Eesti naised on vinged: seda tõestasid elavalt Anette Baum ja Linda Tetsmann, kes võidutsesid maailma pikimal ja raskeimal aerutamismaratonil Yukon 1000. Triumf – ja pange nüüd tähele! – ei tulnud sealjuures mitte naiste klassis, vaid üldarvestuses.
25-aastane Baum ja 31-ne Tetsmann istusid esmakordselt ühte paati 2019. aastal, kui pärast ühesüstadega Tori-Türi kiirlaskumise läbimist saunas kokku said. Laval otsustati koos minna Lätti Gauja XXL teatemaratoni sõitma. Teel Lätti poetas Tetsmann, et tema sooviks väga minna 715 km pikkusele Yukon River Questile.
Seda kuuldes lõid Baumi silmad särama, sest temagi oli sama mõttega flirtinud. Nõnda, leili visates, Huum Sauna Kayak Teamile algus pandigi.
Koroonapandeemia tõttu lükkus unistuse täitumine küll kaks aastat edasi, kuid mullu oldi Yukoni aerutamismaratonil stardis. Ja mitte ainult: 715 km pikk katsumus pandi naiste kahesüstade arvestuses rajarekordit tähistava 43 tunni ja 44 minutiga kinni!
/nginx/o/2023/07/27/15483865t1hde0e.jpg)
Sellest tulenevalt oli ainult loogiline, et tänavu sooviti haugata veel suurem tükk ja panna ennast proovile 894 km pikemal Yukon 1000-l.
/nginx/o/2023/07/27/15483863t1ha37c.png)
Nädalaga võiks ehk finišeerida
Eestlannad seadsid endale eesmärgiks, et 1000 miili ehk 1609 km pikkuse teekonna võiks läbida nädalaga. See ülesanne ka täideti: protokolli kanti aeg 6 päeva, 9 tundi ja 12 minutit, mis tähistab ühtlasi naiste kahesüstade rajarekordit. Varasem, mullu püstitatud tippmark ületati sealjuures päeva ja ühe tunniga.
Tegelikult unistatigi selle endale haaramisest, kuid kuna veeolud on Kanadas-Alaskal aastati erinevad, ei tihanud nad seda välja öelda. «Hinges oli ikka soov, kuid seda ei tea kunagi ette, mis päriselt võimalik. Eelmine aasta võideti viie päevaga, kuid tänavu oli veeoludest tulenevalt prognoos pigem seitse,» lausub Tetsmann.
/nginx/o/2023/07/27/15483830t1h8b95.jpg)
Illustreerimaks, millistest variatsioonidest jutt, sõna Baumile. «Me kasutasime eelmise aasta võidutiimi GPS-track’i, mille järgi üritasime sõita. Tänavu oli veetase aga ca meetri jagu madalam ning mõnes lõikekohas, kust nemad läbi läksid, ei voolanud tänavu isegi vett.»
Tetsmann lisab: «Minu käekell ütles alati, mitu meetrit paremal või vasakul peaksime nende trajektoori silmas pidades jõe peal olema. Ühel hetkel selgus, et meil tulnuks kaks kilomeetrit vasakul olla. Mõelda, millistest aladest käib jutt!»
/nginx/o/2023/07/27/15483847t1hf015.jpg)
Kusjuures sõidu teises pooles, saartega pikitud lauskmaaosas, jäid naised korra isegi põhja peale kinni. Lahendus oli aga lihtne: hops püsti, paat kaenlasse, kümme meetrit edasi ja tagasi aerutama.
Ent madalamal veetasemel oli ka plusse. Yukoni jõe kaks kuulsamat kärestikku, Five Finger Rapids ja Rink Rapids olid tänavu tunduvalt hõlpsamini ja turvalisemalt läbitavad. «Üldiselt on see suur veemassiiv, mis on pigem sile,» viitab Tetsmann mitte kümneid, vaid sadu meetreid laiale jõesängile.
