Eesti tahab EMil tugevamaid üllatada ja hoiab jalad maas

Koondise diagonaalründaja Renee Teppan 2021. aastal Tallinna toimunud EM-finaalturniiri alagrupimängus. Viimasel kahel EMil on Eesti jäänud pidama alagruppi, kuid seekord loodetakse salamisi edasipääsu. Foto: Tairo Lutter

Eesti meeste võrkpallikoondis alustab kolmapäeval Itaalias Perugias Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri, esimeseks sihiks on viimaste EMide kohtade üle löömine. Esimeseks vastaseks on kell 19.00 algavas kohtumises Saksamaa.

Eesti koondis lendas esmaspäeva hommikul Riia kaudu Itaaliasse, bussisõit Roomast Perugiasse võttis veel lisaks 2,5 tundi. Sellest, et lend peaaegu tunni võrra hilines ja õhtuks planeeritud kerge üldfüüsiline treening tuli asendada reipa jalutuskäiguga, peatreener Alar Rikberg numbrit ei teinud. Plaanide kohandamine käib asja juurde, kirjutas volley.ee.

«See ei ole miski, mille pärast stressi või muret tunda,» ütles juba seitsmendale EM-il sõitnud, ent peatreeneri ametis debüteeriv Rikberg. «Meie plaanid löödi sassi juba korraldajate poolt, kes täiesti ühepoolselt ja omavoliliselt treeninggraafiku pea peale keerasid. Selle asemel, et teha teisipäeval hommikul jõusaali ja õhtul palli, on meil keskpäevane pallitrenn, kuhu tuleb kombineerida kokku jõuharjutused ja palliharjutused.»

Täitunud eesmärk

Võrreldes viimaste Eesti EM-koondistega on seekordne esindus ehk ühtlasem, võimalik, et ei kujunegi välja ka väga selget põhikoosseisu. Rikberg seadis kohe ametisse astudes üheks eesmärgiks jõuda EM-ile just võimalikult heas tervislikus konditsioonis võistkonnaga ning täna on ta tulemusega rahul.

Eks treeningute ja koormuste planeerimisel ole kõik valikute küsimus. «Kui võtame Gheorghe Cretu viimase EM-i, siis oli eesmärk väga maksimaalne füüsiline konditsioon, räägiti palju kaalunumbritest ja rasvaprotsentidest. Et viia mehed nii heasse füüsilisse konditsiooni, kui on vähegi võimalik,» meenutas Rikberg. «Sellest tulenevalt päris mitmed mehed kohe EM-i algusest maadlesid rohkem vigastustega kui mängimisega. Tagantjärele kõige õigem hinnang on ilmselt see, et mängijate füüsiline konditsioon ei olnud vastavuses pallitreeningu mahtudega. Pallitrennide mahud olid väga suured ja seal oli suurem osa mängijatest valuvaigistite peal.»

Toona abitreeneri rollis olnud Rikberg tegi juhtunust omad järeldused. «Jah, pikemad ja intensiivsemad trennid annavad tippvormi mõistes ehk protsendi juurde, aga tipus mängimiseks peab olema ka hea tervislik seis.»

Ainsana oli seekord lõppvalikkusse kuulnud meestest kõhklusi-kahtlusi temporündaja Timo Tammemaa tervise osas. Lõplik otsus langes alles pühapäeva õhtul. «Küsimärke oli tervel selle suve teisel poolel. Pikk paus ja mitte millegi tegemine tekitas olukorra, kus ta ei olnud treeninguteks valmis. Isegi mitte nii palli kui ka jõusaaliga väga rahulikult alustades. Just siis, kui olime jõudmas heasse vormi, oli tal väike hüppeliigese vigastus mängus Ukrainaga, see tekitas jälle pausi, kus tal tuli järjestikkuseid hüppamisevabu päevi,» kirjeldas Rikberg. «Kahes viimases treeningus katsetasime ära, kas jalg peab, kas saab hüpata, servida, blokkida ja rünnata. Kõike suutis teha, valuaistinguid väga palju polnud ja nii sai see otsus tehtud.»

A-alagruppi kuuluv Eesti kohtub kolmapäeval Perugias Saksamaaga ja neljapäeval Itaaliaga. Seejärel vahetatakse mängupaika ja sõidetakse 132 km kaugusel asuvasse Anconasse. Viimased alagrupimängud peetakse seal puhkepäevadeta – pühapäeval mängitakse Šveitsi, esmaspäeval Serbia ja teisipäeval Belgiaga.

«Seal tuleb taktikalisi otsuseid teha,» tõdes Rikberg tihedast graafikust rääkides. «Plaan on paigas, kuidas vähemalt alustada nii Saksamaa kui ka Itaalia vastu. Täiesti selge plaan on, kuidas läheme mängima Šveitsi vastu. Ehk siis selle hetke parimas koosseisus, kes ka turniiri jooksul on end parimast küljest näidanud. Aga pärast seda tuleb treenerite tiimil maha istuda ja läbi arutada ning hakata valikuid tegema. Võib juhtuda, et mõnigi mängija saab planeeritult vaba päeva. Ja võib juhtuda, et mitte. Turniiri käigus näeme ära, millises seisus on Serbia ja millises seisus on Belgia.»

Võit on vaja kätte saada

Kui viimaste EM-ide eel räägiti veerandfinaali jõudmisest, siis sedapuhku hoitakse jalad maas, eesmärgid realistlikud ja liigutakse samm-sammult. «Olen võtnud kergelt tagasihoidliku maneeri avalikkuse ees. Miks? Sest viimane EM, kus me midagi saavutasime, oli 2015. aastal Itaalias Torinos,» põhjendas Rikberg. «Saime seal alagrupist edasi ja läbi aegade parima koha (11. koht – toim). Pärast seda oleme me nii Poolas, Hollandis kui ka Tallinnas jäänud oma alagrupis viimaseks. Kolme viimase turniiri peale oleme saanud ühe 3:2 võidu ja viimasel kahel finaalturniiril, kus on osalenud 24 võistkonda, on meie kohtadeks olnud 24. ja 21. Seepärast pole mõtet rääkida kohe, et eesmärk on alagrupist edasipääs. Eesmärk on need viimaste aastate kohad üle teha. Eesmärk on alagrupis võit kätte saada. Ja siis küll turniiri käigus kasvab isu ja edasine eesmärk on endast tugevamaid üllatada.»

Koondise koosseis EM-finaalturniiril:

Sidemängijad: Renet Vanker, Markkus Keel

Diagonaalründajad: Oliver Venno, Renee Teppan

Nurgaründajad: Robert Täht, Martti Juhkami, Märt Tammearu, Karli Allik

Temporündajad: Andri Aganits, Timo Tammemaa, Henri Treial, Marx Aru

Liberod: Silver Maar, Johan Vahter

Peatreener Alar Rikberg, abitreenerid Avo Keel ja Lauris Iecelenieks, füsioterapeudid Toms Zvonkvos ja Mark Leinfeld, ÜKE-treener Ott-Erik Kalmus, mänedžer/statistik Märt Pajusalu, mänedžer Robin Ristmäe.

Eesti koondise alagrupimängud EMil:

30. august 19.00 Saksamaa – Eesti

31. august 22.00 Eesti – Itaalia

3. september 19:00 Eesti – Šveits

4. september 19:00 Serbia – Eesti

5. september 19:00 Belgia – Eesti