Pesamuna annab aru. Kuidas kahel korral võrkpallist lahkunud Marx Aru ikkagi EMile lendas

Marx Aru esiplaanil. Foto: Postimees

Väga noorelt ja pisut ootamatult profisportlase rütmi sattunud Marx Aru meenutas Eesti võrkpalliliidule, kuidas esialgu oli kõike seda tema jaoks liiga palju. Täna naudib ta võrkpalli täiel rinnal, kuna õpib iga trenniga midagi uut.

Pesamuna annab aru. Kuidas kahel korral võrkpallist lahkunud Marx Aru ikkagi EM-ile lendas

Pull tüüp, öeldakse 20-aastase temporündaja Marx Aru iseloomustamiseks. Ja veel: ta ei karda kuraditki. Tallinna Selveris ja viimasel hooajal TalTech/Selveris pallinud koondise pesamuna iseloomustab veel vali hääl – kui ta rünnakuks palli nõuab, siis kajab see üle kogu saali.

Põhja-Tallinnast pärit noormees proovis lapsena vanemate Martti ja Ingridi suunamisel eri spordialasid – kergejõustikku, jalgpalli, ujumist, sulgpalli. Just viimasest läks ta võrkpalli üle, esialgu oli lühemat aega treeneriks Krista Kallas, hiljem Marko Vantsi.

Kuna poisil oli kuhjaga annet ja oma pikkuse (2.03) viskas täis üsna kiiresti ning Selver oli teinud noorenduskuuri, siis jõudis Marx Aru väga varakult mõneaastase harjutamise järel meistriliigasse ja kohe ka platsile. 20-aastane temporündaja võib öelda valetamata, et on veerand elust mänginud meistriliigas. Ta sai tuleristsed juba 15-aastaselt. Õige pea kadus aga mõneks ajaks taas pildilt.

Tollele ajale tagasi vaadates analüüsib Aru juhtunut ausalt ja loogiliselt – kõik tuli liiga kiiresti ja seda oli noorele poisile liiga palju. «Enne käisin niisama palli kõksimas, siis olin ühtäkki meistriliigas,» mõtiskleb Aru. «Sel ajal veel mul silm ei säranud selle võrkpalli osas nii. Tahtsin lihtsalt sporti teha, aga tippsport on, nagu ta on – vahepeal ei ole kõige lõbusam. Oli liiga suur kohustus noorele minule. Tüüpiline noortele. Kui ise ei taha ja surutakse peale, siis see läbipõlemine tuleb üsna kohe. Mul oli täiesti mott maas.»

Mänge eri sarjades oli palju, kõik nädalavahetused kinni, vaba aeg puudus ja tegelikult tol ajal polnud Aru veel sugugi ihu ja hingega võrkpalli sees. Meistriliigasse minnes ei teadnud ta näiteks Eesti koondisest ühtegi mängijat. Ta justkui nagu sattus ootamatult tõsise spordi sisse, ehkki endal veel seda soovi sellisel kujul polnud. Ta lihtsalt ei olnud veel valmis.

Kahel aastal järjest läks Aru võrkpallist ära. Aga tuli jälle tagasi. Üheks käivitajaks oli noortekoondis, kuhu ta pärast pikka pausi kutsuti ja kust sai toredaid emotsioone. «Seal läks hästi, oli lõbus ja tulin uuesti tagasi,» meenutab Aru. «Siis jäin lõplikult. Endal on ka see periood kõik hägune, hästi ei mäletagi. Siis üldse väga võrkpall ei huvitanud tegelikult, lihtsalt olin seal. Oleks nagu lihttööl, nagu tõstaks kaste laos, väga tuim tunne oli. Nüüd mulle meeldib!»

Tänaseks on tõesti kõik teisiti, kuna noorel mehel endal on silm särama löönud. «Kui tagasi tulin, siis otseselt silm kohe ei säranud ikka. Aga eriti selle viimase TalTechi aastaga on võrk täiega meeldima hakanud. Arengule ei ole veel seina ette tulnud. Tunned, et õpid igas trennis midagi uut. See on ülimõnus tunne. Mida rohkem seda mõistad, seda lõbusam on. Näen, et on veel nii palju asju, kus areneda, nii tekib endal huvi, kui heaks saab veel minna.»

Sel suvel EM-ile jõuda ta ei lootnud. „Arvasin, et koondisesuve teise pooldegi ma ei saa. Järsku tuli sõnum. Pakkisin tegelikult juba koondise asjad kappi ära, mõtlesin, et saan suve nautima hakata…” muheleb Aru.

Aga sai sinna ja lõppvalikus eelistasid treenerid teda mõnevõrra kogenumale Mihkel Varblasele. Avamängus Saksamaaga sai pesamuna tuleristsed kätte, kui peatreener Alar Rikberg saatis ta korra vahetusest servima. Too palling maandus küll võrgus, kuid märkis suure perspektiiviga mehe finaalturniiri(de) teekonna algust. Aru on tulnud, et jääda.

«Ukrainaga peetud sõprusmängudes üllatas, kui head vennad meil ikka tiimis on. Trenn trenniks, ka seal on hea tase, aga kui mängima hakati, siis pannakse veel palju juurde. Ülilahe on sedasi trenni teha, kui ümberringi on nii palju paremad. Ülimõnus tunne!»