/nginx/o/2023/07/27/15483823t1h2cb6.jpg)
Töö, töö, töö ja veidi und
Selleks, et esimesena finišisse jõuda, andsid Tetsmann–Baum korralikult hagu. Päevas aerutati 18 tundi – rohkem polnud reeglitest tulenevalt lihtsalt võimalik – ja kõik igapäevased toimingud, nagu söömine-joomine-pissimine, tehti käigu pealt.
«Kaldal käies kaotad lihtsalt aega. Kuna voolukiirus on nii tugev, siis kas või niisama istudes liigud ikka edasi,» selgitab Baum, miks nõnda.
Korra, võistluse algfaasis 50 km pikkusel Laberge’i järvel, eestlannad siiski patustasid ja maabusid häda tegemiseks. «Tegime küll omast arust kiiresti, kuid naastes nägime, et selja taga olnud konkurendid olid meist juba möödunud,» lausub Tetsmann.
/nginx/o/2023/07/27/15483843t1ha694.jpg)
Nõnda veetsidki eestlannad nädala jooksul maa peal ainult 36 tundi – iga ööpäev kuus. Unetunde tuli sealjuures veelgi vähem: laias laastus 17... sest mõnes mõttes ei tähendanud kaldale jõudmine mitte puhkuse, vaid hoopis töötamise algust.
«Telk on vaja üles panna, söögid välja võtta ja lõhnakindlatesse kottidesse panna, (jõe)vett filtreerida, riideid kuivatada, keha eest hoolt kanda: enesemassaaži teha, külma- ja kuumageele määrida, Ibumetini võtta, et keha üles ei paistetaks...» loetlevad nad kordamööda õhtuseid tegevusi. «Palju unetunde sai, oli puhtalt enda teha.»
/nginx/o/2023/07/27/15483839t1hb2ab.jpg)
Koprad on suured, põdrad ja karud veel suuremad
Kellel jäi põhiloost kripeldama, miks tuleb telkimispaika jõudes toit lõhnakindlatesse kottidesse panna, siis vastus on tõepoolest: karude ja teiste metsloomade pärast.
/nginx/o/2023/07/27/15483817t1h920d.jpg)
Nendega eestlannad lähitutvust siiski ei teinud: ööbimispaikadeks valiti alati jõesaared, kuhu loomad (üldjuhul) ei tule. Ent kallastel nähti siiski nii mõndagi huvitavat.
«Kopraid oli palju – nad olid kolm korda suuremad kui meil Eestis,» sõnab Linda Tetsmann. «Karibut nägime samuti: pikutas jõe ääres ja liigutas kõrvu. Kotkaid oli samuti palju.»
/nginx/o/2023/07/27/15483824t1h8318.jpg)
Aga karusid? Süstapaar hakkab itsitama. «Olime ühe koha peal kahevahel, kas minna lõikekast või põhivoolust. Otsustasime viimase kasuks. Kui veidi hiljem pöördekohale tagasi vaatasime, siis nägime, et pekki, seal oli karu!» pajatab Tetsmann.
Teistkordselt nägid nad kiskjaid juba pärast võistlust autoga ringi liikudes. «See oli vau-efekt, kui suur grislikaru meie ees üle tee läks. Hunt oli samuti väga võimas ja harukordne – isegi kohalikud ei näe teda üldjuhul. Veel nägime põtru, kes on võrreldes Eestiga megasuured,» lõpetab Tetsmann.
/nginx/o/2023/07/27/15483812t1hf9d6.jpg)
See meeldiv märg ürp
Hommikul ärgates oli vaja kõik kodinad uuesti süsta pakkida – võistluse käigus on igasugune kontakt välismaailmaga keelatud ning kõik vajaminev tuleb endaga ise kaasas tassida, täpselt nagu kunagised seiklejad – ja mõne öötunni jooksul «kuivanud» märjad riided taas selga tõmmata.
