitas kaasa pealtvaatajate vahel väljaloositud reis Küprosele.
Ehkki esimene MK etapp toimus Ihastes, siis järgnevatel aastatel peeti seda juba Tallinnas, Veskimetsa ratsaspordibaasis. Suuresti oli asukohamuutuse põhjuseks FEI poliitika, mille kohaselt oli tungivalt soovituslik korraldada MK etappe pealinnades. Sel ajal arvati, et pealinnades pälvivad võistlused suuremat tähelepanu, seda nii meedia kui publiku poolt.
:format(webp)/nginx/o/2023/07/12/15451113t1hcee8.jpg)
Tänaseks on õnneks FEI poliitika muutunud ning viimastel aastatel on MK etapid toimunud väljaspool pealinna.
Juba sel nädalavahetusel (14.- 16. juuli 2023) toimub Ihaste ratsakeskuses Tartu GP nime kandev võistlus, mis on pühendatud 30 aasta möödumisele esimesest MK etapist. Selle puhul muutub Ihaste Ratsakeskuse väike maneež üheks nädalavahetuseks näitustesaaliks, kus on harukordne võimalus vaadata ajaloolisi pilte ratsaspordist, mis on seotud Tartu ja Ihastega, Volvo Cup 1993-ga ning Ihastega seotud ratsanikega.
Järgmine MK etapp toimub Tallinnas, kui toimub järjekorras 20. Tallinn International Horse Showl (6.-8. oktoober 2023).