/nginx/o/2023/07/27/15483836t1h366b.jpg)
«See oli iga päeva lemmikuim osa. Kui sul on niigi külm olla ja siis hakkad märgi riideid selga panema,» meenutab Baum nõutult.
Kusjuures, ametlikult olla Loode-Kanadas tol hetkel kuumalaine olnud, kuid sellest eestlannad küll sotti ei saanud. «Aerutades pritsib ju kogu aeg vett peale ning kui tuul ka veel tuleb... lihtsalt lõdisesidki seal. Nende riiete selga tõmbamine nõudis hommikuti kõva tahtejõudu,» lisab Tetsmann, täpsustades, et magamiseks oli neil teine, kuiv rõivakomplekt siiski alati käepärast.
Mis 18-tunnist aerutamispäeva puudutab, siis üks esimesi küsimusi, mille peale tuleb: kas tagumik pidevast istumisest ära ei sure? «Esimesed kaks päeva oli võib-olla ebamugav, kuid sealt edasi tuli tunne sisse,» pillab Baum nii muuseas lause, mis ilmselt istumis- ja aerutamisentusiastidele loogilisena kõlab.
/nginx/o/2023/07/27/15483866t1hb77e.jpg)
Tetsmann tõttab süstakaaslasele appi: «Kolmandast päevast oligi, et läksime nagu oma tugitooli tagasi. Meil oli kogu istumise set-up ikkagi läbi proovitud ja paika sätitud. Näiteks süsta külgedel olevatele pedaalidele on isegi jalapaadid tehtud, et saaksime jalgu keskel hoida. See on kehale palju sõbralikum.»
Küll kinnitavad mõlemad kui ühest suust, et hetkest, mil ajju jõuab teadmine, et maabumine on lähedal, hakkab istmikus kerge nihelus pihta. Seda esines Kanada-USA piirile ja finišisse jõudes.
/nginx/o/2023/07/27/15483811t1hc862.png)
Pedantsus saanuks saatuslikuks
Sinnasamma piiripunkti võinuks sealjuures jääda ka Tetsmann–Baumi võit. Nimelt edestasid eestlannad lähimaid jälitajaid, Kanada kanuuduot Carmen Gustafsoni – Crispin Studerit tol hetkel ca tunniga. Nende õnnetuseks piiriületuse toiminguteks ette nähtud telefon aga ei töötanud, mistõttu haihtus kättevõideldud edu õhku.
Mis täpselt juhtus, selgitab Tetsmann: «Läksime kohale jõudes rõõmsalt sörgisammul kollase telefonikasti juurde, kuid selle heli oli, nagu oleks liin kinni. Meid oli briifitud, et piiripunktis tuleb igal juhul see kõne teha ja kui ei vastata, siis lihtsalt ootad. Nii meid kummitaski peas reegel: enne edasi liikuda ei tohi, kui piirivalvelt roheline tuli olemas.
/nginx/o/2023/07/27/15483837t1h2a73.jpg)
Nii me ootasimegi. Aja viitmiseks hakkasime Anettega kordamööda energiauinakuid tegema: esmalt magas tema kümme minutit, siis vahetasime. Ühel hetkel tuli keegi kohalik ja pakkus, et lähedal olevast hotellist on samuti võimalik helistada ja küsida. Reaalsuseks see siiski ei osutunud.
Samal ajal saabus aga Kanada tiim. Nemadki proovisid kõne võtta, kuid tulutult. Tegid ka teise, kolmanda, misjärel ütlesid meile, et aitab küll, liigume edasi. Meie vastasime aga, et peakorraldajata loata meie ei tule. Seejärel võtsime satelliittelefoni teel ühendust korraldajaga: saatsime sõnumi, et telefon ei toimi, kas võime edasi liikuda? Vastus tuli: OK.
Seejärel liikusime tagasi paadi juurde, kuid Kanada tiim oli selleks hetkeks juba veele läinud ja saavutanud nii 15-minutilise edumaa.»
/nginx/o/2023/07/27/15483819t1heba5.jpg)
Toidukogus võttis ahhetama
Selleks et 18 tundi päevas vastu pidada – ja terve see ka aeg aerutada! –, läheb vaja energiat. Anette Baum ja Linda Tetsmann olid ühes toitumisspetsialist Teele Tiidtiga välja raalinud, et neil tuleks võistluse käigus päevas tarbida 7500 kilokalorit.
Kui vastav toidukogus enne võistlust põrandale sai laotatud, oli selge, et nii palju nad süüa ei jõua. «Nõnda võtsime kaasa 5500 kcal arvestusega, kuid võistluse lõpuks jäi sellestki omajagu alles. Suutsimegi tarbida 4000–5000 kcal,» sõnab Tetsmann.
/nginx/o/2023/07/27/15483831t1hd1c7.jpg)
Ent millest naised elasid? «Tactical Foodpack varustas meid külmkuivatatud toiduga, mille olime kevadel Prantsusmaal toimunud Dordogne Integrale (360 km) võistlusel juba läbi proovinud. Päevas sõime siis kolm sooja toitu, millele lisandusid kõikvõimalikud snäkid: batoonid, juustud-vorstid,» lausub Baum.
«Ja geelid, olgugi et neid tavapäraselt nii pikkadel võistlustel ei tarbita,» torkab Tetsmann vahele. «Vahepeal lihtsalt on nii, et kõht on täis, kuid tuleb midagi peale võtta. Siis oli HoneyPoweri geel väga hea!»
/nginx/o/2023/07/27/15483848t1hd4b0.jpg)
Taktikamängud alaku
Nõnda hakkaski tõeline võidusõit pihta alles Alaska territooriumil. Tetsmann–Baumil õnnestus konkurendid kinni püüda ja isegi selja taha jätta, kuniks jõuti saartega vürtsitatud lauskmaa osale.
«Sealne vesi on põhimõtteliselt seisev, kuid on mõned tugevama vooluga kohad, mida tuleb otsida. Kanuu on aga paat, mis aitab sul [erinevalt süstast] voolu üles leida ja ühel hetkel oligi Kanada paar meil jälle seljas. Seejärel sai meie taktikaks nende lähedale hoidmine,» selgitab Baum.
/nginx/o/2023/07/27/15483822t1h6fa2.jpg)
«Ühel hetkel hammustasid nad selle läbi ja see hakkas neile pinda käima. Kuna kanuuga poldud samuti varem võidetud, tahtsid nemadki esimesena lõpetada,» jätkab Tetsmann. «Mingi hetk ütlesid nad, et neil on vaja nüüd isiklikku aega. Austasime seda ja läksime eemale. Seejärel algas tõeline võistlus: kes läks lühemalt sisekurvist, kes omakorda pikemalt väliskurvist, kus oli aga rohkem voolu. Käis korralik katsetamine!»
See üks vale otsus...
Nii-öelda otsustavaid äraminekuid üritasid eestlannad teha tükki viis, kuid kõik tulutult. «Iga valitud lõikekaga oli mingi jama: küll polnud voolu, küll jäid kinni,» jätkab Tetsmann. «Anette oli see, kes kaarti luges ja otsustas ühes kohas, et siit enam lõigata ei proovi.»
/nginx/o/2023/07/27/15483846t1hab56.jpg)
«Varasemad ei olnud ennast lihtsalt ära tasunud...,» selgitab Baum, «kuid siis nägin selja tagant, kuidas Kanada duo läks just sealt. Vaatasin siis täpsemalt kaarti ja ühtäkki mõistsin, kui palju pikema trajektoori valisime ja millise distantsivõidu nad saavad. Manasin ennast täielikult maa põhja.»
Tetsmann kinnitab: «Anette oli tõesti enda peale pahane, võttes kogu süü kohe enda peale. Aga oleme siiski tiim ning meie asi oli seejärel neile järgi võtta. Kuigi käis võistluse kuues päev, siis kütsime sprindilõike 30–40 minutit järjest maksimumi peal. Hüüdsin iseendale, et «tahan-tahan-tahan!» Vahepeal lubasid camelbag’ist väikese joogilonksu, misjärel täisvaardis edasi!»
/nginx/o/2023/07/27/15483868t1h7230.jpg)
Meeletu pingutus tasuski ennast ära, sest kui kanadalaste lõikekoht lõppes, olid nad silmapiiril. «See andis lootust, et saame nad kätte!» meenutab Tetsmann ja lisab, et telkimisalaks see sisuliselt juhtuski. «Siis sai lõõbitud, et hakkasime teid igatsema ega tahtnud silmist lasta.»
Lõbusat vastust sellele aga ei tulnud, vaid Kanada duo keeras vasakule telklasse ära. Meie naised valisid sisuliselt järgmise, paremat kätt olnud saare. Maabudes järgnesid kõik tavapärased toimingud, millele lisandus veel viimase päeva marsruudi analüüs.
Segadus ja võidujoovastus
«Olime kahe kanali keskel ja arutasime, kumba võtta. Vasak oli lühem, kuid paremas oli jällegi voolulootus. Hommikul pärast pooleteisetunnist ööund startides, läksime meie vasakule, kanadalased paremale,» meenutab Tetsmann.
Kui kanalid hiljem kokku jooksid, ei näinud eestlannad konkurente kusagil. Ei ees, ega taga. «Siis oli tükk aega segadust,» kangastub Baumile mälupilt silme ette. Lõpuks, ühel sirgel, tekkis mumm selja taha. «Siis oli juba kindel tunne, sest tajusime, et meie sõidukiirus on neist parem,» lisab ta.
/nginx/o/2023/07/27/15483814t1hce24.jpg)
Lõpuks edestasid eestlannad kangeid konkurente 16 minutiga, mis 1609 km pikkuse aerutamismaratoni kontekstis ei tähenda suurt midagi. «Pikal finišisirgel olime ikkagi silmapiiril,» illusteerib Baum.
Võiduga kaasnes Baumi ja Tetsmanni jaoks ennekõike suur emotsioon ja rahulolu, et metsik katsumus sai läbitud. Lisaks ulatasid korraldajad finišis omalt poolt üle õlled – need andsid eestlannad edasi oma meediatiimi meestele Aldisele ja Kristenile –, T-särgid ja medaljonid, mis kodus mõistagi aukohale pannakse.
Aga auhinnaraha? «Seda polnud,» sõnab Tetsmann lõpetuseks.
/nginx/o/2023/07/27/15483813t1hb654.jpg)
Väljakutse maksis 27 000 eurot
Ühtegi senti Anette Baum ja Linda Tetsmann Yukon 1000 aerutamismaratoni võidu eest ei teeninud. Küll kaasnes pöörase ettevõtmisega pöörane kulu. «Kui koju jõuame, saame numbrid detailsemalt kokku lüüa, kuid projekti suurusjärk on 27 000 eurot,» lausub Tetsmann.
Selle aitasid naistel kokku saada nimisponsor Huum ja suursponsor Arens. Lisaks on toodete või teenustega õla alla pannud Tactical Foodpack, Printwell, Kuup3, EastPole Kayaks, Craft ja Honeypower, keda eestlannad samuti siiralt tänavad.
Küll soovib Tetsmann täpsustada, et ega nad Kanada metsade vahel laialt ei elanud. «Kui tahad näiteks hotellis elada ja ainult restoranis süüa, siis pead veel lisatuhandetega arvestama. Meie liikusime ringi autoga ja elasime valdavalt telgis, oma toidupakid kaasas.»
/nginx/o/2023/07/27/15483876t1h4b35.jpg)